Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

le Kat Ogdenile, kes ähvardas väga väikesena suureks kasvada ning saada steppivaks, vehklevaks, džuudot valdavaks filmitähest arheoloogiks ja Ameerika Ühendriikide presidendiksJa ta läheneb ehmatavalt selle nimekirja lõpuleÄrge kunagi pidage filmi raamatuks

      PROLOOG

      NEED, KEDA EI MÄLETATA

      Ma ärkan igal hommikul, näpud tindised. Vahel näoli oma töölaual kirjarullide ja paberite vahel. Poiss, kes tuleb mu kandikuga, võib söandada mulle ette heita, et ma õhtul voodisse ei heitnud. Aga vahel vaatab ta mulle otsa ega lausu sõnagi. Ma ei püüagi talle seletada, miks ma teen nii, nagu ma teen. Sedasorti saladust ei või nooremale mehele niisama anda; selle peab ta välja teenima ja ise selgeks õppima.

      Mehel peab elus eesmärk olema. Nüüd ma tean seda, kuid mu elu esimesed kakskümmend aastat kulusid selle õppimiseks. Ma ei arva, et ma selles mõttes erandlik oleksin. Siiski on see õppetund, mis on kord omandatuna minuga jäänud.

      Kuna peale valutamise pole mul neil päevil midagi olulist teha, olen ma otsinud endale eesmärgi. Olen võtnud ette töö, mida kord ammu soovitasid mulle nii emand Patience kui ka kirjutaja Fedwren. Alustasin neid lehekülgi püüdena üles kirjutada Kuue Hertsogkonna selge ajalugu. Nagu aga selgus, oli mul raske keskenduda pikalt ainult ühele teemale ja nii olen ma vahelduseks pühendanud end ka vähemtähtsatele asjadele, nagu näiteks mu oletused maagia olemuse kohta, tähelepanekud poliitilistest struktuuridest ja mõtisklused teistest kultuuridest. Kui valu on kõige suurem ja ma ei suuda oma mõtteid kirjapanekuks piisavalt reastada, siis ma töötan tõlgetega või püüan teha vanematest dokumentidest loetavaid koopiaid. Annan tegevust oma käele, lootes tähelepanu valult kõrvale juhtida.

      Minu jaoks on kirjutamisel sama roll, nagu kunagi oli Verity jaoks maakaartide joonistamisel. Töö üksikasjadest ja vajalikust keskendumisest peaaegu piisab, et unustada sõltuvuse ihad ja kunagisest sellele järele andmisest tekkinud jääkvalud. Sellisesse töösse on võimalik end kaotada ja end unustada. Võib minna isegi sügavamale ja leida mitmeid mälestusi sellest kaotatud endast. Liigagi sageli olen leidnud, et olen põiganud hertsogkondade ajaloo juurest kaugele ära, FitzChivalry ajaloo juurde. Need mälestused seavad mu silmitsi sellega, kes ma kord olin, ja sellega, kelleks ma olen saanud.

      Kui kord juba süveneda sellistesse kokkuvõtetesse, siis on meenuvate üksikasjade kogus lausa üllatav.

      Mitte kõik need esilekerkivad mälestused pole piinarikkad. Mul on olnud isegi teenimatult palju häid sõpru ja nad on olnud mulle ustavamad, kui mul oleks olnud õigust oodata. Olen kohanud nii suurt ilu ja rõõmu, et süda on ähvardanud lõhkeda just niisama nagu tragöödiate ja inetustegi korral. Ent siiski on mul süngeid mälestusi tõenäoliselt rohkem kui enamikul inimestest: vaid vähesed mäletavad oma surma vangikongis või seda, millisena paistis lume alla maetud kirstu sisemus. Niisuguste asjade puhul põrkub teadvus üksikasjade ees tagasi. Üks asi on mäletada, et Regal tappis mu. Hoopis teine keskenduda sellele eelnenud päevade ja ööde kannatustele, mil ta mind näljutas ning siis surnuks peksta lasi. Kui ma neile mõtlen, leidub seal hetki, mis panevad isegi pärast kõiki neid aastaid mu sisikonna jäätuma. Mäletan selle mehe silmi, kes mind lõi, ja heli, mis kostis, kui ta rusikas mu nina purustas. On üks koht, mida ma ikka veel unenägudes külastan ja kus ma püüan kõigest väest püsti seista ega luba endal mõelda sellele, kuidas teha viimane katse Regalit tappa. Mäletan ta lööki, mis lõhestas mu tursunud naha ja jättis näole armi, mida ma kannan senini.

      Ma ei andesta endale võidurõõmu, mille ma talle sellega kinkisin, et võtsin mürki ja surin.

      Ent nendest hetkedest, mida ma mäletan, on veelgi piinavamad need, mis on minu jaoks kadunud. Kui Regal mu tappis, siis ma surin. Mind ei tuntud enam FitzChivalryna; ma ei uuendanud sidemeid Hirvelossi inimestega, kes olid mind tundnud mu kuuendast eluaastast alates. Ma ei elanud enam kunagi Hirvelossis, ei teeninud enam emand Patience’it, ei istunud kolde najal Chade’i jalge ees. Minu jaoks olid kadunud mu eluga tihedalt põimunud elude rütmid. Ühed sõbrad surid, teised abiellusid, lapsed sündisid ja kasvasid suureks, mina aga ei näinud seda. Mu keha pole küll enam terve noore mehe oma, kuid siiski on elus veel paljud neist, kes kunagi nimetasid mind oma sõbraks. Ikka veel igatsen ma vahel neid näha, nende kätt suruda, jätta unustusse aastatepikkune üksindus.

      Seda ma ei saa.

      Need aastad on minu jaoks kadunud, nagu ka kõik järgmised aastad nende eludest. Kadunud on ka see mitte üle kuu kestnud, kuid palju pikemana tundunud ajajärk, mil ma olin kinni vangikongis ja seejärel kirstus. Mu kuningas oli surnud mu käte vahel, kuid tema matuseid ma ei näinud. Mind polnud kohal ka siis, kui nõukogu pärast mu surma mõistis mu süüdi vaistumaagia kasutamises, õigustades seeläbi mu tapmist.

      Patience tuli mu keha nõutama. Mu isa naine, kellele kord põhjustas nii suurt ängi teadmine, et ta mehel oli abielueelsest ajast sohipoeg, oli see, kes viis mu sealt kongist ära. Tema käed pesid mu keha matusteks, tõmbasid mu liikmed sirgu ja mässisid mu surilinasse. Millegipärast puhastas kohmakas ja ekstsentriline emand Patience mu haavad ja sidus need nii hoolikalt, nagu oleksin ma veel elus.

      Tema üksi lasi mulle haua kaevata ja vaatas, kuidas mu kirst maha maeti. Tema ja ta teenija Lacey leinasid mind, kui kõik teised olid mu maha jätnud, olgu siis hirmust või põlgustundest mu kuriteo vastu.

      Ometi ei teadnud temagi midagi sellest, kuidas Burrich ja mu salamõrtsukast õpetaja Chade paar ööd hiljem selle haua juurde tulid ning kühveldasid eemale mu kirstule langenud lume ja külmunud mullakamakad. Ainult nemad kahekesi olid kohal, kui Burrich lõhkus kirstukaane ja sikutas mu keha välja, siis aga kutsus oma vaistu kasutades kohale hundi, kellele oli usaldatud mu hing.

      Nad väänasid hinge hundi käest ja sulgesid selle uuesti läbipekstud kehasse, millest see oli põgenenud. Nad õpetasid mu uuesti inimkehas liikuma ning meenutama, mida tähendab, et sul on kuningas ja sa oled andnud truudusvande. Tänase päevani pole ma kindel, kas ma olen neile selle eest tänulik. Narr kinnitab, et neil ei jäänud muud üle ja võib-olla on see õige. Võib-olla ei saagi kedagi tänada või süüdistada, vaid ainult tunnistada neid jõudusid, mis on meid loonud ja sidunud meie vältimatu saatusega.

      I

      HAUAST SÜNDINUD

      Kalheedi riikides peetakse orje. Nemad teevad raskemaid töid. Nad on kaevurid, abitöölised sepikodades, sõudjad laevades, jäätmevankrite ajajad, põllutöölised ja hoorad.

      Imelikul kombel on orjad ka lapsehoidjad, õpetajad, kokad, kirjutajad ja osavad käsitöölised.

      Kogu Kalheedi särav tsivilisatsioon, alates Jepi suurtest raamatukogudest kuni Sinjoni kuulsate purskkaevude ja saunadeni, tugineb orjade olemasolule.

      Peamised orjadega varustajad on Bingtowni kaupmehed. Kunagi moodustasid valdava osa orjadest sõjavangid ja ametlikult kinnitatakse Kalheedis nüüdki, et see on nii. Viimastel aastatel pole aga olnud piisavalt sõdu, et katta vajadust haritud orjade järele. Bingtowni kaubaisandad on väga leidlikud muude allikate leidmisel ja sageli mainitakse sellega seoses kasvanud piraatlust Kaubasaartel. Kuni orjad on terved, ei tunne Kalheedi orjapidajad nende päritolu vastu erilist huvi.

      Kuues Hertsogkonnas ei ole orjandus kunagi juurdunud. Isegi kui kuriteo sooritanud mees määrati töötama selle heaks, keda ta oli kahjustanud, oli see alati seotud kindla ajavahemikuga, ning keegi ei pidanud oma tegu lunastavat meest seepärast veel alamaks. Kui kuritegu oli liiga ränk, et selle eest tööga tasuda, maksis tegija oma eluga. Kuues Hertsogkonnas ei mõistetud kedagi orjusse, samuti ei lubanud seadus oma majapidamisse orje tuua, et neid orjadeks jättagi. Paljud Kalheedi orjad, kes olid ühel või teisel moel vabaks saanud, otsisid seepärast just Kuuest Hertsogkonnast endale uue kodu.

      Need endised orjad tõid endaga kaugete maade traditsioone ja oma kodumaa folkloori. Ühes neist lugudest, mille ma meelde jätsin, räägiti tüdrukust, kes olivecci ehk siis meie mõistes vaistuga. Ta tahtis lahkuda vanemate juurest, järgneda mehele, keda ta armastas, ning saada tema naiseks. Vanemad ei pidanud meest aga vääriliseks ega andnud selleks luba. Tüdruk, kellel ei lubatud lahkuda, oli liiga kohusetundlik, et vanemate keelust üle astuda. Samas oli ta ka liiga kirglik, et elada ilma oma tõelise armastuseta. Ta heitis