Mina olen moslem. Nele Siplane

osalemine kohustuslik, pakub moslemile siiski hingerahu. Ja olgugi lihtsad, kuuluvad minaretid juba sümboolselt mošee juurde, nagu torn kiriku juurde.

      Mõnele islamimaal elavale või seda külastavale mittemoslemile võivad minaretitornidest kõlavad palvelekutsed tunduda tohutult lärmakad, eriti, kui satutakse elama või peatutakse mošee vahetus läheduses, ja nii võidakse kergekäeliselt järeldada, et moslemid ei hooli mittemoslemitest.

      Egiptus on islamimaa, umbes üheksakümmend protsenti egiptlastest on moslemid ja seega enamikku need palvekutsed ei häiri. Pigem vastupidi, Egiptusest eemal olles on see esimene asi, mida üks moslem igatsema hakkab. Samal ajal võib tekkida ka mürareaktsioon Euroopas või mõnel kristlikul maal, kus väga paljud üldse kristlust ei järgigi: kirikukellad kõlavad igal veerand-, pool- ja täistunnil ja seda tuleb kokku palju rohkem kordi kui siinne palvekutse. Küllap on üks põhjus selles, et näiteks Eestis ei ole lähestikku nii palju kirikuid, kui Egiptuses on mošeesid. Aga kui mõni moslem peakski sattuma elama kirikukellade vahetusse lähedusse ja kui ta siis veel julgeks kellelegi kurtma minna, et see teda häirib, öeldaks talle kohe, et miks ta siis elab siin, kui talle siin ei meeldi – mingu oma kodumaale. Ent kui see moslem julgeks veel välja tulla ideega ehitada kusagile ka mošee, siis selline asi ei tuleks kõne allagi, võib-olla lubataks tal üksnes avada palvetuba kusagil majas, sest islam ei sobitu Euroopasse kohe kuidagi, samal ajal kui teised religioonid mahuvad islamimaadesse ilusasti ära. Tihti kehtib maailmas kaksikmoraal. Nii tundub vähemalt moslemitele.

      Arusaadav, et üle linna vahetusse lähedusse ehitatud mošeede puhul tekib suurem kõlaefekt, kui kõikidest minarettidest korraga palvekutse maha hõigatakse, kuid häirivaks võib see osutuda mittemoslemitele ehk vaid juhul, kui mošeele väga lähedal elatakse. Üksiku keset linna asuva mošee puhul sellist efekti aga ei teki.

      Hirmul on suured silmad. Demokraatlikes riikides on mõnel rohkem õigusi kui teisel. Miks arvavad inimesed, et arhitektuuriliselt kauni ehitise lisamisega oma linnapilti nad pigem kaotavad kui võidavad, ma ei oska öelda. Minu arust on sellistele hirmudele silma vaatamine just tõeline demokraatia märk. Ei tule ühe mošee pärast sellesse riiki keegi, kuid juba olemasolevatele, kas või väikesele kogukonnale, oleks tagatud üks ilus koosolemise ja rahulikult oma religiooni praktiseerimise koht. Ka terrorismioht ei suureneks mošee ehitusega Eestisse mingil moel. Seda saab vältida üksnes kohalike moslemite ühiskonda lõimumisega, mis tähendab ühtlasi rohkemat avatust ja mõistmist nende suhtes ning niisamuti nagu teiste religioonigruppide puhul nende soovidega arvestamist.

      Sõprus

      Läänes koostatakse riiklikul tasandil kavasid seal elavate moslemite ühiskonda lõimumiseks ja tõstatatakse küsimusi, miks moslemeid kunagi koos mittemoslemitega tänaval ei kohta ja miks nad sel moel teistega vestlema ei tule, nagu kõikide teiste religioonide esindajad seda probleemitult teevad. Nii levib läänes arusaam, justkui oleks moslemitel mittemoslemitega sõbrustamine keelatud või mingil moel ääretult raske. Teadmatus muudab inimesed kartlikuks selle ees, milles nad oma kogemustele põhinedes kindlad ei saa olla.

      Koraanis on sõprusest väga mitmes kohas juttu, kuid sõbraks olemine on araabia keeles tähistatud erinevate sõnadega, tähendades näiteks tavalist sõpra, tõelist sõpra, abistajat või eestkostjat, kaitsjat. Näiteks on suuras 5 ääjä’s 51 mainitud, et moslem ärgu võtku endale sõbraks (eestkostja, kaitsja, kellele tuleb alluda tähenduses) ei juute ega kristlasi, sest nemad on üksteisele sõpradeks (eestkostjateks, kaitsjateks). Ajal, mil see värss prohvet Muhamedile ilmutati, suhtusid selle aja kristlased ja juudid moslemitesse väga vaenulikult ja nii saadeti see värss hoiatusena, mitte usaldada neid, kes näitavad islami suhtes üles vimma.

      Kuid suura 60 ääjä’d 7 kuni 9 täpsustavad sõprust laiemalt, kellega täpselt võib sõbralikke suhteid luua.

      Koraanis on kirjas:

      „Võib aga olla, et Jumal otsustab teist ja teiega vaenutsejatest sõbrad teha. Sest Jumal on kõigeväeline, Jumal on andestaja ja armuline.

      Jumal ei keela teil pidada sõprust ja olla õiglane nendega, kes ei võidelnud teie vastu usu pärast ega ajanud teid välja teie elamutest, sest Jumal armastab õiglasi.

      Jumal keelab teil sõbrustada ainult nendega, kes võitlesid teie vastu usu pärast, ajasid teid ära teie elamutest ja kihutasid teid pagendusse. Need, kes säärastega sõbrustavad, on alatud.”

      Nendest värssidest tuleb väga selgelt välja, et moslemid võivad sõbrustada kõikide rahvuste ja religioonide esindajatega, kui üksteise vastu ollakse lugupidavad. Moslemi ja kristlase-juudi vahelist sõprust saab hästi mõista ka näiteks sellega, et moslemimeestel on lubatud kristlasest ja juudist naisega abielluda ja kuidas peaks see siis võimalik olema, kui nendega sõbrutsemine oleks keelatud. Perekond tähendab ühe moslemi jaoks mõistagi kõike.

      Islam, vastupidi, just propageerib häid ja sõbralikke suhteid inimeste vahel, ükskõik millist rahvust või religiooni nad siis ka ei esinda, kuid soovitab sõbra valimisel pidada silmas tema iseloomujooni. Muidugi on hea sõbrustada sama usku järgivate inimestega, et üksteist oma usus toetada, kuid see ei tähenda, et mõne muu usu esindajaga oleks sõbrutsemine keelatud.

      Prohvet Muhamed on näiteks öelnud: „Ka te teate, mis on parem almusest ja paastust ja palvest? Selleks on rahu ja heade suhete hoidmine inimeste vahel, sest tülid ja halvad tunded hävitavad inimkonna.”

      See kehtib kõikide inimeste, mitte üksnes moslemite kohta. Veelgi enam, kui üks moslem näeb, et mõnele mittemoslemile tehakse ülekohut, peab ta vahele astuma ja aitama seda, kellele ülekohut on tehtud.

      Prohvet Muhamed soovitas ka oma sõpru hästi valida, öeldes: „Näide heast kaaslasest ja halvast kaaslasest on nagu võrdlus muskusemüüja ja sepa abilise vahel, kes puhub sepa lõõtsasid. Muskusemüüja kingib sulle veidi muskust või sa ostad seda temalt või vähemalt jääb sulle tema juurest hea lõhn külge. Mis puutub aga sepa abilisse, kes sepa lõõtsasid puhub, siis ta kas kõrvetab sinu riided või jääb sulle tema juurest ebameeldiv hais külge.”

      Prohvet Muhamed ise oli tuntud hea ja õiglase kaaslase ja mehena, ka nende teiste religioonide esindajate vastu, kes temasse halvasti suhtusid. Näiteks räägib üks pärimuslugu prohveti juudist naabrist, kes üritas teda ärritada sellega, et viskas igal hommikul oma prügi prohveti ukse taha. Kui siis ühel hommikul prohvet prügi ei näinud, läks ta juudi käest uurima, mis temaga juhtunud on, ja avastas, et too on haigestunud. Prohvet pakkus talle oma abi ja juut oli tema teost liigutatud.

      Aga miks siis tunnevad Euroopas elavad mittemoslemid, et moslemid justkui ei taha nendega sõbrustada? Ma arvan, et peamiseks põhjuseks võib olla see, et soovitakse lävida nendega, kellega on sarnased arusaamad – et leida oma usus tuge võõral maal, suheldakse pigem seda usku järgivate inimestega. Aga võib-olla seostuvad mittemoslemitega ka negatiivsed kogemused, hukkamõist, eelarvamused. Ehk on see sarnane eestlaste püüdega üritada välismaal elades otsida üles oma rahvuskaaslased, kellel on ühine taust ja keda on tänu ühisele kultuurilisele taustale lihtsam mõista: suleline otsib sulelist ja karvane otsib karvast.

      Egiptuses ei suhtle kristlased ja moslemid igapäevaselt ka väga tihedalt. Kui, siis võib-olla head kolleegid, naabrid, nooremad inimesed sõpradena ja seda sel põhjusel, ma arvan, et peamine arusaam elust on erinev, see baas, millele toetutakse, see Rooma, kuhu kõik teed lõpuks ikka viivad. Kuigi teatud tasandil see suhe on kindlasti võimalik ja sõltub kõige rohkem ehk inimestest endist. Ükskõik, milline on nende inimeste, kes omavahel sõbrutsevad, kultuuriline või religioosne taust, suurteks sõpradeks saadakse ikka üksnes siis, kui tekib teisega teatud side. Isegi kui mõttemaailmad on sarnased, kui seda sidet ei teki, siis ei tule ka suurest sõprusest midagi välja.

      Aga miks moslemid ei käi tänaval koos mittemoslemitega või miks nad lihtsalt võõrastega ei suhtle, neile ei naerata? Kui võtta aluseks vastassugupoolte käitumine islamis, siis on arusaadav – islam käsib oma pilku hoida, vaevalt ka mees mehele naeratama hakkab. Miks mosleminaine ei naerata tänaval naisele, kes ei ole moslem, ühiskonnas, kus valdavalt elavad mittemoslemid, ega lähe temaga ilmast rääkima? Ma arvan sellepärast, et ta ei tea kunagi, mida see inimene moslemitest ja islamist arvab, võib-olla