Название | Gort Ashryn II osa. Sõda |
---|---|
Автор произведения | Leo Kunnas |
Жанр | Зарубежная фантастика |
Серия | |
Издательство | Зарубежная фантастика |
Год выпуска | 2011 |
isbn | 9789949475407 |
Arst muigas. „Teil läks isegi hästi. Kogu brigaad hävitati viie ja poole tunniga. Oskad sa öelda, miks nii juhtus?”
„Meie lahinguplaan on lõpuni läbi mõtlemata. Selles on ikka veel nõrku kohti. Me ei suuda muutuvale olukorrale reageerida. Luureandmed ei ole usaldusväärsed. Vaenlane on kaval. Lahingureeglid on ka liiga karmid. Me ei saa sõna otseses mõttes suurt mitte midagi teha. Samuti oleme ära unustanud, kuidas inimestega sõdimine käib,” võtsin oma mõtted paari lausega kokku.
„Kindral Panfilov ja admiral Nimitz otsustasid, et vaenlase mängimiseks ei piisa brigaadi varujuhtimispunktist nagu tavaliselt. Teie vastu mängis ka ARGOSE aju. Anton, võin sulle kinnitada, et tegelik invasioon ei tule pooltki nii hull. Kuidas selle kohta vanasti öeldigi? Raske õppustel, kerge lahingus.”
„Seda öeldi vanasti. Nüüd öeldakse, et raske õppustel, veelgi raskem lahingus,” vastasin kommodoorile. Ma ei uskunud, et invasioon Gort Ashrynile tuleks kergem või lihtsam kui mõni õppus.
„Aga läheme nüüd asja juurde. Ma ei oodanud, et sa nii kiiresti kohale jõuad. Meil on veel aega. Kui sa lubad, siis testiksin vahepeal meelsasti sinu psii-võimeid. Huvitav oleks teada, kuidas viimase aja sündmused sinu võimetele on mõjunud? Võid sinnasamasse istuma jääda. ARGOSE ajul ei kulu sinu psii-indeksi kindlaksmääramiseks üle kolme minuti.”
Mul ei olnud selle vastu midagi. Ausalt öelda huvitas testi tulemus mind ennastki. Kommodoor oli öelnud, et meil on veel aega. Huvitav, mille jaoks?
Testimiseks ei olnud vaja teha midagi erilist. Pidi vaid rahulikult paigal istuma. Ka polnud vaja teadvust mõtetest tühjendada või mõttedistsipliini rakendada. Lasin silmadel ruumis ringi libiseda ning tavapärase kõrgema sõjaväelase kabinetisisustuse hulgas äratas mu tähelepanu üks pilt seinal. See polnud tavapärane õhuke mõnesentimeetrise läbimõõduga holokujutis, vaid mitteruumiline tasasele pinnale maalitud ehtne pilt, mida ümbritses puidust raam. Säärane pilt, juhul muidugi, kui tegu oli originaaliga, pidi olema väga vana ning üüratult kallis.
Mees pildil sarnanes kommodoor Flemingiga nagu kaks tilka vett. „Pildil on sir Alexander Fleming, kommodoor Flemingi prototüüp. Ta elas 20. sajandil ning avastas penitsilliini, mis oli esimene praktilist kasutust leidnud antibiootikum,” ütles lahinguarvuti mulle ette. „See pilt on tehtud sir Alexander Flemingi eluajal. Muide, saatsin ARGOSE ajule salvestised kõigi juhtumitega, mil sa oled psii-võimeid kasutanud,” lisas ta veel.
Teadsin, et antibiootikumid olid keskaegsed ravimid, mis tapsid inimorganismile vaenulikke baktereid. Kuid möödaminnes hävitasid need ka organismile vajalikke mikroorganisme ning nõrgestasid inimese loomulikku immuunsüsteemi. Organismile vaenulike bakterite evolutsioon kiirenes, nad muutusid peagi ravimite suhtes resistentseks ning nende vastu oli vaja järjest tugevamaid ja tugevamaid uusi antibiootikume. Tekkis surnud ring, mis lõppkokkuvõttes põhjustas 22. sajandi alguses kaks suurt epideemiat. Need tapsid umbes sada viiskümmend miljonit inimest ning nõudsid seega rohkem ohvreid kui Esimene ja Teine maailmasõda kokku. Antibiootikumide kasutamine oli üks neist meditsiinilistest kirvemeetoditest, mida keskajal rakendati.
Kuid sellegipoolest pidi kommodoor Flemingi prototüüp olema tubli mees nagu ta isegi. Olin olnud terve kuu iga päev tema kõrval ning vana laevaarsti ajapikku tundma õppinud. Võiks öelda, et olin temaga isegi sõbrunenud.
„Sinu psii-indeks on nüüd kolmsada kuuskümmend kaheksa ühikut,” tõdes ta mõne aja pärast.
Ma ei öelnud midagi. Mu saatus oli nüüd kommodoori käes.
„Kõigile föderaalsete relvajõudude meedikutele on antud käsk suunata iga sõjaväelane, kelle psii-indeks ületab kolmsada ühikut, kohe Relvajõudude Teadus- ja Arendusteenistuse käsutusse. Isikutest, kelle psii-indeks ületab kolmsada viiskümmend ühikut, peab ette kandma Teadus- ja Arendusteenistuse ülemale personaalselt,” lausus ta seejärel mõtlikult. Teadsin seda isegi.
Vaikisime mõlemad pikalt.
„Seda psii-võimete testi ei ole mitte kunagi toimunud. Ma palun admiral Nimitzit kustutada see ARGOSE mälust ning kustutan selle ka oma lahinguarvutist,” jõudis arst otsusele.
„Tänan, härra kommodoor,” vastasin. Tõusin püsti ja kummardasin kergelt.„Te riskeerite minu pärast väga paljuga. Ma ei ole seda ära teeninud.” Samal hetkel kustutas mu lahinguarvuti oma mälust kõik viimase nelja minuti jooksul toimunu. Arvuti näitas nüüd, et olin selle aja jooksul hoopiski oma teadvuse temast eraldanud ja puhanud.
Tahtsin just istuda, kui kabinetisein kadus ning sisse astusid kindral Panfilov ja admiral Nimitz. Võtsin valvelseisangu ning andsin au.
„Väga tore, Alex, asjaosaline ise on juba kohal,” pöördus admiral Nimitz kommodoori poole. Ta nägu oli tõsine ning kõnetoon kuiv ja ametlik.
„Kurat, head see ei tähenda,” mõtlesin endamisi. Teadagi, mis asjas ma osaline olin. Ilmselt ei soovinud admiral kommodoori palvet täita ning laevaarsti ootas ees tõsine jutuajamine ja distsiplinaarkaristus. Loomulikult määratakse see nelja silma all, aga mitte armee nooremohvitseri juuresolekul. Ning kindral oli siin loomulikult selleks, et ka mina oma jao kätte saaksin. Mõistagi, et see ei juhtu laevarottide silme all. „Suudaks ma ise ka alluvate distsipliinirikkumistele nii kiiresti jaole saada,” tundsin korraks kerget kadedust.
„Härra kindral, härra kommodoor, mul on au anda teie juuresolekul üle Relvajõudude Punase Risti ja Poolkuu Seltsi aumedal kapten Anton Irv VIII-ndale väljapaistva panuse eest 2634. jalaväebrigaadi isikkoosseisu ravimisel kosmoserännaku järgsetest tüsistustest,” lausus admiral Nimitz hoopiski.
Admiral surus mul kätt ning andis üle ümariku tagasihoidliku välimusega medali, millel oli punase risti ja poolkuu kujutis.„Kapten Irv, teist on olnud ARGOSE hospidalile suur abi. See on väga haruldane, kui säärane autasu antakse kellelegi, kes oma erialaselt ettevalmistuselt ei ole meedik. Õnnitlen, härra kapten.”
Mul oli tunne nagu algajal rühmaülemal, kes on sattunud olukorda, mida ta poleks võimeline uneski ette nägema ning keda vaenlane on seetõttu tabanud täiesti ootamatult. Loodan siiski, et ma väga lolli nägu ei teinud. Ka suutsin hoomata, et tavapärane Banzaitervitus olnuks selle autasu puhul kohatu. Seepärast ma vaid tänasin viisakalt.
Ka kindral Panfilov surus mul kätt.„Mul oleks väga kahju, Anton, kui sa meie brigaadist ja invasioonijalaväest lahkuksid. Aga kui sa pead õigeks minna teenima Relvajõudude Teadus- ja Arendusteenistusse, ei tee ma sulle takistusi ning toetan sinu kavatsust,” ütles ta.
„Härra kindral, eelistan jääda invasioonijalaväkke.”
„See, kes on invasioonijalaväelaseks sündinud, jääb selleks elu lõpuni. Meie vabadus on ustavus,” vastas kindral selle peale. Panin tähele, et ta sinatas mind ning kõnetas eesnimepidi. See tähendas, et edaspidi oodatakse minult vanemohvitserile kohast käitumist ja tegusid.
Kommodoor ei öelnud midagi. Oli ju tema mind selle autasu saamiseks esitanud. Olin mõttes vanale laevaarstile tänulik, et aumärgi üleandmine oli nii tagasihoidlikult korraldatud. Olnuks tõeline nuhtlus hakata paar päeva enne invasiooni veel ainemuunduriga paraadvormi disainima. Nagu midagi muud enam teha poleks. Ma ei sallinud pidulikke tseremooniaid ning emotsionaalselt jätsid need mind täiesti ükskõikseks.
Kindral ja admiral lahkusid sama järsku, nagu olid ilmunudki.
„Tänan teid veel kord, härra kommodoor,” laususin ja astusin spontaanse aje mõjul kommodoorile lähemale ning surusin tal ise kätt.
„Ma näen, mu poiss, et see autasu ei jäta sind ükskõikseks. Sa oled selle ära teeninud. Need, kellel psii-võimed puuduvad ning kes unistavad nende omamisest kui suurest õnnistusest, ei mõista päriselt mitte kunagi, millist väsimust, tühjust ja valu selline anne tegelikult tähendab,” lausus vana laevaarst mõtlikult.
Vaikisin.