Mustamäe valss. Loone Ots

ei olnud ideeline kommunist. Ta polnud üldse mingi punane. Suure talu perepoeg oli õppinud maamõõtmise peent kunsti ja nagu muuseas sooritanud ka jõuvankri juhtimise eksami. Tollal oli Võrumaal vähe juhiloaga mehi. Sestap tõstis nõukogude võim vanaisa munade kokkuostu veoauto pealt ümber äsjaloodud autobaasi. Sealt saadeti vanaisa tegema mitmeid töid. Ka esimese küüditamise ööl oli ta veoautoga väljas. Vastu tahtmist küll, aga… Võinuks arvata, et sakslaste tulek pole vanaisale meeltmööda. Ta ise arvas aga muud. Tema poolt oli Võrumaa mets. Keset haruteed peatas vanaisa auto, ütles prokurörile, et peab korraks põit kergendama, ning jalutas läbi metsa kodukülla Kääpale. Prokurör, kes ei osanud autot juhtida, jäi sakslastele pihku ja lasti kohe maha. Tema surm vanaisa hinge ei vaevanud.

      Sakslased muide ei mõelnudki vanaisa tänada. Selle asemel lülitati mees kui punaste kaastööline tagaotsitavate nimekirja. Appi tuli ikka toosama Võrumaa laanekene. Vanaisa veetis kolm ja pool aastat punkris, kus ajas puskarit ja sigitas seaduslikule abikaasale kolmanda lapsegi. Vanaema elas vanaisa õe juures Kääpa külas. Seal jäi tema tütar, minu tädi, viieaastaselt raskelt haigeks. Peaajupõletik liikus edasi seljaajju. Kohalik saksa sõjaväearst pani õige diagnoosi ja laiutas käsi: meie oleme võimetud. Ainult Tartus, ülikooli kliinikus, öeldi olevat võimalik aju punkteerida, mis lapse elu võib-olla päästaks. Kuid sõjaajal polnud Tartu minek mõeldav: puudus vähimgi ühendus peale sõjaväetranspordi, aga isegi sellega sõitmiseks oli tarvis komandantuuri luba Võru linnast. Arst soovitas vanaemal saatusega leppida.

      Vanaema võttis juba koomasse langenud tädi kätele ja läks Räpina maanteele. Tuli sõjaväeauto ja peatus. Vanaemal polnud sõiduluba, kuid oli hinge vaakuv laps. Ta pandi istuma ja viidi rekordkiirusega Tartusse, kliiniku ukse ette. Kliinikus punkteeriti tädi selgroog. Ta pääses, kuigi jäi eluks ajaks nõrgaks ning põdejaks.

      Kui venelased 1944. aastal tagasi tulid, selgus, et need polnudki ehtsad tiblad, vaid Eesti laskurkorpus, kes Võrru sisse marssis. Eesti on väike ja mitu vanaisa endist tuttavat oli tagalas kõrgele kohale tõusnud. Teiste hulgas oli Endel Sõgel. Pärast 1940. aasta võimuvõtmist oli Sõgel olnud kommunistliku noorsooühingu Võrumaa osakonna esimene sekretär. Vanaisa tundis ta hästi. Parasjagu moodustati Võrus Eesti NSV uut valitsust. Sõgel kutsus sinna ka vanaisa, pakkudes tööministri, tollase nimetusega rahvakomissari kohta. Tänapäeval olnuks see midagi sotsiaalministri sarnast.

      Vanaisa teadis väga täpselt, et Võrumaa mets oli pungil täis vihaseid eesti mehi, kellel kõigil olid relvad ja kes nottisid võimaluse korral maha igaühe, keda kas või kahtlustati uue võimuga miilustamises. Seepärast keeldus ta otsitud ettekäändel. Sõgel põrnitses vanaisa pika viivu ja lausus: „Hästi. Olgu nii. Aga pea meeles: kes ei ole meie poolt, see on meie vastu.”

      Selle moonutatud piiblitsitaadi ütles kommunist Sõgel välja augustis. 29. aprillil 1945 pidi minu tädi, toona seitsmeaastane esimese klassi õpilane, lugema luuletust 1. mai auks korraldatud kooliaktusel. Vanaema hakkas triikima tütre valget pluusi ja ehmus. Pluusi rinnaesisel sirutas koibi pirakas täi. Täiu polnud peres enne kunagi nähtud. See tähendab muret, mõtles vanaema, triikis pluusi ära ja läks aktusele. Saal oli täis. Vanaema hoidis vanaisale kohta, aga too ei tulnud. Pärast aktust astus vanaema juurde tuttav ja ütles, et tema mees on rahvavaenlasena arreteeritud.

      Sel ajal oli iga eesti naine kangelane. Ka vanaema ei hakanud halisema ega nutma. Ta püüdis ühendust hoida ja tassis vanglasse toidupakke, kuni mees tapiga Tallinna viidi. Protsess venis, aga vanaema kaotas „ebausaldatavuse” tõttu töö Kubija puhkekodus.

      Tallinna vangla oli arreteerituid nii täis, et alles novembri lõpus suutis tribunal vanaisa üle kohut mõista. Tal vedas tohutult. Sõda oli alles lõppenud ja liitlaste arvamus (vähemalt nii oletas idealistlik eesti rahvas) okupantidele mingil määral tähtis. Seepärast olid karistused riigireetmise eest esialgu leebed. Vanaisale väänati kümme aastat üldrežiimiga vangilaagrit ja viis aastat asumist. See oli kerge saatus. Kõik 1950. aasta paiku arreteeritud said tunda seaduserusika kogu raskust: nende otsus oli kakskümmend viis pluss viis hulga väiksema süü eest.

      Kolme lapsega vanaema jäi täielikku teadmatusse. Kas tema laste isa on elus? On ta Eestis? Vangis? Laagris? Maha lastud? Talle ei öeldud midagi, pärimistele vastas vaikus.

      Teave tuli hoopis teisest allikast. Kuni surmani hoidis vanaema alles paberilehekest, mis teatas: „Teie abikaasa on elus ja sõidab rongiga Siberisse.” Alla oli kirjutatud „Eestlane”. Kunagi aastate pärast selgus, et vanaisal oli õnnestunud peita vatijope voodrisse tükk kempsupaberit ja pliiatsijupp. Rongi liikuma hakkamise hetkel suutis ta kritseldada teate ja selle vagunipraost raudteele poetada – lootuses, et keegi märkab. Tema soov sai tõeks. Tundmatu heategija ei peljanud sedelit üles korjata, oma käega ümber kirjutada ega süüdimõistetu abikaasa aadressil ära saata. Võib-olla olnuks ta ettevaatlikum paar aastat hiljem, kui uus võim oli end juba rohkem tutvustanud.

      Vanaisa päästis vanaema, popsitütar, kellega abiellumine oli pärustalus palju paksu verd tekitanud. Vanaema otsis ja leidis tööd: õmbles, koristas, istus öövahi või komandandina, võttis uusmaatüki, kündis ja külvas, kuni eraomandis maa maks tõusis fantastilisse kõrgusse, ületades mitmekordselt põllusiilu sissetuleku. Kogu teenitud tulu muundas vanaema pekiks, peki praadis kõrneiks ja saatis järjekordse toidupakiga vanaisale. Isa ja tädi on meenutanud, kuidas nemad, alati poolnäljas põnnid, seisid hõrgu lõhnaga panni kõrval. Pannil praadis peekon ja kumbki laps sai ühe tüki. Mõlemad palusid veel, aga vanaema vastas, pisarad silmis: „Ei saa, lapsuksed. Kõik läheb isale Siberisse.”

      Vanaemal polnud valikut. Siberi-päevilt on säilinud sõduriranitsatäis kirju, kõik kirjutatud koledas vene keeles suvalistele paberilehtedele. Kirjades räägib vanaisa, kui hästi ta elab ja kui palju nad Suure Kodumaa hüvanguks tööd on teinud. Algul ei taibanud vanaema, miks mees kogu aeg osa lehte tühjaks jätab. Kohe tähelepandavalt suure osa. Paber pidi ju haruldus olema? Korraga tuli mõistmine. Oli ju koolis „Kevadet” loetud. Kirjuta paberile piimaga oma nimi, lase kuuma triikrauaga üle, ja siis… Vanaema võttis kirja ning vajutas vastu ahju. Tasahaaval võttis valgel lehel kuju hoopis teistlaadi jutt kui tsensori lubatu. Lugu väljakannatamatust pakasest, kaugelt üle jõu käivast töönormist, kroonilisest düsenteeriast ja lakkamatult purevast näljast. „Saada pakki, et ma ellu jääks!” vannutas vanaisa igas salaläkituses. Kust ta Siberi taigas kirjutamiseks piima sai, on tänini mõistatus.

      Märtsiküüditamise nimekirjas olid sees ka minu vanaema Leida Kaust ja tema lapsed, tädi Kai-Reet ja minu isa, tollal alles kaheksa-aastane Avo-Jaak.

      Lisaks sellele, et vanaema oli rahvavaenlase abikaasa ega olnud kasutanud seaduse pakutud võimalust lahutada, oli ta hoolimata sügavalt proletaarsest päritolust ka vastalise ideoloogia kandja. Nimelt asus tema isa Gustav Simmuli pisike popsikoht metsa vahel, kuhu viis vaid üks tee ja kuhu iga tulija kaugelt ära kostis. Tabamatud tasujad ehk metsavennad olid küll peremehed või perepojad, aga ikkagi vaarisa parimad sõbrad. Seega polnud vähemalt Kääpa küla kandis erilist seisusevahet. Naiste vahel võis asi olla teisiti. Vanaisa õde andis vanaemale tihti tunda, et tema ja ta lapsed on talus vaid armuleival. Mehed võtsid koos metsakohinat, tõstsid klaasi vaba Eesti terviseks ja laulsid isamaalisi laule, kuni varnast koned võtsid ja uude aktsiooni sukeldusid. Kääpa ümbruses sai palju rahvast surma. Ainuüksi Lasva külas tapeti näiteks ühe uusmaasaajate pere kõik meesliikmed – isa ja neli poega. Tütart ei puudutatud. Metsavendade au ei lubanud naistega sõdida.

      Nõukogude poolel puudus aumõiste täielikult. Kui tuli välja, et mu juba kõrges eas vaarisa koos täiskasvanud poja Aksli ja tütre Bertaga oli „bandiite” võõrustanud, neile toitu ja öömaja pakkunud, arreteeriti kõik kolm ühtmoodi ja vahet tegemata, vanust ja sugu eirates neid Võru arestimajas toimunud ülekuulamistel ka peksti. Võru uurija olnud eriti julm mees, kes vange sadistliku mõnuga piinas, peksta lasi ja ise sekka lõi, puht lusti pärast. Kõik kolm uurimisalust said karistuseks kümme aastat laagrit. Toiduabi saatjat nendel ei olnud. 1956. aastal vabanenud Berta jäi eluks ajaks kummaliselt hajevil naiseks, kes vältis inimesi ja tundis end kõige paremini metsas. Aksel oli kolm päeva enne kinnivõtmist abiellunud. Naine lahutas kohe. „Ülekuulamiste” tagajärjel oli Aksli ajutegevus häiritud. Asumiselt naasnud, veetis ta veidi aega vabadusse jäänud