Maalehe kartuliraamat. Luule Tartlan

valguse kätte, kui „silmad” on avanenud. Valgustatuse kestvus on ööpäevas 14–16 tundi ja tugevusega 1500 luksi. Valguse käes moodustuvad tugevad idandid, mis ei murdu ka masinaga mahapanekul. Mahapandav seemnekartul läheb valguse käes roheliseks ja moodustunud idandid sisaldavad klorofülli. Selle võtte puhul on tähtis ära hoida juurte tekkimine, kuna need purunevad mahapanekul.

      Kastides eelidandamisel on nende teisaldamine ja transportimine kergem. Eelidandatakse temperatuuril 8–9 ºC neli-viis nädalat. Temperatuuri reguleeritakse vastavalt „silmade” avanemisele ja idandite arengule. Et kastides pealmised mugulad ülemäära ei kuivaks, siis piserdatakse pealmist kihti veega üks kord ööpäeva jooksul kulunormiga umbes 20 liitrit tonni seemnekartuli kohta. Valgustamiseks on parimad LED-lambid, mis on taimedele kasvu ja arengut soodustava lainepikkusega.

      Eelidandatud seemnekartulit saab edukalt kasvatada kergkasvuhoones. Sobivamad on kuue meetri laiused kasvuhooned. Mulla harimiseks ja vagude moodustamiseks kasutatakse väikesemat freesi.

      Tavaliselt pannakse kilehoonesse kuus vagu kartuleid. Pärast kartuli realiseerimist saab seal kasvatada veel rohelist köögivilja ja maitsetaimi. Kergkasvuhooneid on vajaduse korral võimalik soojendada või jahutada.

      Katteloori all kasvatamiseks on sobiv eelidandada kas võrkkottides või kastides. Koduaedade ja väikeaedade tarbeks võib keerata ajalehest potid, täita kompostiga ja panna igasse ajalehest potti ühe mugula kasvama. Potid istutatakse aeda ja kaetakse kattelooriga. Ajalehest ümbrised kõdunevad kiiresti ja on keskkonnasõbralikud.

      Väheste võimalustega hilinenud eelidandajad

      Seemnekartul tuuakse välja ja jäetakse õue. Ööseks tuleks mugulad katta kilega või kattelooriga. Idude äratamiseks võib kasutada nn soojašokki. Poolas on kasutusel moodus, kus kartulikastid virnastatakse sõnnikukihile, et anda eelidandamiseks vajalik soojus.

      EMVI põldkatsete jaoks eelidandame igal aastal mahapandava seemnekartuli. Oleme teinud eelsoojenduse kartuli säilitusruumis ja pungade avanemisel viinud Põllumajandusameti kasvuhoonesse. Valguse käes tekkinud idandid on tugevad ja masinaga mahapanekul ei murdu. Valguse mõjul kasvavad need nii tugevaks, et ei murdu isegi raputamisel.

      Eelidandamise tulemuste andmetest selgus, et igal eelidandatud mugulal moodustus neli-viis idu massiga 1,5–2,2 grammi. Lõhutud idusid oli ainult 4,3 %. Lõhutud idusid on lubatud varajastel sortidel kuni 10 %, keskvalmivatel ja hilisematel sortidel kuni 20 %. Mahapanek toimus kaherealise masinaga. Et idud vähem puruneksid, suurendatakse paar päeva enne mahapanekut ruumis õhu relatiivset niiskusesisaldust kuni 90 %-ini. Idud on siis elastsemad.

      Kontrollvariandi mugulate valgustatuse kestvus oli 8–10 tundi ja idud kasvasid 3,5–5,0 cm pikkusteks, samuti tekkisid kuni kuue cm pikkused juured, mida me ei soovinud.

      Eelidandatud seemnekartuli mahapanekul oli kartuli tärkamine 12–18 päeva võrra varasem eelidandamata seemnekartulist. Enamsaagiks oli 16–18 % ja hektarisaagikus suurenes 11,2–12,5 t võrra.

      Kui kasvatamiseks valitud väga varajane sort on väga pika või pika puhkeperioodiga, siis tuleb puhkeperiood katkestada ajutise temperatuuri tõstmisega, et seejärel eelidandada.

      Väga varajaseks kasvatamiseks on levinumad järgmised sordid ning nende seemet kasvatavad kohapeal meie oma tootjad.

      Eelidandatud kartulid

      Nõuded kasvutingimuste suhtes

      Kvaliteetse saagi kasvatamiseks on oluline kartuli kasvunõuete põhjalik tundmine. Kartuli kasvuks ja arenguks on vajalikud toitained, vesi ning kindlad valguse- ja temperatuuritingimused. Kartulitaimede kasvunõuded olenevad taime arenguetappidest. Eesti oludes jääb sageli vajaka kevadperioodi sademetest.

      Pealsete kasvuks ja arenguks on optimaalne temperatuur 19–25 ºC, mugulate kasvuks mullatemperatuur 15–18 ºC.

      Vaheltharimisega hävitatakse umbrohtu, kobestatakse mulda ja mullatakse taimeridu. Foto: Koorti Kartul OÜ

      Kartuli saagi kujunemiseks on vajalik niiskus, mille hulk kasvuperioodi kohta sademetena on 300 mm või isegi enam. Vihmutamine osutub vajalikuks juba siis, kui pealsed on 30 cm kõrguseks kasvanud. Sel ajal võib tekkida niiskuse puudus ja seetõttu omastatakse toitaineid vähem. Alates kartulipealsete kasvust vajavad taimed 3 mm vett ööpäevas. Kui sademed ei kata seda kogust, antakse puuduv osa juurde vihmutamisega. Vihmutamiseks on sobivad öötunnid. Korraga vihmutatakse kuni 30 mm. Vihmutamise intensiivsus on kuni 15 mm tunnis. Vee jaotumine peab olema võrdne. Vihmutamise vajadust kontrollitakse käega emamugula alt. Vihmutada ei tohiks ka ülemäära, sest liigsel vihmutamisel kasvatab kartul n-ö laisad juured. Niiskuse vajadus kasvu algperioodil sademetena on kuni 2 mm, mugulate intensiivsel kasvamise ajal 3–4 mm ööpäevas.

      Ebasoodsates tingimustes kasvatamise korral võib takerduda mugulate moodustumine ja kasvamine võib jääda mõneks ajaks n-ö poolunne või seiskuda. Mugulate kasvu seiskumisel hakkavad nad valmima ning mugulaid kattev kutiikula asendub korkkoega. Kasvutingimuste normaliseerumisel hakkavad mugulasse liikuma küll uued plastilised ained, mugula kasv aga ei jätku endisel viisil, sest tugevam korkkude takistab mugula edasist suurenemist. 2010. aasta juulis olid Eestis kõrged päevased temperatuurid ning mullas suur niiskuse puudus. Paljudel põldudel seiskus kartuli kasv ja arengut ei toimunud. Erandiks olid mõned sordid, mille nooremate kudede rakud ja apikaalse tipu pungad olid veel võimelised vastu võtma plastilisi aineid. Tulemusena arenes uus stoolon ning selle tippu moodustus uus mugul või isegi mitu mugulat. Oli sorte, mille mugulad kasvasid üksteise järel n-ö ketina, ja ka sorte, mille uued stoolonid moodustusid mitmest tipupungast ümbritsedes mugula apikaalset tippu paljude väikeste mugulatega. Need uued mugulad jäid väikeseks ja kuivainevaeseks ning vähendasid saagikust. Mugulate pinnale aga tekkisid mitmesugused paksendid.