Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas

tuhat robotit. Siin on minu pisike antiikesemete kogu, siin minu tagasihoidlik väike kunstikogu. Siis ma otsustasin, et võiks püstitada siia ka kõik antiiksed maailmaimed. Need püramiidid näevad ju päris kenad välja? Ja siin on mul väike pargike. Ning see rajatis, mis on pargi piirdeaiaks, on Suure Hiina müüri täpne koopia,” seletab ta lahkelt.

      Teine küsib selle peale: „Sa oled ju tagasihoidlik riigiametnik. Kuidas sa saad planeedi kuberneri pisikese palga eest seda kõike endale lubada?”

      „Vaata,” vastab esimene ning näitab oma planeedi suurt holokujutist. „Me pidime planeedi maasarnastama. Ma jätsin lihtsalt ühe mandri selliseks, nagu Issand Jumal selle lõi.”

      Jõudis kätte teise kuberneri kord oma kolleegi võõrustada. „Ega mul ka eriti millegagi hiilata pole. Siin on minu väike hütike. Ainult sada miljonit ruutmeetrit pinda. Kõigest sada tuhat inimest teenindavat personali ning ziljon robotit. Ja minu tillukestest kogudest ei maksa üldse rääkida. Ma mõtlesin, et võiks ehitada looduspargi, kus on restaureeritud kogu elu tekkimine ja evolutsioon Maal. Vaata, siin on mul vanaaegkond. Need trilobiidid ja sõõrsuud näevad ju päris kenad välja? Aga keskaegkonnaga ei anna seda muidugi võrrelda. See Tyrannosaurus Rex on ju päris võimas, eks? Ja siin on mul uusaegkond. Mammutid ja mõõkhambulised tiigrid ja puha.

      Ning edasi on mul siin kogu vanaaeg ja inimtsivilisatsiooni teke kenasti tsivilisatsioonide kaupa. Siin on vanad sumerid ja seal Vana-Egiptus. Edasi tulevad Vana-Hiina, antiik-Kreeka ja Rooma…”

      „Kuidas on see kõik küll võimalik? Planeedi kuberneri näruse palga eest?” teeb esimene kuberner imestusest suured silmad.

      Selle peale näitab teine kuberner omakorda oma planeedi holokujutist.„Vaata, kas sa seda näed?” küsib ta.

      Esimene põrnitseb holokujutist tükk aega ja ütleb lõpuks: „Vaatan, mis ma vaatan, aga ma ei näe siin küll mitte midagi. See urgas näeb täpselt samasugune välja nagu siis, kui sa kuberneriks said. Seda planeeti ei ole vahepeal grammi võrragi maasarnastatud.”

      „Selles kogu iva ongi,” vastab teine. Enrique anekdoodi lõppu saatis kamraadide naerupahvak.

      Ma ei mäletanud, et varem oleks sääraseid anekdoote räägitud. Nalja ikka visati, aga mitte nii jõhkral kombel. Tsiviilühiskonnas ei paistnud asjad järelikult kõige paremas korras olevat, kui sellised naljad hakkasid otsapidi armeesse jõudma.

      „Ega seda ei tasu ikka päris tõsiselt võtta,” kostis selle peale pataljoni staabi operatiivosakonna ülem kapten Ulysses Grant VII. „Ma arvan, et inimkonna ajaloos pole olnud aega, mil poleks kurdetud allakäigu üle. O tempora, o mores, eks see ole ju kõigile tuntud väljend.

      Selle loogika järgi pole kogu ajalugu ju midagi muud kui üksainus allakäik ja langus. Ütle mulle, Enrique, kes siis on olnud kõige tublim ja moraalsem olend kogu evolutsiooni jooksul?” küsis ta anekdoodi rääkinud ohvitserilt tõsisel ilmel.

      Kapten Granti prototüüp oli olnud kindral ja juhtinud Ameerika Ühendriikide põhjaosariikide vägesid 1861-1865 aasta kodusõja lõpuperioodil. Ka tema neli eelkäijat olid olnud kindralid.

      „Ürginimene,” vastas Enrique irvitades.

      „Ei, amööb,” vastas Ulysses sama tõsisel ilmel, nagu oli küsimuse esitanud. See kutsus esile veel suurema naerupahvaku.

      „Võib-olla me eksime, kui arvame, et oleme vana- ja keskajast väga palju kaugemale jõudnud,” lausus selle peale major Xi Jiang mõtlikult. „Mõnikord olen endalt küsinud, mida siis Maa Föderatsiooni ühiskondlik kord endast tegelikult kujutab. Ma kardan, et see pole midagi muud, kui kõigest keskaja pärand – Ameerika demokraatia, mis on kombineeritud Briti imperialismi, Vene messinismi ning Hiina totalitarismiga.

      Ja kui mõni planeedi kuberner tõesti käitub Aafrika hõimupealiku kombel, tehakse talle üsna kiiresti natuke saksa Ordnungit. Hämmastav, et seejuures suudame me olla religioossed nagu araablased teise kalifaadi ajal. Ning inimkonnal on hea jutlustada kaastsivilisatsioonidele Mahatma Gandhi kombel rahulikust ja vägivallatust kooseksisteerimisest, kui meil on tagataskus ülirelvad, millega võib hävitada terveid tähesüsteeme.”

      Jiang ei olnud tavaliselt kuigi jutukas mees. Harva, kui ta midagi pikemalt rääkis. Kuid hämmastaval kombel läksid tema ütlused alati täppi. Jäin tema jutu üle mõtlema.

      Tõesti, Maa Föderatsioon oli demokraatlik ja stabiilne ühiskond, oli seda juba sajandeid olnud. Samas oli see kahtlemata suurim impeerium, mille inimkond eales loonud. Kui Briti impeeriumi kohta öeldi, et päike ei looju seal iial, siis Maa Föderatsioonis ei loojunud mitte kunagi tuhanded päikesed. Kahtlemata pidasime end tsivilisatsiooni kantsiks, moraalsete väärtuste kandjaks, valgustavaks majakaks, mis näitab meie kaastsivilisatsioonidele teed arengu ja progressi suunas. Kuid seejuures oli Maa Föderatsioon kõike muud kui liberaalne ühiskond. Oli vaja säilitada tasakaal ümbritseva keskkonnaga, ning seda sadadel planeetidel. Oli vaja piirata sotsiaalset ebavõrdsust, ülikasumeid ja liigtarbimist.

      Maa Föderatsioon ei olnud ideaalühiskond ega püüdnudki seda olla. Ajalugu oli näidanud, et kõik katsed luua ideaalset ühiskonda olid lõppenud katastroofiga.

      „Mul on tekkinud mõte, et võib-olla ei ole Gort Ashryn tegelikult kunagi Maa Föderatsiooni kuulunudki,” viis D-kompanii ülem kapten Ali Mubarak IX jutu teisale.

      Tema prototüüp oli võidelnud 21. sajandi lõpus Araabia kalifaadi eest kahes sõjas Iisraeli vastu. Mõnikord kutsuti Araabia kalifaati ka teiseks kalifaadiks, sest esimene oli eksisteerinud juba vanaajal. Tegu polnud kõige ohvriterohkemate sõdadega, sest mõlemad pooled hoidusid kasutamast nende käsutuses olnud tuuma- ning muid massihävitusrelvi.

      „Millest sa seda järeldad?” küsis tema kõrval istuv C-kompanii ülem Eliel Gal VIII.

      Tema prototüüp oli samades sõdades võidelnud Ali prototüübi vastu.

      „See koht tundub kuidagi kummaline. Ma arvan, et planeedi on iseseisvalt koloniseerinud mingid usufanaatikud või dissidendid või siis mõni muu äärmuslik huvigrupp. Ma olen kuulnud, et eelmisel sajandil püüdsid üheteistkümnendas sektoris ühte planeeti koloniseerida mingid veidrikud, kes arvasid, et on õige süüa ainult naturaalsel viisil kasvatatud taimi ja loomi. Nad väitsid, et inimene ei tohtivat süüa massiduplikaatoriga paljundatud toitu. Täitsa segased tüübid. Mida head on loomade tapmises, et süüa nende liha? Ainult hull võib endale ette kujutada, et niiviisi on võimalik kolmsada miljardit inimest ära toita.

      Ning usufanaatikutest ei maksa üldse rääkida! Need on valmis oma tõe nimel kas või tulest ja veest läbi minema. Islamiäärmuslased on mitu korda üritanud planeete koloniseerida ning seal šariaadikohut ja mitmenaisepidamist kehtestada. See läheb tõesti liiale. Ma arvan, et Gort Ashryni on iseseisvalt koloniseerinud mingite sarnaste vaadetega tüübid,” põhjendas Ali oma seisukohta. Teadsin tema kohta, et ta on ise ka tõsiusklik moslem. Tõsine, siiras religioossus ning usufanatism olid kaks eri asja.

      „Ausalt öeldes poleks mul küll mitmenaisepidamise vastu midagi. Ma ei ütleks ka ühenaisepidamisest ära,” vastas Eliel selle peale. Vastus kutsus esile järjekordse naerupahvaku.

      „Anton, sa oled täna kuidagi vaikne ja tõsine. Mida sina kõigest sellest arvad?” pöördus ta seejärel minu poole.

      „Ma arvan, et Gort Ashryn on koloniseeritud palju varem, kui ametlikud allikad väidavad.”

      Kamraadid vaatasid minu poole.„Kui palju varem?” päris Enrique. „Viiskümmend aastat? Sada?”

      „Ma ei tea,” vastasin ausalt.

      Kõik vaikisid mõne hetke.

      „Härrased, mul on teile üks tähtis jutt. Pataljoniülem palus, et ma teile sellest räägiksin. Ta palus samuti, et te jätaksite kuuldu enda teada ega edastaks seda oma alluvatele. Palun eraldage oma teadvus lahinguarvutist,” lausus major Xi Jiang vaiksel häälel.

      Kuuletusin masinlikult. Asi pidi olema karm, kui sellest ei saanud võitlejatele rääkida ning jutuajamist ei salvestatud lahinguarvutis.

      „Kahe kuu eest