Leidmata. Marje Ernits

seda õnne, et saab ühe sünnitusvaluga kaks last kätte ja veel nii erinevat kui üldse võimalik – poisi ja tüdruku. Rohkemaks poleks Urvel jaksu olnudki ning Rainer leppis naise otsusega.

      Kesknädala pärastlõunaks oli Urve planeerinud koduvisiidid. Ka see oli osa tema tööst ja kuigi tavaliselt külastas raskemaid haigeid arst, siis lepiti ka õega, kui teati, et tulijaks oli Urve Kaarep. Kommid, küpsised ja kodukootud kindapaarid olid need asjad, mida Urve siis ikka pärast visiiti taskust leidis ja ega ta pahandanud, sest alati leidus läheduses keegi, kes ka neid asju vajas. Oli see siis mõne tuttava laps või lihtsalt tänavalaps, aga kui Urve hilja õhtul oma kodu linnaossa jõudis olid ta taskud enamasti kommidest tühjad ning toidupoe retk viimane käik enne pikka tõusu viiendale korrusele. Viimane korrus koduks, see oli Raineri valik ja ajapikku harjus ka Urve sellega, et enne finišit tuli teha spurt. Lapsed olid selle kõrgusega juba enne sündi harjunud. Kui Margus alumise korruse trepikotta astus, pani ta kellal stopperi tööle ja siis loeti finišis juba sekundi murdosi. Ingriti hiilgehetked saabusid siis, kui ta sai külla tulevate sõbrannade hingeldamise üle naerda.

      Nädalalõpuüritused planeeris enamasti abikaasa ja kui Urve ei tahtnud päev otsa staadioni serval publiku seas võitjaile kaasa karjuda, peitis ta oma vaba päeva koristamise ja pesupesemise taha. Ometi luges ta meelsasti Postimehe spordiveerust noore kergejõustikutähe ja tulevase kümnevõistluse olümpialootuse Margus Kaarepi nime. Algul oli Ingrit unistanud kisakoori tüdruku staatusest, kuid teismeliseks saades tegeles ka tema meelsamini kodutöödega, kuigi piirdus vaid paari isikliku intiimeseme pesemisega ja koristas rohkem oma õlakotti kui kogu korterit. Muusikakooliski käis tüdruk vaid sõbrannade pärast ja kui vähegi sai, hängis oma kambaga uues kaubamajas ning tegeles šoppamisega. See viimane oligi ehk Ingriti lemmiktegevus ja Urve leppis sellega, sest poodlemine ei tähendanud ju ostmist. Ingriti puhul piirdus see enamasti kõikvõimalike garderoobikaupade proovimise trikkidega. Ingrit otsis järjekindlalt vigu ja enamasti ta ka leidis neid. See aga tähendas, et rõivas jäi ostmata. Sellest oli abi sõbrannadelgi, kes rahatuna mõnd eripeent hilpu osta tahtsid. Siis kutsuti proovikabiini Ingrit ja tema oli ekspert näitama viga, mis suutis panna igaühe ostusoovist loobuma. Urve leidis, et see oli anne, ning soosis tütart igati tema valikutes. Las ta käib mööda poode, õigustas ema oma last nii sõbrannade kui ka abikaasa ees, lisades põhjendusena kõigile mõistetava tõe: „Ta ei osta ju!”

      Uuel nädalal oli doktor Teever tööpostil tagasi ja Urve võis hinge tõmmata ning pisut aega ka iseendale pühendada. Kuna Rainer oli aina hõivatud olnud, andis see Urvelegi vabaduse jätta oma naiselik välimus pisut hooletusse. Aga mitte päriselt, sest igapäevane suhtlemine patsientidega ei lubanud tal olla lohakas. Juuksuri ja maniküürija külastamine ning spaaprotseduurid tuli iga kuu korra või kaks läbi teha ja viimasel ajal juba koos Ingritiga. See meeldis Urvele kohe väga, eriti veel siis, kui laps ka tema garderoobi kohta sõna võtma hakkas. Urve tundis end koos tütrega justkui uude noorusse astumas. Seda märkas ka Rainer ja asi läks koguni nii kaugele, et mees aeg-ajalt ammu unustatud kähkukaid ette võttis, kui naine talle selleks võimalust pakkus. Urvele tegi see taasnoorus lausa nalja ja nii juhtus, et nad käisid koos maja keldrist mõnd asja toomas või sulgesid end laste pilkude vältimiseks mõneks minutiks magamistuppa ehitatud riideruumi. Igatahes ilmusid mehe näkku tagasi naist märkavad silmad ning naisel oli taas põhjust peeglisse vaadata.

      Ühel sombusel hommikul ei jõudnud Rainer õhtut ära oodata ja lipsas koos Urvega dušikabiini. Sellest piisas, et hämarat novembripäeva Mona Lisa naeratusega alustada. Vihmaudune ja külm bussiootepaviljoni ümbrus tundus Urve meelest olevat täis tänavatulede päikesepaistet. Kõik pahurad inimesed näisid talle nagu tööle ruttavad klounid, kes tegelikult naeratada tahtsid, kuid pidid kurvastama. Tema naeratas stsenaariumist hoolimata, sest oli õnnelik.

      Kõik Urve elus tundus korda minevat, isegi pisiasjad. Polnud unistusi, mis oleksid osutunud teostumatuiks. Urve oli suutnud ka tütart veenda, et too jätkaks muusikakoolis kandleõpinguid. Ta oli leidnud teatri laos töötava sõbranna abiga Ingritile kontsertesinemiseks ilusad rahvariided ning nautis oma laste edu. Pojaga oli kõik niikuinii hästi, abikaasast rääkimata, ja aina paremaks läks. Urve tundis end lausa tiibadest kantuna ja enamat ei osanud ta elult soovidagi.

      Tööpäev perearsti kabinetis möödus hoogsalt ja Urve mõtles juba lõunatunnil õhtust. Tal oli plaan peret õhtusöögiga üllatada. Eriti läks see korda Margusele, sest sellest mehehakatisest oli vaatamata tippsportlikule tulevikule kasvamas gurmaan. Ingritil seevastu oli täiesti ükskõik, mida ta sõi. Kui Urve oli kaksikute nii suurt erinevust algul imeks pannud, siis viimasel ajal vaatas ta asjale teistmoodi. Marguses polnud midagi, mis oli Ingritis ja vastupidi. Pikemalt lahus olles muutusid mõlemad närviliseks, kuid koos olles samuti. See oli seos, mida keegi Urvele seletada ei osanud, isegi doktor Teever mitte. Nii tegi Urve ise järelduse, et kaksikud olid teineteisest informatiivses sõltuvuses. See oli omamoodi purunematu seos – paralleelsuse tunnetus.

      Sombust ja külma päeva jätkus kõigile, Urvele mitte, sest tema säras ka õhtuses selveri kassasabas hommikuvärskelt. Toidukauplusest väljudes aitas ta jalutuskepiga ukseresti kinni jäänud vanatädil edasi liikuda ja poetas päevaga taskusse kogunenud kommid kodutu kerjuse plekkpurki. Urve oli valmis peatusse sõitnud bussi astuma, kuid loobus, sest vanatädi, keda ta ennist aidanud oli, komistas ning ta kilekotist pudenesid kõnniteele kartulid. Urve pöördus, et vanainimesele appi minna. Ta pani oma toidukoti käest ja aitas laiali veerenud mugulad maast kokku korjata.

      „Kas ma saan teid aidata?” küsis ta kaastundlikult.

      Vana naine pomises midagi tänulaadset ja Urve aitas tal tõusta. Selliseid vanu ja abituid mammisid ning papisid istus perearsti kabineti ukse taga igal hommikul. Urve kuulas nende hädaldamisi, noogutas ja naeratas ning laskis samal ajal kätel tööd teha. Kõik see jutt sai ära kuulatud ja teisest kõrvast lendu lastud, sest igal mahul oli mõõt ja Urvel oleks see ammu üle ajanud, kui ta kõrvade vahel poleks kahe otsaga tunnelit olnud.

      „Mis sa nüüd, kullake! Küll ma saan,” lalises tädike ja püüdis keppi hoidva käega ka katki läinud kartulikotikest haarata.

      „Las ma aitan,” sõnas Urve otsustavalt ja päris, et kas mammi tahtis liinibussi peale minna.

      „Ei, ei! Ma siinsamas… paar maja edasi,” kogeles vana naine ja vaatas tänulikul pilgul talle käe ulatanu poole. „Mine enne! Küll ma saan.”

      „Aga ei saa ju,” lausus Urve naljatlevalt ja haaras mutikesel käevangust. „Kui paar maja, siis ma võin ju aidata. Teil said vist kukkudes põlved haiget, mis? Äkki peaks vaatama?”

      „Ei, ei! Aga ega te arst ole,” tundis vana naine siiski huvi ja tema ei-ei kostis juba rohkem jaa-jaana.

      „Oh, ei! Ainult õde. Aga ma võin aidata,” lausus Urve rõõmsalt.

      „See on küll kuldaväärt ime, kui keegi veel vanadest hoolib, muidu ikka…” sõnas mutike lauset lõpetamata ja nihutas pähe seotud rätti silmilt, et oma abistajat terasemalt silmitseda.

      Urve aitas vana naist paari maja jagu edasi kõndida. Siis pöörasid nad paneelmajade vahelt hoovi ja jalutasid veel pisut. Kui nad kõnniteega piirneva silikaattellistest eramaja õue pöörasid, pahandas eideke linnapättide üle, kes aina nende aialaternas pirnid katki loopisid. Maja hoovis kasvasid kaks elupuud. Nende vahelt läbi minnes tundis Urve sõõrmeis kummalist lõhna. See meenutas talle vana anatoomikumi kloroformivannide hõngu ja morgi kuiva jahedust.

      „On ikka pime, et… Et ei näe lukuaukugi,” torises eit võtmetega kõbistades.

      Urve võttis taskust mobiiltelefoni ja näitas talle valgust.

      „Te olete ikka hää inime,” kiitis eideke ja sai ukse lukust lahti.

      Sisemusest hoovas vastu kampri ja kopituse hõngu, aga sarnaselt olid lõhnanud pea kõigi vanainimeste kojad, mida Urve oma õe karjääri ajal külastanud oli.

      „Elate üksi?” tundis ta huvi.

      „Praegu jah. Kui minia ära suri, läks poeg kodunt minema,” vastas eit ja uks nende selja taga kukkus kolksuga kinni justkui tõmbetuulest tõmmatult.

      Urve võpatas ja pöördus tagasi vaatama. Kui