Püramiid. Henning Mankell

ajal ka nime. Mõni aasta hiljem alustab ta suhet Arlövis elava naisega. Kas nad tundsid teineteist juba varasemast, ei ole teada. Veel mõni aasta hiljem naine tapetakse ja Hålén teeb enesetapu. Millises järjekorras see täpselt toimub, pole praegu veel selge. Aga Hålén laseb end maha. Pärast ennustuskupongi täitmist ja uksele lisaluku paigaldamist. Ja mitme hinnalise vääriskivi allaneelamist.

      Wallander krimpsutas nägu. Ta ei leidnud ikka veel mingit pidepunkti, millest lähtuda. Miks inimene nime vahetab? mõtles ta. Et nähtamatuks muutuda? Et kättesaamatuks muutuda? Et keegi ei teaks, kes ta on või on olnud?

      Kes ta on või on olnud?

      Wallander mõtles järele. Keegi polnud Håléni tundnud. Ta oli olnud üksik hunt. Aga see-eest võis olla inimesi, kes olid tundnud Anders Hanssoni nimelist meest. Küsimus oli ainult selles, kuidas neid inimesi üles leida.

      Sel silmapilgul meenus talle aastatagune juhtum, mis võis aidata tal lahendusele lähemale jõuda. Tiiburlaevade sadamas oli paari purjus inimese vahel kaklus tekkinud. Wallanderi patrull oli üks neist, mis kaklust lahutama saadeti. Üks asjasse segatutest oli Taani meremees Holger Jespersen. Wallander sai asjast aru niimoodi, et taanlane oli vastu tahtmist kähmluse keskele sattunud. Ta ütles seda ka oma ülemusele. Wallander kinnitas, et Jespersen pole midagi teinud ja mees lastigi vabaks, ülejäänud viidi aga arestimajja. Hiljem unustas Wallander kogu loo.

      Kuid mõne nädala pärast ilmus Jesperson ootamatult Rosengårdis tema ukse taha ja andis talle tänuks pudeli Taani Akvaviti. Wallander ei saanudki teada, kuidas Jespersen ta üles leidis. Kuid ta kutsus mehe sisse. Jespersenil oli alkoholiga probleeme, aga üksnes aeg-ajalt. Vahepeal töötas ta erinevatel laevadel mehaanikuna. Ta oli hea jutustaja ja tundis vist küll iga Põhjamaade meremeest viimase viiekümne aasta jooksul. Jespersen oli rääkinud, et õhtuti on ta tavaliselt ühes Nyhavni baaris. Kui tal oli kaine periood, siis jõi ta kohvi. Kui ei, siis õlut. Aga ta käis alati samas baaris. Muidugi siis, kui ta parajasti merel ei olnud.

      Nüüd meenus ta Wallanderile. Jespersen teab, mõtles Wallander. Või siis oskab ta mulle nõu anda.

      Wallander oli juba otsustanud. Kui tal veab, siis on Jespersen Kopenhaagenis ja loodetavasti pole tal parajasti joomaperiood. Kell polnud veel kolmgi. Wallander kasutab ülejäänud päeva Kopenhaagenisse ja tagasi sõiduks. Paistis, et politseimajas ei tunne temast samuti keegi puudust. Aga enne üle väina sõitmist oli tal vaja teha veel üks telefonikõne. Tundus, nagu oleks otsus Kopenhaagenisse sõita andnud talle selleks vajaliku enesekindluse. Ta valis juuksurisalongi numbri, kus Mona töötas.

      Vastas salongi omanik Karin. Wallander oli temaga mitu korda kohtunud. Tema meelest oli naine pealetükkiv ja uudishimulik. Aga Mona arvates oli ta hea ülemus. Wallander ütles oma nime ja küsis, kas saab Monale teadet jätta.

      „Sa võid tema endaga rääkida,” ütles Karin. „Ta klient on siin fööni all.”

      „Ma istun uurimisrühma koosolekul,” vastas Wallander ja püüdis jätta muljet, et on väga hõivatud. „Ütle talle lihtsalt edasi, et ma helistan hiljemalt kell kümme täna õhtul.”

      Karin lubas edasi öelda.

      Wallander märkas, et lühike telefonikõne oli teda higiseks ajanud. Aga ta oli ometigi rõõmus, et suutis sellega hakkama saada.

      Siis lahkus ta politseimajast ja jõudis täpselt kella kolmesele tiiburlaevale. Varasematel aastatel oli ta tihti Kopenhaagenis käinud. Viimasel ajal mõnikord koos Monaga, kuid enamasti üksi. Talle meeldis see linn, see oli Malmöst nii palju suurem. Mõnikord käis ta ka kuninglikus ooperiteatris, kui seal mängiti mõnda ooperit, mida ta näha tahtis.

      Tiiburid talle tegelikult ei meeldinud. Reis läks liiga kiiresti. Vanad praamid tekitasid selgema tunde, et Rootsi ja Taani vahel on siiski jupp maad, ja et üle väina sõites oli tegemist välisreisiga. Ta jõi aknast välja vaadates kohvi. Ühel päeval ehitavad nad siia kindlasti silla, mõtles ta. Aga seda päeva minu silmad vist ei näe.

      Kui Wallander Kopenhaagenisse jõudis, oli uuesti hakanud uduvihma sadama. Laev randus Nyhavnis. Jespersen oli seletanud, kus tema stammkoht asub, ja Wallander oli lokaali astudes pisut põnevil. Kell oli kolmveerand neli. Ta vaatas hämaras ruumis ringi. Laudade ümber istusid mõned kliendid ja jõid õlut.

      Kuskil mängis raadio. Või oli see grammofon? Naisehääl laulis taani keeles midagi väga sentimentaalset. Wallander ei märganud ühegi laua ääres Jesperseni. Leti taga seisis baarimees, kes lahendas üle terve leti laotatud ajalehest ristsõnu. Ta vaatas üles, kui Wallander lähemale tuli.

      „Õlu,” ütles Wallander.

      Mees andis talle Tuborgi.

      „Ma otsin Jesperseni,” ütles Wallander.

      „Holgerit? Ta tuleb alles mõne tunni pärast.”

      „Ta ei ole siis praegu merel?”

      Baarimees naeratas.

      „Siis ta ei jõuaks ju tunni aja pärast siia? Ta on tavaliselt viie aegu platsis.”

      Wallander istus laua äärde ja ootas. Sentimentaalse naishääle asemel oli nüüd sama sentimentaalne meeshääl. Kui Jespersen viie paiku tuleb, siis jõuab Wallander vabalt Malmösse õigeks ajaks tagasi, et Monale helistada. Ta püüdis nüüd välja mõelda, mida öelda. Kõrvakiilu ei maini ta hoopiski. Ta räägib, miks ta Helenaga ühendust võttis. Ta ei anna enne järele, kui Mona teda uskuma jääb.

      Üks mees oli laua äärde magama jäänud. Baarimees lahendas endiselt ristsõnu. Aeg liikus aeglaselt. Vahetevahel avanes uks ja vilksatas päevavalgus. Keegi tuli ja keegi läks. Wallander vaatas kella. Kümme minutit puudus viiest. Jesperseni polnud ikka veel. Kõht läks tühjaks ja talle toodi taldriku peal mõned vorstitükid. Ja veel üks Tuborg. Wallanderil oli tunne, et baarimees maadles ikka veel sama sõna kallal kui siis, kui Wallander tund aega tagasi tuli.

      Kell sai viis. Jesperseni ei olnud. Ta ei tule, mõtles Wallander. Just nimelt täna on ta uuesti jooma kukkunud.

      Uksest astusid sisse kaks naist. Üks neist istus pärast napsu tellimist laua äärde. Teine läks leti taha. Baarimees jättis ajalehe sinnapaika ja hakkas riiulitel seisvaid pudeleid üle vaatama. Nähtavasti töötas naine baaris. Kell sai kakskümmend minutit viis läbi. Uks läks lahti ja sisse astus teksajaki ning nokamütsiga Jespersen. Ta läks otsejoones baarileti äärde ja tervitas. Baarimees tõstis letile kohvitassi ja viipas laua poole, kus Wallander istus. Jespersen võttis oma kohvitassi ja naeratas, kui Wallanderi ära tundis.

      „Milline üllatus,” ütles ta aktsendiga rootsi keeles. „Rootsi politseiametnik Kopenhaagenis.”

      „Mitte ametnik,” vastas Wallander. „Konstaabel, või kriminaalpolitseinik.”

      „Kas see polegi siis üks ja sama?”

      Jespersen kõhistas naerda ja pani kohvi sisse neli tükki suhkrut.

      „Nii või naa on külalised toredad,” ütles ta. „Ma tean kõiki, kes siin käivad. Ma tean, mida nad joovad ja mida räägivad. Ja nemad teavad minu kohta sama. Mõnikord ma mõtlen, miks ma kuhugi mujale ei lähe. Aga ma arvan, et ma vist ei julge.”

      „Miks mitte?”

      „Keegi ütleb võib-olla midagi sellist, mida ma kuulda ei taha.”

      Wallander polnud päris kindel, kas ta sai kõigest aru, mis Jespersen räägib. Esiteks oli ta taani-rootsi segakeel pehme hääldusega, teiseks oli ta jutt mõnikord veidi udune.

      „Ma tulin siia sinuga kokku saama,” ütles Wallander. „Mõtlesin, et sa saad mind ehk aidata.”

      „Igal teisel politseiametnikul oleksin ma palunud põrgusse kerida,” vastas Jespersen lõbusalt. „Aga sinuga on teine lugu. Mida sa teada tahad?”

      Wallander rääkis lühidalt juhtunust.

      „Meremees, kelle nimi on Anders Hansson ja Artur Hålén,” lõpetas ta. „On töötanud nii mehaaniku kui madrusena.”

      „Milline laevakompanii?”

      „Sahlén.”

      Jespersen