Püramiid. Henning Mankell

maalitud metsis.

      Wallander kortsutas isale mõeldes kulmu. Korralikku leppimist polnudki toimunud. Kuid vähemalt rääkisid nad nüüd teineteisega. Wallander mõtles sageli, kuidas küll tema ema, kes poja politseinikuks õppimise ajal suri, oma meest välja oli kannatanud. Õde Kristina oli piisavalt arukas, et võimalikult kiiresti kodunt ära kolida, ja elas nüüd Stockholmis.

      Kell oli saanud kümme. Malmö tänavatel puhus vaid õrn tuuleke. Wallander läks NK kaubamaja kõrvale kohvikusse. Ta tellis kohvi ja võileiva ning lehitses läbi Arbeteti ja Sydsvenskani. Mõlemad ajalehed olid avaldanud lugejakirju inimestelt, kes politsei käitumist meeleavalduste ajal kas kiitsid või laitsid. Wallander keeras need leheküljed kiiresti edasi. Ta ei jaksanud lugeda. Ta lootis, et varsti ei pea ta meeleavalduste laialiajamisel enam osalema. Ta tahtis saada kriminaalpolitseinikuks. See oli algusest peale tema siht, millest ta ka mingit saladust ei teinud. Vaid mõne kuu pärast hakkab ta tööle isikuvastaseid kuritegusid ja ka tõsisemaid komblusrikkumisi uurivas osakonnas.

      Järsku tundis ta, et keegi seisab ta kõrval. Wallanderil oli kohvitass käes. Ta vaatas üles. Tema kõrval oli umbes seitsmeteistkümneaastane pikkade juustega tüdruk. Ta oli näost väga kahvatu ja vahtis ainiti Wallanderile otsa. Siis kummardus ta ettepoole, nii et juuksed langesid näo ette, ja osutas oma kaelale.

      „Siia,” ütles ta. „Sa lõid mind siia.”

      Wallander pani tassi käest ära. Ta ei saanud millestki aru.

      Tüdruk ajas end taas sirgu.

      „Ma ei saa aru, millest sa räägid,” ütles Wallander.

      „Sa oled politseinik, eks ju?”

      „Jah.”

      „Ja sa käisid meeleavaldajaid peksmas?”

      Nüüd tabas Wallander seost. Tüdruk tundis ta ära, ehkki tal polnud praegu mundrit seljas.

      „Ma ei löönud kedagi,” vastas ta.

      „Mis tähtsust sel on, kelle käes kumminui oli. Sa olid seal. Seega osalesid sa meie peksmises.”

      „Te rikkusite meeleavalduse korraldamise reegleid,” vastas Wallander ja kuulis, kui õõnsalt need sõnad tema suus kõlavad.

      „Ma vihkan teid, kuradi politseinikud!” ütles tüdruk. „Ma tahtsin siin kohvi juua. Aga nüüd lähen ma kuhugi mujale.”

      Seejärel ta kadus. Leti taga seisev ettekandja silmitses Wallanderit rangelt. Nagu oleks too külastaja minema peletanud.

      Wallander maksis arve ja lahkus. Võileib jäi poolenisti söömata. Kohtumine tüdrukuga ajas ta tõsiselt endast välja. Tal oli järsku tunne, et kõik inimesed tänaval vahivad teda. Nagu oleks tal seljas munder, mitte tumesinised püksid, hele särk ja roheline jope.

      Ma pean tänavalt ära pääsema, mõtles ta. Kabinetti, uurimisrühma koosolekutele, kuriteopaigale. Ei mingeid meeleavaldusi enam. Muidu lähen haiguslehele.

      Ta kiirendas sammu. Kaalus, kas sõita bussiga Rosengårdi. Kuid siis otsustas ta, et liikumine tuleb talle kasuks. Pealegi oleks ta tahtnud praegu kõige parema meelega nähtamatu olla, et mitte ühegi tuttavaga juhuslikult kokku põrgata.

      Aga nagu kiuste nägi ta pargi servas oma isa. Isa tassis käes pruuni jõupaberisse pakitud maali. Wallander kõndis, pilk maas, ja märkas isa alles siis, kui oli juba liiga hilja. Isal oli peas imelik tuttmüts, seljas paks mantel, selle all mingisugune dress ja tossud paljaste jalgade otsas.

      Wallander oigas sisimas. Ta näeb välja nagu hulgus, mõtles ta. Miks ta ei võiks vähemalt korralikult riides käia?

      Isa pani maali maha ja tõmbas hinge.

      „Miks sul mundrit seljas ei ole?” küsis ta ilma tervitamata. „Kas sa polegi enam politseinik?”

      „Mul on täna vaba päev.”

      „Ma arvasin, et politseinikud on kogu aeg tööl. Et meid kõige kurja eest kaitsta.”

      Wallander suutis oma ärrituse maha suruda.

      „Miks sul talvemantel seljas on?” küsis ta hoopis. „Väljas on kakskümmend kraadi sooja.”

      „Võib-olla küll,” vastas isa. „Aga korralikult higistades püsin ma terve. Sa peaksid samuti proovima.”

      „Suvel ei käida talvemantliga.”

      „Eks jää siis haigeks.”

      „Ma pole ju kunagi haige!”

      „Praegu veel mitte. Aga küll see tuleb.”

      „Kas oled vaadanud, milline sa välja näed?”

      „Ma ei kuluta aega enda peeglist vahtimise peale.”

      „Sa ei saa ju ometi juunikuus talvemütsiga käia!”

      „Eks võta see mul peast ära, kui julged. Kaeban politseisse, et sa vägivallatsesid minu kallal. Muuseas, küllap käisid ka sina meeleavaldajaid peksmas?”

      Tema ka veel! mõtles Wallander. See pole võimalik! Ta pole ju kunagi poliitika vastu huvi tundnud. Ehkki ma olen vahel püüdnud temaga sellest rääkida.

      Kuid Wallander eksis.

      „Iga korralik inimene peaks selle sõja vastu olema,” ütles isa veendunult.

      „Iga korralik inimene peab ka oma tööd tegema,” vastas Wallander end rahulikuks sundides.

      „Sa tead, mis ma sulle ütlesin. Sa poleks pidanud politseinikuks hakkama. Aga sa ei kuulanud. Vaata nüüd, millega sa hakkama oled saanud. Peksad süütuid lapsi kepiga vastu pead.”

      „Kurat, ma pole elu sees ühtegi inimest löönud!” vastas Wallander järsku vihastades. „Pealegi pole meil kepid, vaid kumminuiad. Kuhu sa selle maaliga lähed?”

      „Ma vahetan selle õhuniisutaja vastu.”

      „Milleks sul õhuniisutajat vaja on?”

      „Selle vahetan ma uue madratsi vastu. Praegune madrats on vilets. Paneb mul selja valutama.”

      Wallander teadis, et isa sooritas sageli kummalisi mitmeosalisi tehinguid, enne kui soovitu lõpuks kätte sai.

      „Kas tahad, et ma aitan sind?” küsis Wallander.

      „Ei ole mul mingit politseivalvet vaja. Selle asemel võiksid mõni õhtu läbi tulla ja natuke kaarte mängida.”

      „Ma tulen,” vastas Wallander. „Kui mul aega on.”

      Kaardimäng, mõtles ta. Viimane, mis meid veel ühendab.

      Isa võttis maali jälle kätte.

      „Miks ma ikka veel lapselapsi ei saa?” küsis ta seejärel.

      Ent läks vastust ootamata minema.

      Wallander vaatas talle järele. Mõtles, kui hea see on, et isa nüüd Österleni kolib. Siis pole neil enam ohtu juhuslikult kokku joosta.

      Wallander elas Rosengårdis vanas majas. Kogu piirkonda ähvardas pidev lammutamisoht. Kuid talle meeldis seal, ehkki Mona oli talle öelnud, et kui nad abielluvad, siis kolivad nad mujale. Wallanderi korteris oli üks tuba, köök ja kitsuke vannituba. See oli tema esimene oma korter. Mööbli oli ta ostnud oksjonitelt ja erinevatest sisustuspoodidest. Seintel rippusid lillede või paradiisisaarte piltidega plakatid. Kuna vahel käis ka isa tal külas, siis tundis ta kohustust riputada diivani kohale ka üks isa maalitud maastik. Ta oli valinud ilma metsiseta pildi.

      Kuid kõige olulisem asi toas oli grammofon. Wallanderil oli vähe plaate. Enamasti olid need ooperimuusika plaadid. Neil kordadel, kui mõned kolleegid politseist tal külas käisid, olid nad alati küsinud, kuidas ta küll suudab säärast muusikat kuulata. Sellepärast oli ta hankinud ka mõned sellised plaadid, mida siis peale panna, kui külalised tulevad. Talle arusaamatul põhjusel pidasid paljud politseinikud lugu Roy Orbisonist.

      Ta sõi lõunat, jõi kohvi ja tegi korteri enam-vähem korda. Grammofon mängis sel ajal Jussi Björlingi plaati. See oli tema esimene plaat, lootusetult ära kriibitud, kuid ta