Leidmata. Marje Ernits

kehitas õlgu.

      „Kust mina tean!” lausus ta pahaselt, sest tüdrukut huvitas märksa rohkem see, kas ema oli tema roosad tossud puhastusse viinud või ise ära pesnud.

      „Mida ta jälle nääklete,” sekkus pereisa ja viskas oma märjad trenniriided pesumasinasse, lisades: „Küll ta tuleb. Tehke ise ka midagi!”

      Hetk hiljem küsis ta ka ise imestades, kas ema polegi veel kodus.

      „Savi!” ühmas Margus ja avas külmkapi ukse. „Ma ju ütlesin! Nälg on. Siin pole ju midagi,” lausus ta ahastavalt ja haaras piimakannu järele.

      „No… no ju tal siis mõni kiire asi tuli,” lausus Rainer ja hakkas teksade taskust telefoni otsima.

      „Ma juba helistasin,” venitas Ingrit ja vaatas, kuidas ta vend külma piima kõrvale eilset saia õgis. „Praeks siis muna vä,” lausus ta ja lülitas elektripliidi sisse.

      „Mulle vähemalt viis,” hüüdis Margus täis suuga.

      „Mulle ka,” lisas isa ja imestas: „Huvitav. Levist väljas või välja lülitatud. Urve pole seda kunagi teinud. Tal on ikka kas hääletu peal või…”

      „Võib-olla mõni sünnipäev? Või läks juuksurisse,” oletas Ingrit ja lõi mune vastu panni serva katki.

      „Ei usu! Ta oleks mulle helistanud,” kahtles Rainer ja liitus Margusega laua ääres.

      „Ju siis jäi auto alla,” lausus tüdruk külma ükskõiksusega, sest ei uskunud ise ka seda, mida ütles.

      „Ingrid!” tõstis Rainer etteheitvalt häält.

      „Ing-rit!!” parandas tütar ta hääldust ja lisas: „Nali!”

      „Selliste asjadega ei naljatata,” asus isa moraali lugema, aga tütar oli väledam väitleja ja seadis vestluse teemaks oma nime harukordsuse, sest pidi sellega päevast päeva tegelema. „Miks te siis panite mulle sellise nime, kui ei suuda seda isegi välja hääldada?”

      „Ema pani!” teatas isa ja vali mobiiltelefonis uuesti Urve numbri.

      Vastust ei tulnud. Rainer uuris tütre praetud mune ja leidis need söögivalmid olevat. Ingrit puistas enda kaussi helbeid, valas jogurti peale ja sõi tujutult, meespere seevastu neelas toitu väga isukal kombel. Pärast õhtusööki venis igaüks oma tuppa. Rainer istus televiisorit vaatama ja seadis mobiiltelefoni enda ette kohvilauale. Kui naine ka pärast viimaseid uudiseid polnud talle helistanud, muutus mees murelikuks. Urve polnud kunagi jätnud erakorralistest asjaoludest teatamata, pigem helistas ta rohkem, kui vaja oleks olnud – nüüd oli vaja, aga ta ei helistanud.

      Rainer oli ülikooli ajal kehakultuuri teaduskonnas õppides üsna sageli kõikvõimalike traumadega kokku puutunud ja ka liiklusõnnetused polnud talle võõrad, kuid et tema perega midagi sellist võis juhtuda, see polnud võimalik. Pealegi, ka Urve oli oma elus palju verd näinud ja seetõttu ise väga ettevaatlik. Rainer klõpsis sõrmega vastu diivanilauda ja mõtles, kellele küll helistada.

      „Ülemusele muidugi,” tegi mees lõpuks hääleka otsuse ja helistas doktor Teeverile.

      Paraku oli ka kogenud perearst ööseks oma mobiiltelefoni välja lülitanud. See ei jätnud Rainerile muud võimalust, kui helistada kiirabisse, uurimaks, kas neile oli toodud mõnd Urve Kaarepi nimelist naist. Vastus oli eitav. Urvel polnud juhiluba, nii et kui ta õnnetusse sattus, siis jalakäijana.

      „Võõrasse autosse poleks ta ikka istunud,” rääkis mees juba iseendaga ja helistas politsei numbril.

      „Ei!” oli vastus sealtki selge ja soovitus tulla jaoskonda avaldust tegema, kui naine ikka välja ei ilmu.

      Rainer mõtles küll korraks voodisse heita, sest lapsed olid ju magama läinud, kuid mees ei suutnud. Ta helistas läbi kõik talle teada olevad sõbrannad, saatis sõnumi perearsti numbrile ja kui ta vastu hommikut hetkelisest unest ärkas, oligi see telefonihelin, mis mehelt viimase uneraasu viis. Helistas Doktor Teever ja Raineri pärimine Urve järele oli tohtrile tõsine üllatus.

      „Ma uurin asja,” sõnas ta ja lubas tagasi helistada.

      Vastu hommikut loivas ka Ingrit kööki ja imestas väga, kui isa juba ärganuna nägi. „Sa ei magagi?” küsis tüdruk unesegaselt ja samas meenus talle õhtune müsteerium. „Mis? Kas ema pole ikka veel kodus?”

      „Ei,” tuli napp vastus ja korraldus: „Ärata poiss ka üles. Varsti läheb valgeks. Hakkame otsima.”

      Ingrit oli jahmunud. Margus ei suutnud ärgata ja õde pidi ta peale karjuma. Kui tüdruk lõpuks venna voodi servale istuma sai, sai ka too aru õhtuse asja tõsidusest.

      „Mis? Mutti ikka pole või? Kus kurat too siis ringi kolistab?”

      „Ei ole jah! Ööklubisse ta igatahes ei läinud. Pane riidesse. Isa tahab otsima minna,” lausus Ingrit ja oli hetkega erk riietuma. Margus vaagis pisut öeldut ja rahmas samuti teksade järele.

      Kui mehed end väljaminekuks valmis seadsid, telefone laadisid ja õhtul kuivama panemata jäänud jalanõusid kirusid, suutis Ingrit kohvi keeta, võileibu teha ja perealbumi köögilauale tuua.

      „Lollakas oled vä?” küsis Margus ja vaatas õele küsivalt otsa.

      „Ei ole,” vastas tüdruk ilma naljata, „sa ei oskaks isegi peeglisse vaadates oma nägu kirjeldada. Mis siis veel ema omast rääkida.”

      „Jah! Ja miks sa arvad, et ma hakkan, ema pilt näpu vahel, mööda tänavat jõlkuma?” küsis Margus võileiba haarates.

      „Mina igatahes hakkan!” vastas Ingrit ja vajutas presskannu sõela alla.

      „Jätke!” käratas isa väsinult ja lapsed vakatasid, „loodame, et ei pea, aga… aga kui vaja, tuleb ka seda teha. Siin pole midagi häbeneda.”

      „Et käid ja otsid, nagu otsitakse kadunud koeri, nii või? Mina ei lähe,” sõnas Margus ja viskas näritud võileiva taldrikule tagasi.

      „Kas sa, mees, saad aru? Su ema võib… Võib…” tõstis isa häält, kuid ei suutnud lauset mõistlikult lõpule viia.

      Ingrit suutis: „Võib leidmata jäädagi. Siis elad ilma emata. On ju tore, mis?”

      „Ole vait!” vihastas Margus ja haaras uuesti ennist hammustatud võileiva, resümeerides oma tarkuse: „Politseisse tuleb minna, avaldus teha ja nemad otsivad.”

      „Seda kindlasti. Aga sellest ei piisa,” lõpetas Rainer treeneri valju häälega vaidluse, lisades: „Kakskolm – läksime!”

      Vaikides väljusid nad majast. „Nii! Sina, Margus, jooksed piki jõe kallas üles ja küsid kõigilt, keda kohtad, olgu siis jott või kodutu, et kas keegi on näinud. Pilt oli Ingritil hea mõte. See lihtsustab,” sõnas Rainer. „Mina lähen jaoskonda. Sina, Ingrit…”

      „Mina käin läbi kõik kauplused ja muud kohad, kus emagi käis,” teadis tüdruk juba oma marsruuti.

      „Okei! Helistame,” lõpetas isa kohustuste lugemise ja sammus otsustavalt bussiootepaviljoni poole.

      Õde ja vend vaatasid teineteisele otsa ja Ingrit nähvas: „Mine juba!”

      Margus pööras talle sõnagi lausumata selja ja alustas sörki. Nii kui poiss oli kuuldekaugusest väljas, võttis Ingrit telefoni ja helistas sõbrannale.

      „Kuule, Angela! Jah, jah… ei,” rääkis ta katkendlikult, „ei. Ma ei tule täna kooli. Tead, mu ema on kadunud… Ei! Päriselt ka. Jah… tuled vä? OK!”

      Ingrit naeratas endamisi kõnet lõpetades, sest tal oli tegelikult hea meel, et sõbranna oli nõus tema pärast koolist poppi tegema. Ega ta polekski üksi julgenud, ema pilt näpu vahel, mööda poode hulkuda, teda tunti ju pea igas kaupluses muul põhjusel. Toidupoodides ei tundnud teda aga keegi ja see selgus juba esimese kassa juures. Kassiir vaatas tüdrukut klaasistunud silmadega ja raputas pead, pilku pildile heitmatagi. Hetk hiljem tegeles ta juba järgmise kliendiga.

      Kui Margus sörki