Andropov. Leonid Mletšin

väga laialdased sidemed. Kui Stalini tütar Svetlana Allilujeva, kes viibis Indias, palus 1967. aasta märtsis sealses USA saatkonnas poliitilist varjupaika, oli ajend leitud.

      19. mail toimunud poliitbüroo istungil võttis Brežnev rinnataskust välja mingi paberi ja lausus:

      „Kutsuge Semitšastnõi siia.”

      KGB esimees, kes ei teadnud, milleks teda välja kutsuti, oli ähmi täis.

      Brežnev teatas:

      „Nüüd tuleb meil arutada Semitšastnõi küsimust.”

      „Mida siin arutada on?” oli Semitšastnõi imestunud.

      „On ettepanek vabastada teid KGB esimehe ametist seoses üleminekuga teisele tööle,” lausus Brežnev.

      „Mille eest?” nõudis Semitšastnõi selgitust. „Minuga pole sel teemal keegi midagi rääkinud, ma ei tea sedagi, mis on sellise ümberpaigutamise põhjus…”

      „KGB töös on palju puudusi, luure ja agentuuri töö on halvasti korraldatud,” vastas Brežnev jämedalt. „Näiteks juhtum Allilujevaga. Kuidas ta sai sõita Indiasse ja lennata sealt USAsse? Asi on seega otsustatud – teie sõidate Ukrainasse.”

      „Mida ma seal tegema hakkan?” oli Semitšastnõi nördinud.

      Ukraina kompartei keskkomitee esimene sekretär Pjotr Šelest pöördus tema poole:

      „Me leiame teile seal töökoha.”

      „Mida te peaksite mulle otsima, Pjotr Jefimovitš?” ei andnud Semitšastnõi alla. „Ma olen arvel Moskva parteiorganisatsioonis, mitte teie juures. Miks teie peaksite mulle töökohta otsima? Ma olen NLKP Keskkomitee liige, mitte Ukraina KP Keskkomitee liige, ei maksa selliseid asju segamini ajada.”

      Kuid teda ei kuulanud enam keegi. Asi oli otsustatud. KGB uueks esimeheks kinnitati keskkomitee sekretär Juri Andropov.

      Andropov jättis meelde, kui kalliks läks tema eelkäijale Svetlana Allilujeva sõit välismaale.

      Stalini lapselaps, tema vanema poja Jakov Džugašvili tütar Galina oli abiellunud Alžeeria kodaniku Hussein Ben Saadiga. Neil sündis poeg Selim. Kord aastas saatis Galina mehele kutse ja mees võis siis sõita NSV Liitu kohtuma oma naise ja pojaga. Lõpuks ei pidanud Galina enam vastu ja pöördus Brežnevi poole palvega, et temalgi lubataks kord aastas koos lapsega mehe juurde Alžeeriasse sõita.

      Andropov aga luba ei andnud ning keskkomitee oli KGB esimehe otsusega nõus. Kuid see-eest lubati Stalini lapselapse mehel nüüd erandkorras tulla Nõukogude Liitu mitte üks, vaid kaks korda aastas…

      Poliitbüroos moodustati komisjon asjaajamise üleandmiseks KGBs. Sellesse komisjoni määrati keskkomitee sekretär Andrei Kirilenko, Parteikontrolli Komitee esimees Arvids Pelše, Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Kirill Mazurov ning Andropov ja Semitšastnõi.

      Semitšastnõi läks tagasi Lubjankale, kutsus enda juurde oma kaks asetäitjat ja hakkas neile rääkima, mis poliitbüroos oli juhtunud. Tal oli kokku neli asetäitjat. Kuid üks oli parajasti haiglas, teine oli aga sõitnud Leningradi, esinema sealse parteiaktiivi koosolekul. Leningradi oleks pidanud sõitma Semitšastnõi ise, kuid keskkomiteest oli ootamatult tulnud palve, et ta ei sõidaks Moskvast ära…

      Poolteist tundi pärast poliitbüroos juhtunut astus Semitšastnõi kabinetti käsundusohvitser ja teatas:

      „Seltsimees kindral, meie hoones on poliitbüroo liikmed!”

      „Kui palju neid siis on?”

      „Palju.”

      „Kus nad praegu on?”

      „Nad sisenesid teie sissepääsu kaudu.”

      Dzeržinski väljaku ääres asuva KGB vana peahoone väljakupoolsest peauksest sisenesid hoonesse vaid KGB esimees ja tema asetäitjad.

      „Kutsuge nad siia kabinetti,” käskis Semitšastnõi.

      Ilmusid Kirilenko, Mazurov, Pelše ja Andropov.

      Kirilenko lausus millegi naeratusetaolise saatel:

      „Oo, te joote siin teed! Kas tohib teiega ühineda?”

      „Palun, võtke istet,” pakkus Semitšastnõi. „Külalistele võib ka muud pakkuda, kui soovite. See on ikkagi julgeolekukomitee…”

      Kuid kangemast joogist poliitbüroo liikmed keeldusid.

      Semitšastnõi küsis Kirilenkolt:

      „Mis on juhtunud?”

      „Me tulime asjaajamist üle võtma. Te olite ju poliitbüroos ja kuulsite ise kõike.”

      Semitšastnõi taipas, et seal oli kartma löödud.

      „Kas te arvasite, et ma kavatsen öösel riigipöörde korraldada? Ei võinud homse hommikuni oodata? Mul on siin ju teine kodu – dokumendid ja raamatud, ülikonnad ja lipsud… Hommikul tulen siia ühes rõivastuses, päeval kannan vormiriietust, õhtul, mõnele vastuvõtule minnes, vahetan jälle riideid. Mul on vaja see kõik kokku panna ja koju viia. Te ju ei hoiatanud mind nädal aega ette.”

      Kuid tema sõnad komisjoni liikmeid ei heidutanud. Neil oli kogu stsenaarium juba valmis. Kirilenko palus kutsuda kokku julgeolekukomitee kolleegiumi. Selleks kulus paar tundi. Oli juba õhtu ja valitsuste juhatajad olid oma suvilatesse sõitnud.

      Semitšastnõi lausus Kirilenkole:

      „Mis suhtumine kaadrisse see teil on? Kas tõesti poleks võinud minuga mu tulevasest tööst rääkida? Kas ma siis pole seda ära teeninud, et ka minult oleks küsitud, kas uus töö mulle sobib või mitte? Ma lähen nüüd koju, seal aga on mul kaks komnoort – poeg ja tütar. Ma pean neile ju midagi selgitama.”

      Nüüd tegi häält ka Andropov:

      „Ja mida mina omadele pean seletama?”

      Semitšastnõi katkestas teda järsult:

      „Juri Vladimirovitš, miks te nii räägite? Teid ju edutati palju tähtsamale ametikohale. Kas teie lapsed siis ei mõista, kuhu teid edutati? Aga mina ei oska omadele midagi öelda…”

      Nääklemine jätkus, kuni kolleegiumi liikmed kohale jõudsid. KGB esimehe sekretariaadi ülem kandis ette, kes on kohal ja kes puudub. Peale kolleegiumi liikmete otsustati kohale kutsuda ka need komitee valitsuste ja osakondade juhid, kes allusid otse esimehele.

      Andropov lausus.

      „On vaja, et Tsinev kindlasti tuleks.”

      Georgi Tsinev, 3. valitsuse (sõjaline vastuluure) ülem, ei olnud küll KGB kolleegiumi liige, see-eest aga kuulus ta nende peasekretär Brežnevi isiklike sõprade ringi, kes olid esile kerkinud Dnepropetrovskist. Nad olid Brežneviga koos töötanud juba enne sõda. Semitšastnõi arvas, et Tsinev peab kohal olema selleks, et vajaduse korral õigustada Andropovi ametissemääramist.

      „Tsinev on haiglas,” seletas Semitšastnõi, „Talle tehti operatsioon.”

      „Ei-ei, ei tehtud,” parandas Andropov.

      „Juri Vladimirovitš, kui teil on olemas nende nimekiri, kes minuga hüvasti peavad jätma, siis kamandage juba ise!”

      Andropov oli kohmetult vait.

      Sekretariaadi ülem teatas oma tööruumist, et Tsinevit ei ole. Arvids Pelše, kes oli viibinud delegatsiooniga Prahas ning oli selleks puhuks kiiresti kohale kutsutud, lausus väsinult:

      „Alustame siis ilma Tsinevita.”

      Kuid jonnakas Semitšastnõi näitas iseloomu:

      „Ei, kui on antud korraldus et Tsinev peab kolleegiumi istungist osa võtma, siis nii tulebki teha.”

      Kümne minuti pärast jõudiski Tsinev kohale.

      Kolleegiumi istungit juhatas Kirilenko. Pelšel kui kõige vanemal paluti teatavaks teha poliitbüroo otsus.

      Pelše alustas igava häälega:

      „Vladimir Jefimovitš töötab juba ammu, poliitbüroo