Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud. Enn Vetemaa

      See romaan oleks päris kindlasti kirjutamata jäänud, kui loostajal poleks olnud vastutulelikke abistajaid. Loen oma meeldivaks kohustuseks siinkohal tänada

      Einar Meistrit ― filoloogiadoktorit, TTÜ Küberneetika Instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia labori juhatajat;

      Ivar Leimust ― ajaloodoktorit, Eesti Ajaloomuuseumi numismaatika osakonna koguhoidjat;

      Andres Ehinit ― luuletajat ja filoloogi;

      Sulev Alajõed ― magistrit haldusõiguse alal.

      Olulist teavet sain ka bioloogiadoktorilt Hillar Patalt ning oma tütrelt, majandusmagistrilt Maria Alajõelt.

      Rõhutan, et siinne tänamine pole raasugi formaalne ega laenatud Ameerika nüüdiskirjanikelt, kelle raamatud algavad sageli hirmpikkade tänuregistritega. (Viimasena on tänatud isegi autori lemmikpapagoid, kes teda rasketel kõhklushetkedel olevat innustanud.)

      Minuga on lood siiski palju tõsisemad.

      Kirjutanud umbes kümme romaani, tundsin, et hakkan "inimhingede inseneri" ametist tüdima ning et tavaline nn psühholoogiline romaan mind enam ei ahvatle. Ei paelunud oma tegelaste hingeelude kinnaste kombel pahempidi pööramine. Seda ka siis, kui sealt isegi midagi ootamatut vastu võis vaadata… Kurb tõdemus, kui oled viiskümmend viis ega taha veel kirjanikuna lõpetada.

      Viimases hädas otsustasin proovida millegi kriminaalromaani taolisega ― niisiis hingeeludes urgitsemise asemel eelkõige põnev süžee… Otsustasin ühe oma tegelase maa pealt ära koristada nakatades ta puukentsefaliiti, sest ega kriminalistid ju näiliselt loomulike surmade vastu huvi tunne. Ent asjatundmatu, nagu ma olin, pidin ma pöörduma viroloogide poole. Need lahked inimesed tutvustasid mulle oma laboreid ning juhatasid mu erialakirjanduse juurde (millest mul ekskeemikuna oli väljavaateid aru saada). Ei antud mulle lugemist aga mitte ainult puukentsefaliidist ning selle alaliikidest, vaid viiruste elutegevusest laiemalt; süstemaatikast, koguni nende haigustest…

      Tollast teadusega põkkumist võrdleksin vooluringi sulgumisega: tundsin üle pika aja taas vaimselt ergastatud olekut ― äkki hakkasid loetu baasil sündima süžeed ja karakteridki ning mul tekkis vastupandamatu soov uusi ainevaldu estetiseerida ja belletriseerida. Ei küsinud ma endalt, kas sellel ka mingit mõtet on. Muudkui hakkasin peale.

      Varsti asusin geneetikaromaani NEITSIST SÜNDINUD kallale, mille puhul materjalisse süüvimine ei võtnud oluliselt vähem aega kui kirjutamisprotsess ise. Ja vähem huvitav see ka polnud! Loomulikult jään ma riivamisi puudutatud teadusaladel pinnaliseks, kuid kuna enamasti olen suutnud vältida otseseid vigu, siis taluvad teadlased mind tänini kannatlikult, ning on vahel ilmutanud valmisolekut võhikut mööda mulle tundmatuid maastikke talutada.

      Nüüd on teadustelt abi otsimine muutunud mu vägagi sagedaseks töömeetodiks (eeskätt romaanižanris). Põnevaim on valida valdkondi, milles oled täiesti tume. Nendin ilma igasuguse häbita, et on tore neil aladel targemaks saada! Ja kui seejuures valminud romaanivormis produkt kas või mõnelegi lugejale huvipakkuv on, siis on ju eriti tore!

      Käesoleva raamatu kirjutamiseks kaevusin innukalt bakterioloogiasse, foneetikateadusesse, numismaatikasse ja soola-ajalukku. Et kogu kirju materjal ühe katuse alla saada, selleks tuli paratamatult aga uurida ka haldusõigust ja asjaõigusseadust.

      Millist abi keegi ülalpool tänatuist mulle VANAHÄRRADE KUMMALISTE RÕÕMUDE komponeerimisel osutas, seda peaks saama välja lugeda minu tänuavalduses mainitud konsultantide erialadest ja kraadidest. Andres Ehin, esiotsa veel akadeemilise kraadita härra, lubas mul lahkesti kasutada oma mõnes mõttes "firmamärki", mida ta on tutvustanud ka sümpoosioneil ja luulekogunemistel väljaspool Eestit, kui juttu on tulnud meie keelest. Nii et see "Ao äia õe Õie uue oaõie-aia…" on Andrese vaimusünnitus, mille soovitaksin tal patenteerida.

      Tänan veel kord abilisi, praegusel juhul peaaegu kaasautoreid!

      ESIMENE PEATÜKK

      1

      Kuna käesoleva loo peamiseks tegevuspaigaks on meie maakonnalinnake, eks tule siis selle kirjeldamisest ka alustada.

      Linnakese kohta tuleb tunnistada, et eriti ilus ta ei ole. Ja ega lähe ilusamaks ka. Aga ka mitte nii inetu pole meie tegevuspaik, et teda häbeneda tuleks. Pigem vastupidi, kaugemas minevikus ― ja midagi on sellest ikkagi ju alles jäänud ― kujutas ta endast rahumeelsele rahvale päris ilusat ja kodust elupaika: enamasti madalate ühe- või kahekorruseliste värvirõõmsate puumajadega pitoreskset, idüllilist, rohke rohelusega nukulinnakest ― olemuselt sõbralikku, avatut, lapsemeelset.

      Mererand, karussell, just parajasse puusani-sügavasse vette viivad laudrajakesed, kust supelsaksad iseennast julgustavate uljaste hüüatuste saatel lainetesse kargasid. Pühapäeviti kõlas meie parkide põlispuude all koguni promenaadimuusika. Oo, see oli muljet avaldav!

      Kui orkester lähenemas, kuuldi kõigepealt pikolo väledaid kilgatusi-passaaže, järgmiseks eristas kõrv trianglitilksatusi ja trummipõrinat, seejärel juba aga ka helikoni võimsaid krooksatusi. Toda võimukat vaskpilli saab mängija-marssija helikoni ovaalse kuju tõttu mugavalt üle vasaku õla kanda. Bassiteemad piirduvad tavaliselt vaid kolme-nelja noodiga, ei hiilga nad ka üllatuste ega lennukusega, kuid need vähesed pumps-pumps-pumpsud kannab vaskpillide monarh ette väärikalt, pühalikult, täie pühendumuse ja vastutustundega. Tal on, mida öelda. Tühjadest muidu-ludistamistest on tema üle.

      Ja juba hakkame ka neid teisi, ludistavamaid pille kuulma: flööte, ülemistes registrites kilkavaid klarneteid; seejärel aga peagi kõiki teisigi pille: nukrat oboed, tõsiromantilisi metsasarvi ja flüügelhorne neile nii omase kaheksateistkümnenda sajandi rõõmsalt lihtsameelse postipoisivaimuga.

      Näe, sealt puude tagant pillimehed välja marssisidki, päikesesärast justkui üle kullatud. Ning mängijate nägusid vaadates võis öelda ― oma tähtsust tunnetati.

      Jah, kuid selline promenaadimuusika elab täna veel vaid kauge kajana eakamate linnaelanike südames; uus aeg eelistab rahutumat, kriiskavamat, lubatud detsibellide piiri kaugelt ületavat tümpsu, ihukarvu turri ajavat heavy metal’it, mis inimesi võrdsustavalt nüristab ja nivelleerib. See muusika on olemuslikus kooskõlas kärarikaste ja pealetükkivate müügimeeste armeega, kes teile kuulutavad COLGATE’i või FAIRY võimu ja väge ning ülistavad uute pesupesemisvahendite mingeid eriti intelligentseid kerakesi. Oh taevas küll, kuidas nad ära tüütavad!

      Meie linnas on hulganisti inetuid planke ja lagedaid määrdunud seinu, mida mõned graffitimaalijad küll on elustanud, võimalik et natuke estetiseerinudki, kuid nende sõnumid on triviaalsed ja väga harva saadakse neis läbi FUCK’ideta. Samal ajal ei kohta me tänapäeva isetegevuslike kalligraafide loomingus pea kunagi vanu häid, end läbi sajandite säilitanud matsiroppusi ― ei genitaalide kohta käivaid nimisõnu ega ka nende elundite asjakohase rakendamisega seotud tegusõnu ―, milliseid nii hoolega korjas usin keelemees Wiedemann. Päris kadunud on aga suure idanaabri x-y-algebra.

      Muutuvas maailmas globaliseeruvad niisiis isegi roppused.

      Ent siiski ei tohi me oma linnale ka liiga teha. Muudatused võivad olla suured, kuid alati jääb eelnenust jälgi. Jäi Trooja linnastki. Nii võib teadjam inimene ikka veel leida pargipinke, mis on pisiheki või mõne lumemarjapõõsaga laiematest pargiteedest lahutatud ning võivad pakkuda meeldivat omaette-paika. On selliseid kaitstud nišikesi vana linnamüüri ääres ja mujalgi.

      Lausa uskumatu on aga see, et isegi jultunud, ligimese suhtes hoolimatul kaasajal peetakse nende separee-pinkide kasutamise osas siiski omamoodi mitteametlikku ajagraafikut: hommikul jäetakse nad delikaatselt neile mitte just parimate elukommetega meestele, kes, näod möödunud ööst loppis, põõsaste varju peidetud pingil õlut kulistades pohmelli ravivad.

      Siis, päikese kõrgemale tõustes, ilmuvad vanaemad lapsevankritega. Nüüd valitsevad idüllilisi rahupaiku nemad; lõuna paiku veerevad lapsevankrid kodude poole. Nii võivad pingid natukeseks ajaks koguni tühjaks jääda, sest meie linnakodanikke iseloomustab kadestamisväärt töökus ― nad on üliinnukad isegi tegevustes, mille mõtet ei pruugi taibatagi. Küllap ka seepärast, et too mõte tihtipeale puudub. Nad on oma firmadele ja pankadele truud. Lõunatundi nemad enamasti ei peagi. Ega me mingi amanharahvas ole. Eestlane on töökas!

      Teada