Püramiid. Henning Mankell

ongi sellega seotud.”

      Lohman vangutas pead ja kiirustas edasi. Wallander tundis kergendust, et pääseb visiidist süngetesse ja masendavatesse narkourgastesse, kuhu ta kolleegid täna peavad minema.

      Hemberg istus oma kabinetis ja lehitses mingeid pabereid. Jalad olid tal nagu tavaliselt laua peal. Ta vaatas üles, kui Wallander avatud ukse vahele ilmus.

      „Mis sinuga on juhtunud?” küsis Hemberg ja osutas ta põse poole.

      „Jooksin kogemata vastu ust,” vastas Wallander.

      „Täpselt nagu peksasaanud naised ütlevad, kui nad ei taha oma mehi üles anda,” ütles Hemberg lõbusalt ja lasi jalad laua pealt maha.

      Wallander tundis, et teda on läbi nähtud. Oli aina raskem aru saada, mida Hemberg tegelikult mõtleb. Tundus, nagu oleks ta jutul kaks tasandit, nii et kuulajal tuli sõnade tagant kogu aeg nende tegelikku mõtet otsida.

      „Me ootame Jörne käest ikka veel lõplikke tulemusi,” ütles Hemberg. „See võtab aega. Seni, kuni me ei tea naise täpset surmaaega, ei saa me ka edasi minna teooriaga, et Hålén tappis ta, läks siis koju ja lasi end kahetsusest või hirmust maha.”

      Hemberg tõusis, paberid kaenla all. Wallander järgnes talle koridori lõppu nõupidamisruumi. Seal ootas juba mitu kriminaalpolitseinikku, teiste hulgas ka Stefansson, kes heitis Wallanderile vastumeelse pilgu. Sjunnesson puhastas küünealuseid ega vaadanud kellegi poole. Ruumis oli ka kaks võõrast, keda Wallander ei tundnud. Ühe nimi oli Hörner, teine oli Mattsson. Hemberg istus laua otsa ja osutas Wallanderi poole vaadates toolile.

      „Kas tavaline politsei hakkab meid nüüd aitama?” küsis Stefansson. „Kas neil nende kuradi demonstrantidega veel vähe tegemist on?”

      „Tavaline politsei ei aita meid,” ütles Hemberg. „Aga Wallander oli see, kes Arlövi-naise surnukeha leidis. Nii lihtne see ongi.”

      Tundus, et Stefansson oli ainuke, kellele Wallanderi kohalolek ei meeldi. Ülejäänud noogutasid sõbralikult. Wallander oletas, et nad olid lisajõu üle pigem rõõmsad. Sjunnesson pani küünealuste urgitsemiseks kasutatud hambatiku käest. Nähtavasti oli see märguanne, et Hemberg võib alustada. Wallander pani tähele metoodilist täpsust kõikide faktide läbiarutamisel. Nad lähtusid olemasolevast. Kuid samal ajal kompisid nad, ja eriti Hemberg, erinevaid võimalusi. Miks Alexandra Batista tapeti? Milline võis olla seos tema ja Håléni vahel? Kas oli mõnda teist jälge?

      „Kalliskivid Håléni kõhus,” ütles Hemberg koosoleku lõpetuseks. „Ma sain juveliiri käest hinnangu. 150 000 krooni. Niisiis suur raha. Inimesi on tunduvalt väiksemagi summa pärast tapetud.”

      „Mõni aasta tagasi löödi taksojuhti raudtoruga kuklasse,” ütles Sjunnesson. „Tal oli tookord 22 krooni rahakotis.”

      Hemberg vaatas laua ümber istujaid.

      „Naabrid?” küsis ta. „Kas keegi nägi midagi? Kuulis?”

      Mattsson lehitses oma märkmeid.

      „Ei mingeid tähelepanekuid,” ütles ta. „Batista elas eraklikult. Käis harva väljas, põhiliselt ainult poes. Külalisi tal ei käinud.”

      „Keegi pidi ju ometi Håléni tulekut nägema?” vaidles Hemberg vastu.

      „Ilmselt ei näinud. Ja lähimad naabrid on esmapilgul normaalsed Rootsi kodanikud. See tähendab uskumatult uudishimulikud.”

      „Millal Batistat viimati nähti?”

      „Selles osas lähevad andmed natuke lahku. Aga kuuldu järgi võib arvata, et mõni päev tagasi. Ei saanud selgust, kas see oli kaks või kolm päeva tagasi.”

      „Kas on teada, millest ta elas?”

      Järjekord jõudis Hörnerini.

      „Tundub, et ta sai väikest invaliidsuspensioni,” ütles ta. „Selle päritolu pole päris selge. Portugali panga kaudu, millel omakorda on filiaalid Brasiilias. Pankadega läheb alati jube kaua aega. Aga tööl ta ei käinud. Kui otsustada selle järgi, mis ta riidekapis ja külmkapis ning sahvris oli, siis polnud ta elustiil väga priiskav.”

      „Aga maja?”

      „Laenu majal peal ei ole. Tema endine mees maksis maja kinni.”

      „Kus ta on?”

      „Hauas,” vastas Stefansson. „Suri mõni aasta tagasi. Maetud Karlskogasse. Ma rääkisin ta lesega. Ta oli teist korda abielus. See kukkus kahjuks natuke piinlikult välja. Ma sain liiga hilja aru, et naine isegi ei teadnud Alexandra Batista olemasolust. Aga lapsi Batistal ilmselt ei olnud.”

      „Vahel võib ka nii juhtuda,” ütles Hemberg ja pöördus Sjunnessoni poole.

      „Tegutseme,” teatas too. „Klaasidel on mitmeid sõrmejälgi. Tundub, et klaasis oli punane vein. Arvatavasti Hispaania oma. Võrdleme köögis olnud tühja pudeliga. Kontrollime, kas leiame sõrmejäljed registrist. Hiljem võrdleme loomulikult ka Håléni sõrmejälgedega.”

      „Ta võib ka Interpoli registris olla,” juhtis Hemberg tähelepanu. „Nendelt vastuse saamine võtab natuke aega.”

      „Lähtume sellest, et ta lasi mõrvari ise sisse,” jätkas Sjunnesson. „Akendel ega ustel pole sissemurdmise jälgi. Tulijal võis koguni võti olla. Vaatasime Håléni võtmekimbu üle, aga ei leidnud sealt ühtegi, mis oleks sobinud. Terrassiuks oli irvakil, nagu meie sõber Wallander ütles. Kuna Batistal polnud ei kassi ega koera, siis võib oletada, et seda hoiti lahti õhutamise pärast. Mis omakorda peaks tähendama, et Batista ei kartnud ega oodanud, et midagi võiks juhtuda. Või siis on kurjategija sealtkaudu välja läinud. Maja tagakülg on paremini varjatud kui esiuks.”

      „Muid jälgi?” käis Hemberg peale.

      „Ei midagi tähelepanu äratavat.”

      Hemberg lükkas enda ees laual laiali olevad paberid eemale.

      „Siis pole muud, kui jätkame,” ütles ta. „Kohtuarstidel tuleb kiirustada. Parimal juhul saame Håléni selle kuriteoga seostada. Seda usun ma ka isiklikult. Aga jätkuvalt tuleb rääkida naabritega ja tausta uurida.”

      Siis pöördus Hemberg Wallanderi poole.

      „On sul midagi lisada? Sina olid ju see, kes ta leidis.”

      Wallander raputas pead ja tundis, et suu kuivab.

      „Mitte midagi?”

      „Ma ei märganud midagi, millest te juba rääkinud ei oleks.”

      Hemberg trummeldas sõrmedega vastu lauaplaati.

      „Siis pole meil vaja siin kauem istuda,” ütles ta. „Kas keegi teab, mida täna lõunaks pakutakse?”

      „Heeringat,” ütles Hörner. „See on tavaliselt hea.”

      Hemberg kutsus Wallanderi endaga koos sööma. Aga Wallander tänas ja keeldus. Söögiisu ei olnud. Tal oli vaja üksi olla ja mõelda. Ta läks oma kabinetti jopet tooma. Aknast paistis, et uduvihm on lõppenud. Samal hetkel, kui ta oli välja minemas, astus üks tema kolleegidest sisse. Tulija viskas vormimütsi lauale.

      „Oh kurat!” ütles ta ja istus raskelt toolile.

      Mehe nimi oli Jörgen Berglund ja ta oli pärit Landskrona lähedalt talust. Wallanderil oli mõnikord raske tema murrakust aru saada.

      „Nüüd on kaks uimastiurgast puhtaks tehtud,” jätkas külaline. „Ühest leidsime kolmeteistkümneaastased tüdrukud, kes on juba nädalaid kodust ära olnud. Üks neist haises nii jubedalt, et hoia nina kinni. Teine hammustas Perssonit jalast, kui me hakkasime neid välja viima. Mis siin riigis õieti toimub? Ja miks sa täna meiega kaasa ei tulnud?”

      „Mind kutsuti Hembergi juurde,” vastas Wallander. See oli vastus teisele küsimusele, sellele, mis Rootsis toimub, ta vastata ei osanud.

      Ta võttis jope ja läks välja. Valvelauas peatas teda üks telefonineiudest.

      „Sulle jäeti teade,” ütles tütarlaps ja ulatas klaasi tagant