Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas

tõsta kõigi üksuste valmisoleku kõrgeimale võimalikule astmele. Häire pole kõrgendikul 443,8 paikneva kompaniini jõudnud, sest meie eriüksused on vaenlase krüpteeritud null-side süsteemi kogu Gort Ashrynil maha surunud ning see on lakanud toimimast. Tapjaviirus teeb parajasti hävitustööd lokaalsetes süsteemides,” kuulsin sosinat oma peas. Lahinguarvuti vastas mu küsimustele ning andis ühtlasi ülevaate olulisemast luureinfost.

      „Kas vaenlasel on üldse mingeid toimivaid infosüsteeme alles jäänud?” küsisin seepeale.

      „Nende null-side on blokeeritud. Kogu laineside on elektromagnetiliste impulssidega võimatuks tehtud. Nanovaglad on vaenlase molekulaarkaablid läbi närinud. Kuid on kaks sidesüsteemi, mida ei ole võimalik maha suruda – tavaline kaabelside, kui see on maetud piisavalt sügavale maa alla, ning kullerside. Side katkestamiseks on vaja juhtmed läbi lõigata või käskjalg tappa või vangi võtta. See on väga raske, sest valguskaablid kulgevad kilomeetrite sügavusel maa all ning käskjalad liiguvad mööda ühendustunneleid.”

      „Säärane primitiivne sidepidamine on ju kohutavalt aeglane,” jäin skeptiliseks.

      „Jah, see on tõesti aeglane, kuid igal juhul parem kui side puudumine. Kui vaenlased saavad aru, et nende infosüsteem ei toimi, lasevad nad juhtmed käiku ja hakkavad lähetama kullereid. On parem, kui me jõuaks oma esmase lahinguülesande täita enne, kui see juhtub,” tuletas lahinguarvuti meelde, et aeg on kallis.

      „Siin kolmas. Oleme läbimurdekohas,” kandis leitnant Schöttli ette.

      Enne invasiooni olin rühmaülematele öelnud, et iga lahinguplaan on hea kuni esimese lahingukontaktini. Minu plaan ei vedanud isegi niikaugele välja. Kuid mul polnud vähimatki põhjust selle üle kurvastada.

      „Peng, petterünnak jääb ära. Selleks pole vajadust,” teatasin veebel Wang Pengile lahinguarvuti kaudu. Tema jagu koos libasõdurite kompaniiga paiknes siit kaheteistkümne kilomeetri kaugusel ja ootas rünnakukäsku

      „Härra kapten, mida me siis tegema peame?” tundus allohvitser segaduses olevat.

      „Mitte midagi. Teil on hetkel ainult üks ülesanne – oodata ja mitte midagi teha. Kui oleme kolmanda, neljanda ja lahingutoetusrühmaga kõrgendiku 443,8 hõivanud, toote maketid siia. Annan sulle selleks eraldi korralduse. Libasõdureid võib meil veel vaja minna,” selgitasin.

      „Sain aru. Petterünnak jääb ära. Kui kompanii on kõrgendiku hõivanud, toome maketid positsioonidele. Jään ootama teie korraldust.” Ma ei hoomanud allohvitseri vastuses mingit kergendust, ammugi mitte rõõmu.

      „Peng, sa ütlesid, et saatuse eest pole pääsu. Saatust ei ole olemas, vähemalt mitte senikaua, kuni saatuslik hetk pole kätte jõudnud,” ütlesin talle lõpetuseks.

      „Küll see ükskord kätte jõuab,” ei jäänud mu alluv vastust võlgu.

      „Siin Kawabata. Me võiksime vaenlase julgestuse vaikselt maha võtta. Võib-olla õnnestuks suuremat verevalamist vältida ning sundida ülejäänud vaenlased alla andma,” pakkus kompanii veebel välja.

      „Hea mõte, Takeshi. Paistab, et nad on meie invasiooni nii kaua oodanud, et on ootamisest väsinud,” vastasin talle.

      Mõtlesin mõne hetke. Aega ei tohtinud kaotada, sest vaenlane võis iga hetk kaabelside tööle saada ning punkrites kükitavat pahaaimamatut üksust alarmeerida või saata käskjala.

      „Kolmas, neljas, viies. Tegutsege esialgse lahinguplaani järgi. Muutused: võtke vaenlase julgestus vaikselt maha, tungige ilma kära tekitamata kaitsesüsteemi ning sundige varjendites viibivad sõdurid alistuma. Tapke ainult juhul, kui muud võimalust pole. Veebel Wang Pengi jao petterünnak jääb ära, kuna selleks puudub vajadus.”

      Pidasin väikese pausi. Võitlejad olid valmis. Kahest minutist

      H-hetkeni piisas täiesti.

      „H-hetk – kell 210600ST03DETS. Kas on küsimusi?”

      „Kas vaenlase julgestajad tuleb ka elusalt kinni võtta?” tahtis vanemveebel Ahmadinejad teada.

      „Jah. Kui see on vähegi võimalik ega sea ohtu ülesande täitmist,” kinnitasin.

      Kõik kolm rühmaülemat kinnitasid seejärel, et nad on käsust aru saanud.

      Mõne aja pärast nägin, et Takeshi ilmus vaikselt nagu vari mu kõrvale. Ta oli hüpanud koos kolmanda rühma esimese jaoga. Kompaniiülem ja kompanii veebel, nagu ka rühmaülem ja rühmavanem ei paikne mitte kunagi ühes ja samas minilihtris ega maabu koos sama allüksusega.

      Ülemveebel Takeshi Kawabata VI oli koguni kakssada kolm kalendriaastat vana ning bioaastaidki oli tal kogunenud juba kuuskümmend kaks. Noore õppursõdurina oli ta läinud kuuendasse maailmasõtta ning teinud sõja ajal kaasa kolm invasiooni. Käesolev invasioon oli talle juba viies.

      Peale tema oli meie pataljonis veel üks kuuenda maailmasõja veteran – pataljoni veebel ülemveebel J C Lord VI. Ta oli Takeshist nii bioloogiliste kui ka kalendriaastate poolest veelgi vanem, ta oli üle elanud kuus invasiooni. Teda kutsuti võitlejate seas Jesus Christ Lordiks ning ta vääris igati oma hüüdnime. Ta oli üsna karmi käega mees ning tema kohalolek välistas mis tahes distsipliinirikkumised juba eos.

      Ülemveebel Lordi prototüüp oli võidelnud Teises maailmasõjas allohvitserina Briti Impeeriumi poolel vastselt loodud õhudessantvägedes, Arnhemi lahingus haavata saanud ning sakslaste kätte vangi langenud. Vangilaagri karmides tingimustes oli ta juhtinud ja organiseerinud tuhandeid sõjavange, nii et nood suutsid vangistuse üle elada.

      „Vaenlase naisvõitlejad on lähivõitluses palju ohtlikumad kui mehed. Neil on kahekümnekordse tugevuskoefitsiendiga lihasülikonnad. Säärastega ei ole nalja. Meestel on ainult kümnekordsed, neist saab kergesti jagu. Sellega püütakse kompenseerida naiste füüsilist nõrkust,” sosistas Takeshi hääl mu peas.

      „Palju neil naisi julgestuses on?” küsisin.

      „Neli. Kaks lahingupaari, mõlemad meie sektoris.”

      „Lähme aitame Sajdinil ühe paari maha võtta,” tegin ülemveeblile ettepaneku.

      „Sain aru. Tahtsin ise just sama välja pakkuda,” vastas Takeshi. Mõistsime teineteist poolelt sõnalt. Ei olnud vaja, et meie võitlejad tapaks kogemata mõne vaenlase naissõduri, kui nende elusid oli võimalik säästa.

      Informeerisin meie kavatsusest Sajdini. Ta teatas, et võtab teise paari enda peale.

      H-hetk lähenes. Loovutasin kontrolli nii gravimootori kui ka oma lihaste ja närvisüsteemi üle lahinguarvutile. Gravimootori abil tõusin mõnekümne sentimeetri kõrgusele maapinna kohale ning liuglesime koos Takeshiga puude vahel põigeldes mööda künkanõlva edasi.

      Kummalgi pool tühjalt seisvat tanki laskepositsiooni paiknesid jalaväelaste laskepesad. Vaenlase sõdurid ei olnud neid hõivanud, mõlemad naisvõitlejad seisid hoopiski tankile mõeldud kaeviku põhjas, relvad hooletult kaenlas, ning ajasid omavahel juttu. Peatusime neist umbes viie meetri kaugusel.

      „Mis keeles nad räägivad?” küsisin lahinguarvutilt, kui hoomasin, et ta ei kavatsegi vaenlase sõdurite vestlust tõlkida.

      „Ma ei tea. See keel ei kuulu registreeritud keelte hulka. Seda pole MILNETi metaandmebaasis salvestatud. Ma ei saa nende juttu tõlkida.”

      „Ma võtan vasakpoolse. Täpne löök käeservaga kuklasse. See on igal juhul etem kui mingi kuradi taser. Taser kõrvetab, nii et süda võib seisma jääda.”

      „Sain aru, Takeshi. Mulle jääb parempoolne. Löök käeservaga kuklasse.” Takeshi oli märkamatult meie lahingupaari juhtimise üle võtnud. See oli mõistlik, sest käsitsivõitluses oli ta minust palju kogenum.

      Vaenlase sõduritel olid üsna massiivse väljanägemisega näokattega kiivrid, mis aga ei katnud kuklas kaelalülide ühenduskohta. Erinevalt minust oli Takeshi seda kohe tähele pannud.

      Vaatasin korraks naisvõitlejat, kelle pidin hetke pärast võitlusvõimetuks muutma. Sensorpilt näitas nägu, mis võis kuuluda vahest neljakümneaastasele naisele.