Doktor Harri Rävel. Peeter Urm

lükkas ta tahapoole ning jäi Rävelile ootavalt otsa vaatama.

      Kui Rävel kolmveerand tundi hiljem palatist lahkus, mäletas ta ainult üksikuid tühiseid fraase. Aga sel polnud mingit tähtsust. Ta oli rääkinud selleks, et rahustada, ja nüüd tahtis ta magada.

      Ülejäänud osa ööst möödus rahulikult. Alles vastu hommikut opereeris Rävel ühel lapsel pimesoolt. Hiljem sõi ta maitsetut, liimina keelele kleepuvat herkuloputru, mõeldes igatsusega kuumadele praemunadele ning Elbe maitsvatele singivõileibadele. Pudruga kuidagimoodi hakkama saanud, sirutas ta jalad pikalt välja ning hakkas põlvi masseerima. Hommikuti valutasid Rävelil need sageli. Nagu vanal jooksvahaigel meremehel, pilas ta ennast mõnikord mõttes. Ju oli see mälestus kunagistest sporditraumadest. Ta otsustas, et teeb kohe hommikuse visiidi palatitesse ning läheb minema. Nad saavad siin ilma temata hakkama. Tuli õde Malle üles otsida. Rävelile meeldis teha visiite usalduslikult naeratava ümaranäolise Mallega, kes oli tehisneeru osakonna arstide lemmik. Ilmselt jõi Malle praegu üleval aparaadiruumis õdedega kohvi. Rävel ajas ennast püsti ning otsis sahtlist kuuldetorud.

* * *

      Mihkelsoniga olid lood halvad. Rävel vajutas sõrmega kahvatule punsunud nahale. Järele jäi sügav lohk. Tugev keha oli vett täis imbunud nagu käsn. Ta kuulas südant ja kopse ning viimaste päevade kahtlused süvenesid veendumuseks.

      Ta ei võta Mihkelsoni naiselt neeru siirdamiseks.

      Haige jälgis teda kahtlustaval ilmel.

      „Täna lubas naine uuesti tulla,” ütles Mihkelson areldi.

      „Hästi, vaatame,” oli Rävel põiklev.

      Kui raske on võtta inimeselt viimast lootust! Mõni pisiasi, kogemata suust lipsanud sõna, lõpuni mõistetud ütlematajätmine. Ja äratundmise rõhuv raskus, endassesulgumisega algav agoonia…

      Rävel astus kõrvalvoodil lebava kaheksateistkümneaastase maanooruki juurde. Kõhn sitke keha oli välja sirutatud. Silmalaud olid valguse kartuses tihedalt suletud. Aeg-ajalt läbistas kogu keha lühike tõmblus.

      „Ikka annab krambihooge?” pöördus Rävel teda saatvalt õelt küsima.

      „Ikka, aga vähem kui eile. Tund aega tagasi tegime süsti.”

      Rävel teadis: see noormees ei hakka enam kunagi kuulma. Jälg tavalisest antibiootikumiannusest, mida ägedalt haigestunud neerud enam väljutada ei suutnud. Meditsiini passiva. Aga haiglast lahkub noormees omal jalal, sellesse Rävel uskus.

      „Paneme homme uuesti aparaadi alla.”

      Õde tegi märkuse lehele.

      Ratšinski lamas seljaga tema poole. Sagedasest pesemisest luitunud pidžaama oli pingul ümber tugevate Õlgade.

      See mees siin vihkas teda. Kõigepealt kaotas Ratšinski usu ravi tulemuslikkusesse. Ja nüüd – Rävel oli seda korduvalt lugenud Ratšinski mustlasesilmadest – mees põlgas ja vihkas oma arsti. Tal oli tekkinud kinnisidee Moskvasse ravile pääseda.

      Rävel ja õde seisid mõne hetke niisama voodi kõrval. Siis puudutas õde ettevaatlikult Ratšinski käsivart. Voodi ragises aeglaselt. Ilmse vastumeelsusega pööras mees ennast selili. Rävel vaatas ta kiiresti üle ning astus edasi.

      Pikakasvuline Raul Haller tõusis naeratades voodist. See masinatehase peainsener oli Räveli osakonnas praegu sobivaim mees neeru siirdamiseks. Sitke lihaseline keha polnud veel tursunud, süda pumpas laitmatult; olnuks ta veel ka paar aastat noorem, sobinuks igatpidi ideaalsesse siirdamisgruppi. Insener oli täpselt sama vana kui Rävelgi, mõlemad kolmekümne viie aastased.

      Järgmises palatis oli kolm meest. Kohal oli aga ainult üks, Saaremaalt neile saadetud velsker Feliks Tarve. Tema palatikaaslased – tätoveeritud käsivartega karjalasest meremees ning pidevalt edasi-tagasi kõndiv skisofreenik – viibisid mõlemad juba dialüüsiruumis tehisneeru all.

      Velsker Tarvele meeldis lasta ennast läbi vaadata. Ta pööras end meeleldi ühelt küljelt teisele, lõdvestas mõnuga kõhulihaseid ja tõusis kuulamiseks kärmelt istuli. Seejuures armastas velsker lobiseda, tehes seda pikalt, teema ikka üks ja sama – tema haigus. Kõige muu suhtes oli lühikest kasvu, tuberkuloosist kõverdunud selgrooga mees ääretult ükskõikne. Praegugi oli velsker ennast kohevile ajanud ning sihtis tema kohale kummardunud arsti läbi metallraamidega paksude prilliklaaside.

      Temaga oli kõik vanaviisi.

      Rävel astus kolmandasse palatisse.

      Öist hüsteeriahoogu nagu poleks olnudki. Rita Soomre, kittel haigla pidžaamale peale tõmmatud, istus voodiserval ja kammis juukseid metallharjaga, tema käsi liikus rütmiliselt üles-alla. Huulte vahel hoidis juukseklambrit. Tema palatikaaslane, tüse Erna, istus tühjal keskmisel voodil ning rääkis midagi elavalt ja poolkurdi inimese kombel ülearu valjusti. Arsti nähes tõusis Erna kohmakalt ja läks lohisevate sammudega oma voodi juurde. Ka Soomre märkas nüüd sisenenuid. Ta lõpetas kammimise ning libistas peegli kiire liigutusega sahtlisse. Päevavalguses tundus Soomre nägu tublisti kõhnem. Üle tulijate libises pruunide silmade ergas ning julge pilk. Naise näole levis ootamatu naeratus. See oli hoopis teine inimene.

      „Magasite hästi?”

      „Polnud vigagi. Tänu teile.”

      „Noh, siis on tore.” See oli öeldud võrdlemisi jahedalt. Rävel läks Erna juurde.

      „Kuidas jalad täna ka on, Erna?” küsis ta valjusti, kombates jämedaid sääri. Ka siin jäid sõrmejäljed selgesti nahale. Erna jälgis tegevust ning ohkas südantlõhestavalt.

      „Jaa, peame toru kõhtu panema, Erna. Muidu seda vett kätte ei saa. Rävel võttis kuuldetorud, kuulas tükk aega. Siis pöördus teisel pool voodit seisva õe poole.

      „Paneme täna peritoneaaldialüüsi käima.”

      „Mida?” oli Erna kohkunud. Ta ei kuulnud, mida arst ütles, kuid oli juba harjunud suu liikumist jälgima ja pikas sõnas peitus mingi lummus.

      „Paneme toru sisse.” Rävel kummardus Ernale lähemale. Siis ta ringi ja silmitses tühja voodit. „On meil kedagi täna sisse tulemas?”

      Õde Malle kehitas õlgu.

      „No hästi. Kõik.” Rävel tundis punavat suitsunälga.

* * *

      Pärastlõunal tuli Mihkelsoni naine. Rävel vestles temaga koridoris. Naisel olid pehmed, leebed näojooned. Omal ajal oli ta kindlasti ilus olnud, nüüd aga oli kulunud halli karakullkraega mantel omanikule avar, kõhn vimmas keha tundus selles veelgi väiksem ning abitum. Naine rääkis kiirustades, aeg-ajalt Rävelile areldi otsa vaadates.

      Ta on otsekohe valmis andma oma neeru. Ta on täiesti terve. Nii et võtku aga doktor julgesti. Ega kaua oodata enam tohi, mees on nii väga otsa jäänud.

      Harri Rävel ütles naisele, et ta ei võta temalt neeru.

      „Kuidas ei võta? Kas ei kõlba järsku? Pidi kõlbama, te ise vaatasite!” Mihkelsoni naine oli äkki uskumatult sõjakas.

      Rävel selgitas talle, et praegu ei saa mehele uut neeru siirata sellepärast, et mehel on infektsioon. Uus neer sellises keskkonnas tööle ei hakka.

      „Võib-olla siiski prooviks?”

      „Ei,” ütles Rävel kindlalt.

      „Niimoodi ta ju sureb.” Naine ehmatas ise nende kogemata suust lipsanud sõnade peale.

      Mõlemad vaikisid mõnda aega. Mihkelsoni naine vajus veel väiksemaks. Millegi raske, paratamatult läheneva eelaimus hakkas võimust võtma.

      „Kuidas siis nii … me nii kaua…”

      Nukrad silmad vaatasid mornilt vaikivast Rävelist läbi, kuhugi tühjusesse. Naine puhkes nutma. Ta nuttis väga vaikselt. Harri Rävel polnud kunagi kuulnud nii vaikset nuttu.

* * *

      Enamik lapsi oli juba ära viidud. Läbi poolavatud ukse märkas Rävel Katrinit, kes virila näoga seisis üksi akna all. Rävel kutsus teda tasakesi nimepidi. Isa nähes kiskus väike ümmargune nägu laiale naerule. Joostes tuldi üle