Doktor Harri Rävel. Peeter Urm

aega tunnetanud, et tema ja Rita Soomre vahel on midagi rohkemat kui vaid haige ja arsti suhted. See oli teda häirinud ja ta oli seda olematuks mõelda püüdnud, ometi see püsis. Kogu häda oli selles, et patsiendi taga oli Rävel ikka rohkem hakanud nägema naist. Seetõttu oli vahest paremgi, et Rita lõpuks lahkub.

      Rita oli juba ümber rõivastunud ning ootas nähtavasti ammu Rävelit. Ta seisis akna all ja vaatas hämarduvasse õue. Rävel silmitses teda hetke ukselt. Õhuke kunstkiust džemper, tumepruun villane seelik. Rita polnud sugugi pikk, aga sale nõtke keha laskis naisel näida pikemana. Ta oli oma juuksed üles pannud ja Rävel märkas ta kuklal tumedat sünnimärki.

      „Olete juba valmis?”

      Rita pöördus kiiresti ringi.

      „Ootasin teid. Arstid pidavat oma patsientidele ikka sõnad kaasa lugema.” Naise hääl oli pilklik. „Teil on aga minu jaoks viimasel ajal nii vähe aega. Mõtlesin juba, et te ei tulegi.”

      „Tulin, nagu näete.” Rävel naeratas. Rita silmitses teda üllatunult.

      „Peaks teid praegu joonistama, tuleks hoopis lõbusam portree.”

      Nad olid palatis kahekesi – Erna oli järjekordselt aparaadi all. Miski Rita hääles häiris Rävelit. Rita lõbusus oli suurel määral teeseldud, seda polnud raske taibata. Räveli kulm tõmbus kortsu. Ta asus kohe asja juurde. Kunstnik kuulas teda vaikides, veidi igavleval ilmel.

      „Teie neerud tulevad oma tööga toime ainult väga heades tingimustes. Teie ülesanne on need tingimused luua ja neid säilitada,” kordas Rävel lõpetuseks.

      „See tähendab…” Rita naeratas leebelt „… see tähendab elu katseklaasis. Kas pole nii?”

      Rita tuli Rävelile lähemale. Kui naine niimoodi tema ees seisis, ulatus ta Rävelile õlani.

      „Ma tahaksin teist teha ühe uue, korraliku portree, doktor Rävel.” Naise pruunid silmad vaatasid ainiti talle otsa. Naeratus oli kadunud. Pilgus, mis Rävelit puuris, oli jonnakas väljakutse.

      Rävel kehitas õlgu. Ta ei tahtnud, et Rita teda veel kord portreteeriks. Aitas sellest ühest pildist, mis teda siiani häiris. Ei, Rävel polnud Rita ettepanekust põrmugi vaimustatud. Rita nähtavasti taipas seda. Teeseldud reipusega läks ta oma voodi juurde, millel lebas ta asju täistuubitud kott. Rita soris kotis ning tõmbas siis välja väikese taskumärkmiku.

      „Ma jätan teile siiski oma aadressi. Võite ka helistada. Mul on ateljees telefon.”

      Ta kirjutas rutakalt, hüplevate tähtedega, rebis lehe märkmikust välja ja ulatas Rävelile. Mees surus märkmikulehe kitli taskusse, sellele pilku heitmata. Ta teadis, et ta ei lähe sinna ega helista.

      „On teil nüüd kõik korras? Jätame siis jumalaga.”

      Rita saledate, veidi niiskete sõrmede surve oli ootamatult tugev. Siis võttis naine oma koti ja läks. Rävel seisis veel veidi aega paigal, naeratas omaette ning kehitas õlgu. Ometi jäi mingi rahutus hinge püsima. Rävel tundis seda mitmel järgmiselgi päeval, kui ta kolmandasse palatisse astus. Palatis oli nüüd ainult Erna, kes järjest nõrgemaks jäi ja üha rohkem üles tursus. Ernat polnud enam kauaks ja Rävel ei tahtnud praegu siia palatisse kedagi juurde panna. Valge märkmikuleht rändas koos kitliga mõni päev hiljem pesusse.

* * *

      Raul Haller tundis, kuidas süda meeletus rütmis vasardas, jalad tundusid võõrastavalt rasked. Ta toetus käega uksepiidale ja puhkas pisut. Velsker Tarve tuli piki koridori ja silmitses Hallerit uurivalt.

      „Teil on halb? Heitke pikali, ma kutsun kohe arsti.”

      „Pole viga.” Insener raputas pead. „Pole harjunud palju käima.”

      Ta püüdis naeratada, läks siis vaevaliselt komberdades oma palatisse ja heitis tekile selili. Tarve tuli talle järele ja istus vastasvoodile.

      „Teil oli väga raske operatsioonijärgne periood.”

      „Vist küll,” noogutas Raul Haller väsinult.

      „Tea, kuidas see minul läheb.”

      Velsker Tarve võttis prillid eest ja hõõrus klaase pidžaamajaki hõlmaga. Haller ei osanud selle peale midagi kosta.

      „Mitte ei tea,” pomises velsker Tarve. Ta tõusis ja läks oma palatisse. Haller lebas selili, käed kukla all, ja vaatas lakke. Süda oli rahunenud. Ta ei tahtnud mõelda oma seisundile, sellele, et siirdatud neer võib iga hetk jälle tõrkuma hakata. Ainus tõeline reaalsus oli minevik – see, mis oli enne seda maja, ning sinna pöördusid Halleri mõtted ikka ja jälle tagasi. Nad tulid taas ja taas – sündmused ja inimesed. Ta oli uuesti nende keskel, mõjustas nende käiku ja laskis ennast nendest vormida. Meenutustes polnud mingit järjepidevust, olid vaid üksikud väljarebitud pildid.

      Haller sirutas ennast voodis. Ta oli väga viletsaks jäänud; kunagi enam ei tunne ta jõudu kehas pakatamas, ei lähe enam kunagi pühapäeva pärastlõunal korvi mängima, ei tee enam paljusid meeldivaid asju. Ta oli lootusetult väsinud. Kuidas elab ta edasi oma energilise naise, oma Sirje kõrval? Sirjega koos ei tohtinud väsinud olla. Annaga oli seevastu lihtne. Jah, Anna, see viimase aasta nukker, veidi väsinud kiindumus. Anna, kes saatuse tahtel tuli koos haigusega Halleri ellu. Vaikne osavõtlik Anna, kelle seltsis ta ei pruukinud ennast sirgu ajada. Tema suhted selle naisega ei olnud keerulised ega valulised. Või siiski? Talle lihtsalt anti palju ja ta võttis kõik vastu, omamata võimalust tagasi maksta.