Novelle. Edgar Allan Poe

sööstis rõnga poole ning oma meeletus hirmus püüdis ta mu käsi selle küljest lahti rebida, kuna rõngas oli liiga väike, et meile mõlemale kindlat pidet pakkuda. Iial pole ma tundnud sügavamat südamevalu kui seda nähes, kuigi teadsin, et ta oli mõistuse kaotanud, selgest hirmust hulluks läinud. Aga polnud mõtet talle vastu hakata. Ma teadsin, et on täiesti ükskõik, kas kumbki meist üldse kinni hoiab, seepärast jätsin poldi temale ja ronisin ahtrisse vaadi juurde. Seda polnud kuigi raske teha, sest luup lendas küllaltki ühtlaselt ja külitsi kaldumata ringi, õõtsudes keerise hiiglaslikest tõugetest ja võpetest ainult edasi-tagasi. Vaevalt jõudsin vaadist kinni võtta, kui kaldusime äkki tüürpoordi ja sööstsime pea ees sügavikku. Pomisesin kiiruga palvesõnu ning arvasin, et kõik on läbi.

      Selle peadpööritava langemise ajal olin instinktiivselt vaadist tugevamini kinni kahmanud ja silmad sulgenud. Paar hetke ei julgenud ma neid avada, kuna ootasin silmapilkset hukku, ja imestasin, et ma veel veega surmaheitlust polnud alustanud. Kuid üks hetk möödus teise järel. Olin ikka veel elus. Langemistunnet enam ei olnud; ja paat tundus kiikuvat samamoodi nagu varem vahuvöötmes, ainult selle vahega, et ta nüüd istus nagu sügavamalt vees. Võtsin südame rindu ja lasksin veel kord pilgul ringi rännata.

      Iial ei unusta ma aukartus-, jubedus- ja imetlustunnet, mis mind seda tehes valdas. Paat näis rippuvat nagu imeväel tohutu ümbermõõdu ja hämmastava sügavusega trehtris, kuhu ta alla kukkudes poolel teel pidama oli jäänud; oleks võinud arvata, et trehtri täiesti siledad seinad on eebenipuust, kui nad mitte jahmatamapaneva kiirusega poleks ringi tiirelnud ega tontlikult kumanud ja säranud, kui täiskuu kiired eespool kirjeldatud ümmargusest lõhest kuldse joana mööda musti seinu kaugele alla kuristiku salatühemeisse voolasid.

      Algul olin omadega liiga segi, et midagi üksikasjalikumalt tähele panna. Hirmuäratav hiilgus oli kõik, mida nägin. Kui ma aga pisut toibusin, langes mu pilk instinktiivselt allapoole. Niiviisi vaadates nägin takistamatult, mil kombel paat sügaviku kaldseinal rippus. Ta seisis täiesti otse – see tähendab tekk oli paralleelne veepinnaga, viimane oli aga üle neljakümne viie kraadise nurga all längu, nii et me seisime nagu külili. Sellegipoolest panin tähele, et mul polnudki palju raskem selles asendis jalgealust ja käepidet säilitada kui rõhtpinnal ja seda minu arust tänu kiirusele, millega me ringi tiirlesime.

      Kuukiired näisid just nagu kompivat sügava kuristiku põhja; kuid ikka ei seletanud mu silm midagi selgesti tiheda udu tõttu, millesse kõik seal oli mähkunud ja mille üle kaardus uhke vikerkaar nagu too kitsas ja tudisev sild, mis musulmanide ütlust mööda on ainsaks rajaks Aja ja Igaviku vahel. Küllap tekkis see udu või veepihu tohutute lehtriseinte kokkupõrkest all põhjas, aga müra, mis sealt taeva poole tõusis, ei söanda ma kirjeldama hakatagi.

      Meie esimene lihe ülevalt vahuvööndist sügavikku oli meid kallakust tükk maad alla viinud, edasine langus ei vastanud aga enam sellele. Tuhisesime aina ringiratast – mitte ühtlaselt, vaid peadpööritavalt õõtsudes ja jõnksudes, nii et paiskusime vahel vaid mõnisada jardi, vahel jälle terve ringi võrra edasi. Langemine oli iga tiiru ajal aeglane, aga selgesti tajutav.

      Silmitsedes enda ümber seda vedelast eebenipuust kõnnumaad, mis meid niiviisi kandis, märkasin ma, et meie paat polnud ainuke objekt pöörise rüpes. Nii üleval meie pea kohal kui ka all oli näha laevariismeid, tohutul hulgal ehituspuitu ja puutüvesid koos igasuguste pisemate esemetega, nagu üksikud mööblitükid, katkised kastid, vaadid ja teibad. Kirjeldasin juba seda ebaloomulikku uudishimu, mis mind mu esialgse hirmu asemel oli vallanud. See haaras mu seda enam oma võimusesse, mida lähemale ma oma hirmsale hukule jõudsin. Hakkasin nüüd kummalise huviga jälgima asju, mis karjas meiega kaasa ujusid. Pidin küll peast sootu segane olema, sest püüdsin koguni sellega oma meelt lahutada, et katsusin mõttes määrata kiirust, millega üks või teine neist all kobrutava vahu poole langes. „See kuusk,” tabasin end kord ütlemast, „sukeldub kindlasti järgmisena ja kaob silmist,” ja olin päris pettunud, kui nägin, et ühe Taani kaubalaeva vrakk jõudis tast ette ja vajus enne põhja. Lõpuks, pärast mitmeid sellelaadseid oletusi, mis kõik vääraks osutusid, viis see fakt – fakt, et ma iga kord valesti arvestasin – mu lõpuks mõttele, mis mu ihuliikmed jälle värisema ja südame veel kord tugevasti põksuma pani.

      See polnud mitte hirm, mis uuesti mulle niiviisi mõjus, vaid veelgi ärevamaks tegeva lootuse tärkamine. See lootus tärkas osalt mälestustest, osalt praegustest tähelepanekutest. Meenutasin igasugu Lofootide rannale uhutud esemeid, mida Moskoe-ström oli alla neelanud ja siis välja sülitanud. Kaugelt suurem osa neist oli hullusti lõhki rebitud – nii marraskil ja karused, nagu oleksid nad pindu täis tipitud –, mõned aga, seda mäletasin selgesti, polnud üldse räsitud. Nüüd ei osanud ma seda vahet muuga seletada, kui et karused tükid olid ainsana täielikult alla neelatud – teised aga olid sattunud pöörisesse loodete lõpu poole või olid mingil põhjusel langenud nii aeglaselt, et ei jõudnudki põhja, enne kui algas kas siis tõus või mõõn, kuidas parajasti juhtus olema. Pidasin võimalikuks, et nad mõlemal juhul paisati uuesti ookeani pinnale, ilma et oleksid jaganud nende saatust, mis varem pöörisesse olid kistud või kiiremini alla neelatud. Tegin ühtlasi kolm tähtsat tähelepanekut. Esiteks, mida suuremad need esemed olid, seda kiiremini nad üldiselt langesid; teiseks, kahe ühesuguse mahuga massi puhul, millest üks oli kera- ja teine muukujuline, oli kerakujulisel suurem langemiskiirus; kolmandaks, kahe ühesuuruse massi puhul, millest üks oli silindriline ja teine muukujuline, neelati silindriline aeglasemalt alla. Pärast pääsemist olen ma mitu korda vestelnud ühe siitkandi vana koolmeistriga, ja tema käest ma õppisingi kasutama sõna „silinder” ja „kera”. Ta seletas mulle, kuigi ma selle seletuse nüüd olen unustanud, kuidas kõik, mis ma nägin, oli tegelikult veepinnal ujuvate riismetükkide kuju loomulik tagajärg, ning näitas mulle, kuidas pöörises ujuv silinder avaldas keerise imemisjõule suuremat vastupanu kui mis tahes teise kujuga sama suur keha.35

      Oli veel üks jahmatamapanev asjaolu, mis suurel määral kinnitas seda laadi tähelepanekuid ja tekitas soovi neid ära kasutada; nimelt see, et iga tiiru ajal möödusime mingist tünni moodi asjast või mingi laeva mastiraast, sellal kui paljud esemed, mis olid meiega ühel kõrgusel siis, kui mu silmadele esimest korda avanesid selle pöörise imed, tiirlesid nüüd kõrgel meie pea kohal ega paistnud oma esialgsest asendist palju edasi liikunud olevat.

      Mulle oli nüüd selge, mida tuli teha. Otsustasin siduda end tugevasti veevaadi külge, millest ma kinni hoidsin, see ahtri küljest lahti raiuda ja end koos sellega vette heita. Tõmbasin märkide varal venna tähelepanu endale, osutasin ujuvatele tükkidele, mis meie lähedale sattusid, ning tegin kõik, mis minu võimuses, et ta taipaks, mida kavatsen teha. Lõpuks arvasin, et ta sai mu plaanist aru, aga sai ta või ei saanud, igatahes raputas ta meelt heites pead ning keeldus rõngaspoldist lahti laskmast. Tema juurde minna oli võimatu, ohtlik olukord ei lubanud viivitada ja nii jätsin ma ta pärast kibedat heitlust saatuse hooleks, sidusin end köitega, mis vaati ahtri küljes hoidsid, vaadi külge ja tõukasin enda koos sellega ilma hetkegi kõhklemata merre.

      Tagajärg oli just niisugune, nagu olin lootnud. Kuna see olen mina ise, kes teile seda jutustab, kuna te näete, et ma tõepoolest pääsesin – ja kuna te nüüd juba teate, mil viisil see sündis, ja seetõttu kahtlemata juba aimate, mis mul veel on öelda, viin oma loo ruttu lõpule. Umbkaudu tund aega pärast seda, kui ma end luubilt vette olin heitnud, tegi paat minust kaugele alla langedes kiiresti üksteise järel kolm-neli metsikut tiiru ja sööstis siis mu kallist venda kaasa viies pea ees igaveseks all möllavasse vahukeerisesse. Vaat, mille külge olin seotud, jõudis langeda vaid veidi üle poole sellest vahemaast, mis jäi minu merre hüppamise koha ja sügaviku põhja vahele, kui veekeerises toimus suur muutus. Tohutu lehtri seinte kalle hakkas iga hetkega vähenema. Keerise tiirlemine muutus aegamööda üha rahulikumaks. Järk-järgult kadusid vaht ja vikerkaar ning kuristiku põhi näis aegamisi ülespoole kerkivat. Taevas oli selge, tuuled vaibunud ja täiskuu loojus säravana läänes, kui leidsin end ookeanipinnalt otse Lofootide vastas selle paiga kohal, kus Moskoe-strömi kuristik oli olnud. Oli tüünvee aeg – meri aga õõtsus orkaani tagajärjel ikka veel mäekõrgustes lainetes. Mind kisti kohe Strömi voolu ja mõne minuti pärast kihutasin kalda äärt pidi kalurite „krundile”. Üks paat korjas mu üles, olin väsimusest kurnatud ja nüüd,

35

Vt Archimedes. „De Incidentibus in Fluido”, lib 2. (Autori märkus.)