Mustamäe valss. Loone Ots

Nõukogude Venemaaga korterite „tihendamist”, kuid ikka jäi hinnalist pinda puudu. Siis saabusid ikka sealtsamast ida poolt ehitusbrigaadid, kellele anti ülesanne hakata ehitama stalinistlikus stiilis uusi nägusaid kvartaleid. Kellumehed ja – naised paigutati näidistänavale, kuhu saksa sõjavangid olid püstitanud kenad kahekordsed ühiselamud, mis jätsid väljast igati suursuguse mulje. Kuus aastakümmet hiljem on Asula tänava renoveeritud majad väärtuslik kinnisvara. Anno 1950 käis ontlik seltskond sealt suure kaarega mööda, vältides jõhkrat ja pidetut maailma, mille võimalikkust eestlane kümme aastat varem isegi ei aimanud.

      Uhked fassaadid varjasid inimkobarat, kelle jaoks ei kehtinud ükski seadus, kellel puudus vähimgi arusaam hügieenist ja kes oli mõistmatult agressiivne, üldjuhul alkoholipõhiselt. Kümneruutmeetristesse tubadesse tuubitud ehitajad jõid, kaklesid, varastasid üksteise tagant pudeleid, raha, toitu ja rõivaid ning ohustasid kõiki naisi, kes olid kogemata kombel võõrasse koridori sattunud. Hundiseaduse leevendamiseks oli iga ühika palgal nn kasvataja, keda hüüti ka kulturnikuks ja kes pidi vähemalt näiliselt püüdma ahvidest inimesi teha. Selleks pidi ta looma muusika- ja draamaringe, organiseerima mandoliinikontserte ja pakkuma elanikele mai- ning oktoobripühadeks kireva kavaga kontserdi. Seda kõike muidugi poliitilist peajoont järgides. Haritlaste massilise kodanlikeks natsionalistideks tembeldamise ja nende kui „kosmopoliitide” ja „lääne ees lömitajate” karistamisega tuntuks saanud EKP VIII pleenumi järgne jää oli kultuuritegijaile eriliselt õhuke.

      Kasvataja ehk kulturnik ehk kultuur-massilise töö organisaator võis ametist lahkuda ka muu kui ainult vale repertuaaripoliitika pärast. Tema töö oli lihtsalt niivõrd tulemivaba ja perspektiiv niivõrd lootusetu, et nõrgema psüühikaga inimene võis õudusest aru kaotada. Lihtsam oli võtta tööraamat ja lahkuda omal soovil, kuni meel peas. Seepärast oli kulturnikute kaadri voolavus võrreldav laia Volga jõega. Ükski ühikahunt ei eelistanud mandoliini pooleliitrisele viinapudelile. Kevadkiimas tütarlapsed tulid maiaktusele, kleidi all paljas ihu.

      Niisiis oli vanaemale sosistatud, et ta võib-olla saab kasvataja koha endale, kui see võib-olla poole aasta pärast jälle vabaks jääb. Sügisest 1951 saigi vanaemast Asula tänava meeste ühiselamu kasvataja. Ühiselamu andis talle ja kahele kasvueas lapsele, isa Avo oli 12 ja tädi Kai 14, pool kümneruutmeetrist tuba.

      Julma järjekindlusega ohustas Asula tänavat ja eriti selle kultuuriüritusi välisvaenlane – Tondi kasarmutesse majutatud Matrossovi-nimelise sõjaväeosa koorekiht, kelle üllamad esindajad said nädalalõppudeks linnaloa. Sõdurid ilmusid laudadest kokkuklopsitud tantsuplatsile, rebisid asulatarid tantsima ja põõsasse. Kohalikud mehed nõudsid esimese öö õigust endale ja sõitsid okupantidele rusikaga näkku. Igal reedel ja laupäeval algas esimese poole tunni jooksul kange kisma, mis lõppes viimase rituaaliga, kui kohale ilmus sõjaväepatrull. Patrulli tulles röökisid kümned suud idanaabrite seas populaarse, algselt nõukogude madruste appihüüu „Polundra!”, misjärel kaklejad tegevust intensiivistasid, et enne lõppu veel mõni hingevaenlane ära kustutada. Lisaks oli ka sõdurite kuningriik isekeskis riius. Kui patrullis olid maaväe esindajad, summutati kaklus kähku, süüdi jäid Asula mehed ja nendele kutsuti tsiviilmiilits. Üldjuhul tegi miilits protokolli ja sellega karistus piirdus, kui kaklus just laibaga ei lõppenud. Mu isa väitel juhtus viimast vähemalt kaks korda. Ohvreid oli pussitatud või lastud nende vastu käiku Nõukogude sõjaväe superrelv tääknuga. Kui patrullisid mereväelased, läks maaväelastel endil haprasti. Tsivilistid tunnistati süütuks, maarottidele kutsuti järele peavahi auto. „Polundra!” ulgusid kinnipeetavad, kui punaste käepaeltega madrused neid ülemäärast õrnust ilmutamata masinasse toppisid. Kasu sellest röökest enam polnud. Tark vene vanasõna ütleb, et pärast lahingut rusikatega ei vehita.

      Kui polundra algas, lidusid naised-lapsed tuppa. Samas oli võitlus nii põnev ja andis hallile argipäevale nii vaimustava lisamõõtme, et söakamad jõnglased, minu isa Avo nende hulgas, seda siiski ohutust kaugusest uudistama jäid. Koju minnes ootas teisi poisse keretäis, sest emad kaebasid isadele, millist ekstreemsporti pojad on harrastanud. Minu isaga ei juhtunud midagi, sest vanaisa oli ju Siberis, aga vanaema lapsi põhimõtteliselt ei löönud. Nagu Betti Alveril: „Teisi peksti koolis, kodus anti lisa – temal, õnneseenel, puudus üldse isa.”

      Päriselt siiski mitte. Isal oli ju isa olemas, ehitas Siberi talves uusi linnu. Temalt jõudis kirjaga kohale isegi üks foto, peal kolm eesti meest vatikuubedes. Aastate pärast tuli teine pilt, mis tehti autahvlile panekuks: sotsialistliku võistluse võitja, parim vang ja usinaim müüriladuja sai õiguse lasta ennast pildistada vangla taustal. Nagamannist pärija ei osanud vastata muud kui kirjutada: „Sul on vana moodi lips ees, nüüd laiu lipse enam ei kanta. Poik Avo.”

      Paradoks, kas pole? Eestimaal ladusid telliseid seinteks venelased, Venemaal eestlased.

      KUUE KUU PÄRAST vallandati vanaema Leida uuesti töölt. KGB oli välja uurinud tema mineviku. Nõukogude joodikuid ei tohtinud kantseldada rahvavaenlase naine. Vanaema kirjeldas värvikalt, kuidas ta ootamatult (et efekt ikka täielik oleks) ühiselamu nõukogu ette kutsuti ja karmilt päriti, miks ta on varjanud, et mees istub vangilaagris. Vanaema ei osanud midagi vastata, aga küsijad teadsid vastust ka ilma temata. Kuid pool aastat oli vanaema olnud tubli ja isegi mõnes mõttes tõhus kasvataja. Kord ühiselamus oli paranenud. Võib-olla ei teadnud ehitajad enne vanaema ilmumist tõepoolest, et pudeleid trepikotta puruks ei peksta ja välisukse ette või elutoa nurka ei kusta? Aga vahest hakkas kõrgel komisjonil kahe lapsega emast lihtsalt kahju? Vanaema ei uskunud oma kõrvu, kui talle tehti ettepanek hakata hoopis ühiselamu komandandiks ja tehti juba vallandamise päeval tööraamatusse uus sissekanne tööle võtmise kohta! Sellelt troonilt teda enam ei tõugatud: puudusid konkurendid. Komandandi töö oli raskemgi kui kasvatajal. Osalt tuli täita kasvataja ülesandeid, aga nendega kaasnes materiaalne vastutus. Mingil ajal vanaemal vedas: ta sai asuda uuele töökohale Viru tänava kohviku ettekandjana, aga ühiselamu lubas hinnalise elamispinna koos Tallinna sissekirjutusega alles jätta.

      Stalin suri 5. märtsil 1953 ja sellest teatati avalikult järgmisel hommikul. Isa ja tädi Kai olid tollal Tallinna 20. kooli, praeguse ühisgümnaasiumi õpilased. Tädi õppis ühes klassis direktori enda tütrega, nende korter oli koolimaja ülakorrusel. Juhuslikult polnud dire pere hommiku-uudiseid kuulnud ja tüdruk tuli klassi, peas mustad patsilindid. Kogu klass puhkes naerma ja karjus: „Mis! Kas leinad Stalinit?” Tüdruk ehmus ja jooksis koju linte vahetama. Ta jäi esimest ja viimast korda tundi hiljaks. Nii eriline oli Suure Juhi surmajärgne päev ja nii vähe leinas seda peletist eesti noorus.

      Tädi õppis keskkoolis, mis tollal järgnes seitsmeklassilisele põhikoolile. Ta soovis nii väga minna ülikooli, et emal, minu jaoks ikka vanaemal ei olnud südant sundida tüdrukut mõnda kutseõppeasutusse astuma. Vanaemale pani tütre unistus uue kohustuse: lisaks Siberi pakkidele tuli varuda raha keskkooli õppemaksuks. Kuidas nii, võib lugeja imestada. Nõukogudemaal oli haridus ju tasuta? Oli, kuid ainult töölisklassi lastele. Kapitalistide ja eriti rahvavaenlaste laste jaoks kehtis kuni 1956/57. õppeaastani kenake õppemaks. Eesmärk oli selge: hoida vaenulikud vesivõsud haridusest eemal ja suunata nad ühiskonnas madalale positsioonile.

      Tädi siht oli selge. Vaimustatud Goethest ja Schillerist, sai ta teada, et Tartu Ülikoolis avati taas saksa filoloogia õppesuund. Selle nimel tädi töötas ja treenis. Tema ülikooli minek ja – õpingud oleks omaette kangelaslugu.

      Isaga läks asi halvemini. Temalgi oli unistus, väga ootamatu ja ebareaalne nagu kõrbeterendus. Isa, Võrumaa küngaste laps, tahtis nimelt meremeheks saada ja Tallinnast laia ilma seilata. Selleks tuli astuda Kopli merekooli, mis jagas ruume Tallinna 26. algkooliga. Kool asus vanas barakis, mille olid 20. sajandi alguses ehitanud heatahtlikud venelased, levitamaks õigeusku ja tsaarimeelsust. Bekkeri tehaste lapsed olid kooli valmides kindlasti õnnelikud. Kuid kerge pilpamajake oli neljakümne aastaga täiesti amortiseerunud. Tulevased merekarud said kohe sõna otseses mõttes tuult nuusutada, sest seda puhus igast praost. Romantikutest poisid sellest ei hoolinud, vaid ajasid usinasti meretarkust taga ja vaatasid aknast lahepanoraami. Meri algas kohe