Andropov. Leonid Mletšin

kuid tema kardiogrammi muutused tegid arstidele muret. Nad isegi soovitasid tunnistada Andropov invaliidiks. See oleks tähendanud tema poliitilise karjääri lõppu.

      Kuid just siis toodi Andropovit läbi vaatama noor kardioloog Jevgeni Tšazov, kellest ajapikku sai akadeemik ja NSV Liidu Tervishoiuministeeriumi 4. peavalitsuse ehk siis Kremli haigla juhataja.

      Tšazov, kes oli tuntud oma töödega südameinfarktide diagnoosimise ja ravimise alal, jõudis järeldusele, et Andropovil ei ole ei infarkti ega hüpertooniatõbe. Ohtlikud sümptomid olid tingitud hoopis raskest neeruhaigusest ja neerupealiste reageerimisest sellele. Tšazov kasutas õigeid ravimeid ja juba paari päeva pärast olid kardiogrammi näidud normis.

      Lamanud paar kuud haiglas, pöördus Andropov tagasi tööle ning 1967. aasta kevadest alates pidas ennast terveks meheks. Pikkamööda paranesid ka tema suhted Brežneviga, kes hindas teda targa mehena, kes on asendamatu mitmesuguste kõnetekstide koostajana.

      Leonid Brežnevi esimesed aastad peasekretäri ametis olid keerulised. Ta pidi välja kujundama seisukohad nii mõnedeski sisepoliitilistes ja rahvusvahelise elu küsimustes. Üksinda tegutsedes oli see üle jõu käiv töö. Ta vajas usaldusväärseid inimesi, kellele see töö usaldada. Nende hulka sattus nüüd ka Andropov. Just Andropovile usaldas Brežnev võtmepositsiooni riigis.

      4. peatükk

      KGB ESIMEES

      Määramine KGBsse oli Andropovi jaoks üllatus, nagu kinnitas toonane Brežnevi abi rahvusvahelistes küsimustes Aleksandr Aleksandrov-Agentov.

      Andropov väljus Leonid Brežnevi kabinetist täiesti jahmununa. Peasekretäri kabineti eesruumis viibinud Aleksandrov-Agentov küsis:

      „Noh, Juri Vladimirovitš, kas teid võib õnnitleda? Või mis?”

      „Ei tea,” vastas Andropov lootusetul toonil. „Tean vaid, et ajalooratas on minust jälle kord üle sõitnud.”

      Ootamatu ametissemääramine

      Ilmselt oli Juri Andropovi vastumeelsus selle ameti vastu siiras. Neil aastail tähendas üleminek keskkomitee sekretäri ametist KGB esimehe ametisse sammukest allapoole. Hruštšov oli teadlikult pisendanud julgeolekuameti rolli. Tema ajal oli KGB esimees Semitšastnõi kõigest keskkomitee liikmekandidaat.

      Sel hetkel ei saanud Andropov veel arugi, et see ametikoht teeb temast riigi ühe mõjukama inimese ja tõstab ta kunagi ka peasekretäri toolile.

      Bovin ja Arbatov saatsid talle Lubjankale naljatava luuletuse:

      Сказал кто „А”, сказать тот должен „Б”.

      Простая логика – и вот Вы в КГБ.

      Логично столь же, если из Чека

      Всё та же логика Вас возвратит в ЦК. 10

      Leidlik Andropov vastas neile samas stiilis:

      Известно: многим Ка Ге Бе,

      Как говорят, „не по губе”.

      И я работать в этот дом

      Пошел, наверное б, с трудом,

      Когда бы не случился впрок

      Венгерский горестный урок. 11

      Kui Brežnev tegi poliitbüroo istungil ettepaneku määrata Andropov KGB esimeheks, pomises Andropov, kes polnud uue ametiga veel päriselt leppinud:

      „Ehk pole seda siiski vaja teha? Ma ei jaga neid asju, mul on väga raske selle keeruka ülesandega hakkama saada.”

      Kuid tema pomin lasti kõrvust mööda. Poliitbüroo peamiste liikmetega oli Brežnev asja juba varem läbi arutanud. Teisejärgulisemad tegelased aga ei söandanud midagi öelda – kui peasekretär otsustas, siis nii olgugi.

      Andropovi ustava abilise Krjutškovi sõnul sai Juri Vladimirovitš enda määramisest KGB esimeheks teada alles selsamal päeval, kui see ettepanek talle tehti.

      Krjutškovi arvates kõrvaldas Brežnev Andropovi keskkomiteest selleks, et olla meelt mööda Kossõginile. Valitsusjuhi ja Andropovi suhted olid äärmiselt keerulised. Nende vahel oli ilmselt mingi isiklik sobimatus. Üks tüüpiline näide sellest.

      1973. aasta 6. veebruaril arutati poliitbüroo istungil keskkomitee sekretäri Kirilenko kirja välismajandusliku tegevuse asjus.12 Kirilenko väljendas rahulolematust sellega, et ministrid ja nende asetäitjad käivad liiga tihti välismaal ja jätavad oma põhitöö hooletusse.

      Keskkomitee ideoloogiasekretär Pjotr Demitšev toetas kirja seisukohti:

      „Isegi tehaste ja instituutide esindajad sõidavad praegu tihti niisama välismaale, sõlmivad seal isiklikke sidemeid. Selline asi tuleb lõpetada, see tuleb võtta keskuse kontrolli alla.”

      Andropov märkis oma ametkonna seisukohtadest lähtudes, et ametkonnad rikuvad seejuures kohustust esitada selliste sõitude järel alati aruanne nende vestluste kohta, mis neil välismaal olid.

      Kas ei kuulanud Kossõgin sõnavõtte küllalt tähelepanelikult või lõi välja tema alatine negativism Andropovi suhtes, igatahes ründas ta Andropovit selle eest, mida oli öelnud Pjotr Demitšev.

      Valitsusjuht ütles:

      „See on täiesti normaalne, et ettevõtted ja instituudid suhtlevad omavahel otse. Muidugi meie nõusolekul. Kui see kõik keskuse alla võtta, siis me upume sellesse, see oleks absurdne.”

      Seda stseeni kirjeldas Anatoli Tšernjajev:

      „Andropov kuulas ja kuulas, tõusis siis püsti ja lausus kileda komsomolihäälega, et tema pole midagi sellist öelnud, et seda ütles „see seal”, ja osutas sõrmega Demitševi suunas. Demitšev kargas püsti ja hakkas kogeledes seletama, et ta ei olevat üldse midagi sellist silmas pidanud…”

      Selline oli arutluste tase poliitbüroos, kõrgeimas võimuorganis.

      Endine Kossõgini abi Boriss Batsanov on meenutanud:

      „Kui Andropov pidas ennast majandusasjades võhikuks ega varjanudki seda, siis pole päris arusaadav, miks ta poliitbüroo istungeil Kossõginiga tol ajal kavandatava majandusreformi asjus teravatesse sõnelustesse astus.

      Võib-olla etendas ta keskkomitees Kossõgini oponendi rolli, toetudes seejuures oma teadlastest konsultantide seisukohtadele. Ilmselt püüti nii kontrollida Kossõgini seisukohtade tugevust.”

      Nende kahe mehe konfliktil oli ilmne poliitiline alatoon: Andropov ütles oma abidele, et tempo, mida Kossõgin reformidele kavandab, võib viia ohtlike tagajärgedeni, enamgi veel – see võib minema uhtuda ka sotsiaalpoliitilise korra.

      Teisisõnu, Andropov kartis isegi Kossõgini reforme, mis olid vägagi mõõdukad ja tagasihoidlikud! Kuidas saab siis pärast seda uskuda, et Andropov, kui ta 1982. aastal peasekretäriks sai, kavatses meie ühiskonda tõsiselt reformida?

      Kuid Brežnev ei pannud Andropovit KGB esimehe ametisse mitte selleks, et teha heameelt Kossõginile, vaid iseenda kindlustamiseks. Leonid Iljitš oli väga hea inimesetundja, ta tajus eksimatult, kes on temale isiklikult ustav, kes mitte. Andropovi sallimatus Kossõgini suhtes rahuldas Brežnevit täiesti.

      Kuna Andropov ei juhtinud suurt parteiorganisatsiooni, siis polnud tal riigis laiemat toetust, polnud kaasmaalasi. Ta tundis ennast pidevalt ebakindlana. Ta oli partei juhtkonnas üksik hunt. Ning seetõttu oli ta nõrk. Kuid 1967. aastal oli see Brežnevile kasulik. Siis oligi tal vaja KGB juhi kohale juurteta ja sidemeteta meest, kelle selja taga ei seisnud

10

Kes ütles „A”, peab ütlema ka „B”. / Lihtne loogika – ja olete nüüd KGBs. / Niisama loogiline, et sealt Tšekaast / Te loogiliselt varsti taas KKs.

11

Teada see, et paljudele KGB, / Nagu öeldakse, „ei ole mokka mööda”. / Ka mina tööle sinna majja / Küll ilmselt vaevalt oleks läinud, / Kui poleks olnud kunagi / Mul kurba õppetundi Ungaris.

12

Vt Новая и новейшая история, 2004, nr 6.