Täielik skandaal I osa. Penny Vincenzi

kas tõesti? Minu meelest aitasid sa ise nii mõnigi kord kaasa.” Blue ahvis Lucinda häält: „„Oh, ma ei armasta teda enam. Oh, ma tahan olla sinuga.” Noh, tule ja ole siis minuga, Lucinda, või kao siit igaveseks. Selge?”

      „Ja kaongi,” ütles Lucinda, „igaveseks. Ja katsu sa veel mu lähedussegi tulla.”

      „Ära muretse,” kostis Blue järgmist sigaretti läites. „Ei tule mõttessegi.”

      Nigel tegi oma raamatupidajale, vanale koolikaaslasele, õhtusöögi välja, et uurida, kas tal on mõni ettepanek selle jubeda jama kohta, millesse ta tundus olevat sattunud. Ta oli palunud Lucindal kaasa tulla, aga naine pidi minema mingile kirjastusüritusele kusagil Citys ega saanud, nagu ta ütles, õigel ajal tulema.

      „Aga ma olen üsna huvitatud, mis tal öelda on, kallis. Ma ei lähe enne magama, kui sa tuled.”

      „Ole sa tänatud. Aga kui ma hilja peale jään, siis ma tahan, et sa lähed magama, sa näed nii väsinud välja.”

      „Minuga on kõik korras. Ausalt. Hoopis sina ei näe eriti hea välja.” Lucinda ohkas. „Sa oled tõsiselt mures, eks?”

      „Natuke. Ega see nii tõsine ka ei ole.”

      „Minu meelest võid sa ju alati maa ära müüa, eks? Me ei kasuta seda ju sugugi pidevalt.”

      „Lucinda…” Nigel jättis lause pooleli. Kuidas ta saaks maa ära müüa? Kõigepealt oli see ju tegutsev talukoht, erilist kasu see küll ei toonud, aga seal teenis elatist päris mitu inimest, ja seal olid väikesed majad, millest mõne ta oli muutnud puhkemajakeseks.

      Aga veel olulisem oli see, et paberil oli see väärt umbes miljoni – sellepärast Lloyd’s ilmselt oligi selle tema varade hulka arvestanud, aga talu turuhind ei küündinud isegi poole miljonini. Vähemalt mitte praegu. Muidugi, mõni supermarketihiid, näiteks Tesco, võiks osa maad ära osta ja sinna superpoe ehitada, aga talu asus ju igalt poolt miilide kaugusel, mitte kusagil linna piiril, nagu neile oleks meeldinud. Ja kuidas oleks ta suutnud edasi elada, kui oleks niimoodi maha müünud oma sünniõiguse, maa, mis oli perekonnale kuulunud viie põlvkonna jooksul? Nigel arvas küll, et sellised kõhklused on luksus, kui teine võimalus on pankrot, aga siiski…

      Raamatupidaja hilines ja Nigel tellis endale uue, laimiga džinni. Ta lootis, et Lucindale seal peol meeldib. Ja et see Graham Parker hindab vääriliselt seda, kui palju naine töötab.

***

      Lucinda istus taksos ja soovis, et see kiiremini sõidaks. Mis siis, kui ta jõuab koju hiljem kui Nigel? Kui mees näeks tema paistes nägu ja voolavaid pisaraid? Ta lihtsalt ei suutnud nuttu jätta, peatada neid kohutavaid valusaid nuukseid, ta ei mäletanud, et oleks kunagi varem niimoodi nutnud. Nüüd teadis ta, mida inimesed silmas peavad, kui ütlevad, et nende süda on murtud, see oli väga kohane väljend. Lucinda tundis, et kusagil tema sisemuses on koht, mis on puruks raiutud ja seal on nüüd tohutu veritsev ja haigutav auk. Kuidas ta seda küll talub, kuidas ta elab üle selle öö, rääkimata juba järgmisest päevast ja nädalast ja…

      Ära mõtle sellest, Lucinda, võta üks päev korraga. Kas mitte seda ei soovitatud teha alkohoolikutel? Ta tundis ennast otsekui alkohoolik oma vajaduses Blue järele, ta oli mehest täielikku sõltuvusse sattunud, see oli füüsiline iha ja mitte ainult seksisoov, vaid tahtmine olla koos Blue’ga, temaga rääkida ja teda kuulata – Blue oli talle alati mitu korda päevas helistanud, kuidas ta suudab tund aegagi ilma selleta hakkama saada? Ilma väljavaateta Blue’le, lootuseta temale, meenutusteta temast?

      Peaaegu kõige hullem oli aga see, et nüüd olid tal Blue’st nii kohutavad mälestused, mälestused sellest, kuidas mees oli julm, kalk ja vihane. Ta peabki nüüd sellele keskenduma, püüdma endale selgeks teha, et vähemalt sai ta teada, milline Blue tegelikult on. Sellest võib abi olla. Armas, vaimukas ja lõpmata kena Blue polnudki tegelikult selline, see kõik oli näitlemine ja teesklus. Mõtle sellele, Lucinda, püüa mõelda, et sul veel vedas.

      Viimaks ometi Sloane Street. Peaaegu kohal. Kui nad keerasid paremale ja siis Cadogan Square’ile, hingas Lucinda sügavalt sisse ja võttis rahakoti välja. Arve oli tohutu – peaaegu kaksteist naela. Aga ükskõik, ta jõudis õigel ajal. Maja oli pime.

      „Palun,” ütles ta, surudes korraks nuuksed alla ja ulatades taksojuhile viisteist naela. „Tagasi pole vaja – jätke endale.”

      „Kas sinuga on kõik korras, kullake?” küsis taksojuht uudishimulikult.

      „Jah, korras, täiesti korras, tänan küsimast.”

      „Läksid oma poisiga tülli? Nad pole seda väärt, usu mind.”

      „Jah,” ütles Lucinda ja tundis, kuidas kerkima hakkab uus nutuhoog, „jah, ega ei ole küll. Tänan. Head ööd.”

      Issand jumal, seal taga on teine takso. Nigel? Palun, ei! Aga oli siiski, Lucinda nägi, kuidas mees taksosse sisse kummardub, et pakke võtta. Lucinda tõmbas võtmed välja, jõudis veel viimasel hetkel majja ja virutas ukse kinni. Ta ei pannud tuld põlema, sest teadis, et Nigel näeks seda, ja tormas pimedas trepist üles, viskas kingad jalast, puges voodisse, tõmbas teki üle pea ja surus näo patja. Ta kuulis, kuidas Nigel eesukse lahti teeb ja siis väga ettevaatlikult jälle kinni paneb, vaikselt ringi liigub, WC-s käib. Lucinda leidis, et läheb parem magamistoast ära, muidu Nigel leiabki ta niimoodi: täies riides ja nutvana… Ta tõusis, hiilis kikivarvul vabasse tuppa ja puges seal voodisse. Hommikul võib lihtsalt öelda, et tal oli kohutav peavalu ja ta vajas rahu ja vaikust.

      Vatiteki all pimeduses, padjad nuukseid summutamas, andis Lucinda oma kurbusele voli.

      Debbie vaatas, kuidas Richard ujumisbasseini põhjast pinnale tõusis, õhku ahmis ja naeris, kui Rachel ta juuste külge klammerdus. Richard oli hämmastavalt hea isa. Ta ei pahandanud lastega kunagi – õigupoolest oli see tema ainus puudus isana, et ta oli nendega liiga leebe, neil polnud aimugi, kuidas pahane isa välja näeb või mis häält ta teeb. Debbie oli seda kord Richardile öelnud ja mees oli vastanud, et oma korralekutsumise vajaduse kulutab ta ära koolis ja oma lastele ei jää midagi üle.

      „See on ju väga tore, aga siis pean mina see kuri olema,” märkis Debbie nukralt, aga ega tal tegelikult selle vastu midagi ei olnudki. Tema tavaliselt korraks käratas ja siis oli asi unustatud, temale see „oota ainult, kuni isa koju tuleb” värk ei sobinud.

      Nad käisid igal pühapäevahommikul ujulas ja suvel läksid pärast seda kuhugi piknikule, näiteks Richmond Parki või Kew Gardensisse, aga talvel koju, et mängida monopoli või detektiivimängu Cluedo, sel ajal kui Debbie valmistas (väga hilist) lõunat. Ta ei suutnud kuidagi mõista, mismoodi oli võimalik saada pühapäevalõuna valmis kella üheks, tema oli aastate kaupa väga pingutanud, valmistanud isegi köögiviljad juba eelmisel õhtul või väga vara hommikul, aga kell oli ikka juba kolme paiku, kui nad lauda istusid. Mis tähendas seda, et õhtusöök oli tõeliselt laisa inimese toit – vaesed rüütlid või küpseoakonserv.

      Täna oli selle aasta esimene piknikupäev, nad kavatsesid minna Regent Parki. „Aga mitte loomaaeda,” teatas Richard kindlalt, kui kõik autosse istusid.

      „No, issi, miks mitte, palun, palun…”

      „Ma ütlesin ei, mul on vaja puhata.”

      „Puhata? Millest sa puhata tahad?” imestas Emma.

      „Emma, ma veetsin terve hommikupooliku nagu mingi esiaja veeelukas…”

      „Mis see esiaeg tähendab?”

      „Sa ju peaksid seda teadma,” arvas Debbie, „minu meelest te tegite projekti dinosaurustest.”

      „Nojah, tegime küll, aga esiajast ei rääkinud keegi midagi.”

      „Kas tõesti?” ütles Debbie. „Aga oleks pidanud.”

      „Mina tean, mina tean,” sekkus Rachel, „me koolis õppisime, see tähendab väga ammu, kui inimesi veel ei olnud.”

      „Hm,” ütles Debbie, „Üks punkt St Luke’i koolile, null Hadley Hallile.” Ta naeratas Richardile. „See on hea kool, mida sa juhatad,