Mustamäe valss. Loone Ots

      HAKKASIN TAASTAMA MUSTAMÄE MÄLUMAJA, aga selle seinad nõudsid kive juurde. Keset hoonet, elu tantsusaalis keerutasid ka mu vanemad ja nende isad-emad. Mustamäe valsile lisandus Võhandu oma, keldris paukus Stalini trumm, rõdul plõnksusid Brežnevi propaganda balalaikad. Saali poleeritud põranda alt pürgis välja Propeller ja vallutas lava. Ruja murdis valsi rokiks ning pani aja seisma.

      See lugu on harilik. Iga Mustamäe tüüpelamu uks viis saja sääraseni. Sarnase saatusega inimesed sisustasid endale ühesugused korterid, nende lapsed sammusid seeriaprojekti lasteaiahooneist sama ühenäolistesse koolimajadesse, kus kandsid ühtmoodi koolivormi. Siiski vaatas igaüks maailma läbi iseoma silmade. Minu nähtu on minu mälupilt. Kõrvalseisjad võivad samu hetki mäletada teisiti. Kindlasti on meil meeles erinevaid asju.

      Meid litsuti Mustamäe karpidesse, aga vaimukaantel olid õhuaugud sees, igaühe jaoks isesugused, ja me ei lämbunud. Vastupidi – olime õnnelikud, et elasime ja õppisime Mustamäel, mis alles koos meiega kasvas. Siis jätsime lapsepõlve majad maha ja need unusid, kuni märkasime valusaid pragusid. Ometi oli ja on Mustamäe endiselt alles. Aegamisi tekib talle uus nägu, mida näevad meie lapsed, kellele on pühendatud Mustamäe uus valss.

      AVAMÄNG

      SÜNDISIN NÕMME SÜNNITUSMAJAS Mai põik 4 vana-aastaõhtul 1965. Olin Rita ja Avo-Jaak Kausti esimene laps. Tegelikult jäingi ainukeseks. Looduse soovil tulnuks ma ilmale uue aasta esimesel päeval. Kuid naistearst doktor Ilus tahtis väga jõuda koju uusaastapeole. Ema omakorda tahtis minust vabaks saada. Olin suur laps, sündides kaalusin neli kilo ja viiskümmend grammi pealekauba. Saabusin aeglaselt. Minu kümme aastat vanem õde Õnne, sündinud ema eelmisest abielust, oli olnud palju väiksem ja kärmemgi. Pikk näriv valukogemus oli ema jaoks uudne. Niisiis nõustus ta rõõmuga, kui arst tegi ettepaneku süstida sünnitust kiirendavat ainet. Keemia tegi kähku oma töö. Vupsasin maailma ja tõmbasin kopsud õhku täis. Kell näitas 21.00.

      Tegelikult oodati mind varem, kuid olin laisk ilmale tulema. Emaüsk tundus nii mõnus, et hilinesin ema arvutuste järgi tervelt kolm nädalat. Õigel kuupäeval tundis ema korraks ka tuhusid ja tuli kähku haiglasse, et jääda tuttava ja usaldusväärse arsti käe alla. Ametlikult elas ema Kalamajas, mis ei kuulunud üldse Nõmme teeninduspiirkonda. Juhuslikku, võib-olla isegi umbkeelset arsti ema ei soovinud. Ta ei jätnud kunagi midagi juhuse hooleks. Erand oli toosama valehäire. Ema oli kodust lahkudes kindel, et rahakotti ei lähe pärale jõudes vaja. Vargused, sealhulgas vargused haiglates olid täiesti tavalised ja ema otsustas raha koju jätta. Rahakotita öökapil oli ema arvates üks risk vähem. Kui arst kinnitas, et mind annab veel oodata, tänas ema ja astus tagasi detsembrikuu tuisku. Et tal polnud viit kopikat bussipileti jaoks ega kümmet rongisõiduks, hakkas ta jala Nõmmelt Kalamaja poole kõmpima, üheksakuine kõhupall punnis ees. Talle ei tulnud pähegi bussis jänest sõita, konduktorilt erandliku olukorra tõttu tasuta sõitu paluda või küsida abi mõnelt kaasreisijalt – viiene vask polnud isegi tol vaesel ajal mingi väärtus. Ema lihtsalt astus vastutuult, kuni nelja tunni pärast õnnelikult koduukse leidis. Nii totralt ausad ja põhimõttekindlad olid suure sõja eel, vankumatute väärtustega „Eesti ajal” ilma tulnud inimesed.

      Aastal 1966 isasid sünnitusmajja ei lubatud, kardeti nakkust. Minu ema kõrval lamas noorik, kelle mees saatis talle tohutu lillekorvi. Õde saatis vastse isa saadetud korvi tükkis taimedega tagasi: mullas kardeti elavat ohtlikke baktereid. Naised ei tohtinud pärast sünnitust tõusta. Põetaja käis neid teekannu ja puuvillase lapiga pesemas. Lapsi hoiti emadest kiivalt lahus. Ühesõnaga, oli reeglitest paksult täidetud aeg.

      Nädala pärast kirjutati meid haiglast välja. Isa ootas taksoga. Ilm, mis juba minu sündides näitas kena külma, oli veelgi talvisemaks muutunud. Kaasatoodud lapseriided kaeti tohutu apelsiniroosa vatitekiga. See oli isa kingitus mulle. Ema sai oma kingituse, kui takso sõitma hakkas. Isa võttis põuest väikese karbi, sealt omakorda ehtsa briljantsõrmuse ja pani selle emale sõrme. Noore sideinsenerist brigadiri kohta oli see õevane and. Isa ja ema olid üsna vaesed. Sellist meenet poleks ema uneski osanud oodata. Ometi pidas isa vajalikuks, et tema esimese lapse sünd saaks väärika mälestusmärgi. Noore pere õnn tundus pilvitu.

      SÕIN KEHVASTI ja õed pidid mulle algusest peale lisapiima otsima. Sünnitusmajas polnud viga – piimarikkaid emasid jagus. Pärast võtsid vanemad mulle amme, kuigi sotsialistlikus Eestis töötas naistenõuandla juures piimaköök, kuhu emad võisid rinnarammu ülejäägid tuua, et ka kehvema lähkriga suguõed saaks oma beebisid loomuliku emapiimaga toita. Amme piimavabrik töötas paar kuud tõrgeteta. Siis õppis ema vana lastearsti Reimani raamatust „Ema ja laps”, kuidas valmistada kunstlikke toitesegusid. Imikuga pere köök hakkas meenutama stseeni „Kalevipoeg põrgu väravas” , kuhu Lauluisa on kirjutanud värsi „solgileeme sobitajad”. Kunstpiimaks läks tarvis riisitummi, tatrajahu hautist, 35protsendist vahukoort ja mida kõike veel. Kui kümme aastat hiljem ilmusid pakendis toitesegud „Maljutka” ja „Malõšš”, oli revolutsioon nõukogude naiste elus suurem kui oktoobri oma, kuigi toodete suur suhkrusisaldus rikkus jäädavalt laste piimahambad.

      Lugu oli loomulik ega poleks olnud hull, kui ema ei jaganuks kööki isaema Leidaga. Köök ei olnud kitsas. Kaks sõbralikku perenaist oleks sinna mahtunud küll. Või veel – nõukogude reaalsus oli toonud Eestissegi hirmuäratavad ühiskorterid, kus viies toas elas viis leibkonda, kellel oli ühine köök, kemps ja vannituba. Seitsme- või kaheksatoalises asumis oli peresid veelgi rohkem, kööke aga ikka ainult üks. Kaks keetjat polnud seega mingi probleem. Kuid et minia ning ämm mõistsid elu liiga erinevalt, tekkis kohe hulk vaevusi. Vanaema pigistas huuled kokku, kui puhtusefriigist ema kolm korda päevas minu mähkmeid keetis. Kuivavad mähkmed lõid köögi ka pärast pliidi väljalülitamist auru täis. Maksimumkuumusel triikimine pikendas õhu agooniat veelgi. Kumbki pool püüdis pliiti endale hoida. Ema sebis püüdlikult beebisegusid teha, keeras gaasipliidi nuppu ja vallutas esimese positsiooni. Vanaema mängis vastu: tahtis keeta suppi suures pajas, mille alla tuli panna kaks põletit. Otsekohe lõin mina sekka – kakasin kaks korda järjest ja ema pidi küsima kõik neli põletit veerandsajaliitrise pesukatla jaoks. Ja nii edasi õhtuni välja.

      Võib-olla olnuks lugu parem, kui korter asunuks kolmandal, teisel või isegi esimesel korrusel. Kuid Vana-Kalamaja 29–22 polnudki õieti korter sõna tavamõistes. See oli kelder, mille hoolas arhitekt Karl Tarvas 1930. aastail elumaja alla oli kavandanud. Suur kelder, kus võiksid asuda töökojad või pisipoed, millega omanik saaks maja ehitamise kulusid tasa teenida. Sestap koosnes majavalitsuses registreeritud korter 22 kahest avarast maa-alusest ruumist. Korterisse pääses keldritrepist, kõrval asusid keskkütteruum ja – katel. Kahte tuba lahutas väljast keldrisse laskuv trepp, kust kunagi pääses nii töökotta kui ka poodi. Nüüd oli trepile tekitatud ühine sahver, toiduained seisid astmetel ja maas, aga poeruumi ladu täitis kolikambri ülesannet. Korteril oli oma vesikemmerg ja isegi vannituba. Kahjuks kasutas neid ka korteri 21 elanik, noor ja uljas naisterahvas, kes pidas Balti jaamas maailma vanimat ametit. Ajal, mil tripper ja süüfilis olid veel küllalt levinud, oli olukord ema jaoks katastroofiliselt ohtlik, seda enam, et vanaema pesi ühe ja sama põrandalapiga nii ühiskemmergu kui ka isikliku põranda pinda. Köök jäi vanaema tiiba, sinna pääses läbi vanade toa. Seega segas ema pidev seerimine teiste rahu. Aknast tulvav aur tardus veebruaripakases jääpurikaiks.

      Olin hea laps, kes harva kisas. Ema tegeles ainult minuga, toitmine, mähkimine, jalutamine ja vann käisid täpse päevarežiimi järgi, nii et mul endal polnud vaja tegevusaegu häälekalt meenutada. Ema kinnitab, et oli kogu mu imikuaja magamata ainult ühe öö. Millegipärast otsustasin tookord ikkagi registrid lahti tõmmata; võimalik, et see oli öise toidukorra ärajätmist harjutades. Igatahes hakkasin nutma.

      Isa, kes käis tööl, võttis meeleldi osa minu hoidmisest, vahetas, pesi ja triikis mähkmeid ja tegi kõiki muid naistetöid rõõmuga kaasa. Kuid ta palus ema, et saaks öösel une täis magada. Uneaja vahikorrad olid ema päralt. Nüüd aga kannatasid mõlemad. Isa tahtis magada. Ema kinnitas, et laps peab päevakorrale alluma ja et järeleandmine lööks sassi kogu edasise elu. Mina röökisin, kuidas kõri võttis. Vanaema kirus vaikselt kõrvaltoas, vanaisa proovis kõigest jõust edasi magada – ka nemad käisid tööl, aga mida mina sellest teadsin. Lõpuks, pärast õuduste ööd, sai kell kuus. Ema tõusis