Tarczan. Contra

jäävad vereuhtmed

      Tarzan postilt kaenlasse

      haarab kõrgepingejuhtmed

      lendab üle vaenlase

      kes ehk saanuks ohvitseriks

      Tarzanile haardesse

      sattununa investeeriks

      kalleimasse aardesse

      tervis praktilisim ehe

      millest hetkel vajaka

      Tarzan lendu saadab mehe

      nagu naerukajaka

      kostab luu- ja kondiragin

      mees kui oleks karjunud

      põõsastikus algab sagin

      väesalk sinna varjunud

      põõsailt pudenevad lehed

      kalju täitub inimväes

      need me kallid teesärkmehed

      kõigil tuumapommid käes

      Tarzan tõstab kukile mu

      kuristikku kargame

      maandudes mu vapper semu

      haiget teeb vist varbale

      konstateerib häälel süngel

      inimkonnast heidetud

      olen välja – päästab džungel

      mul siin kopter peidetud

      oksad laiali siis tõmbab

      jätamegi hüvasti

      Tarzan korra veel mind embab

      seekord liiga kõvasti

      õnneks organism end taastab

      kuid kui pildi ette saan

      kopter juba õhku saastab

      eemal kilomeetrit paar

      Tarzan ja kaunis modell

      ma ei tule välja vilust

      ei ma pole nõnda loll

      sest ma tean et minu ilust

      kuulnud on ka Interpol

      kindlasti mind õhust näevad

      kui ma päikses särisen

      džungli rüpes kõik need päevad

      leidmishirmus värisen

      ma ei taha, et mind tabaks

      loll modelliagentuur

      olles juba sündind vabaks

      hirmu tekitab dressuur

      ma ei soovi olla neile

      mingi iluideaal

      keda aina kutsub peiler

      sinna kus on täitund saal

      vabas looduses ma harjund

      ennast realiseerima

      jälle põõsastesse varjun

      tuldi patrulleerima

      mehi neli kuni seitse

      kahtlen pisut numbrites

      igal juhul kõik on kaitse

      vägilaste mundrites

      viina peale kihla veavad

      kas saab täna leitud Jane

      ei tea kust nad raiped teavad

      et mind varjab džunglisein

      lootsin ei siit paradiisist

      hakata mind otsima

      vaid et mõeldakse Pariisist

      sõita võisin Sotši ma

      neil küll pole mahti rutuks

      maha võetud on kõik hood

      samal ajal tuleb jutuks

      mingi värske anekdoot

      kuulama jään päris lahe

      naer mu hetkeks vallutab

      kogu väesalk (peale kahe)

      ennast hüppeks kallutab

      hüppe käigus kaunil kõlal

      kokku põrutavad pead

      kuigi need veel kahel õlal

      sellest pole miskit head

      aga rääkigem neist kahest

      kes veel ei reageerinud

      et nad pole ennast vahest

      minust distantseerinud

      hiilivad mul ligi kõrvalt

      sõjamehed vihased

      jälgin nende samme kurvalt –

      on vast jalalihased

      järsku vilksab põõsas vööte

      ilmutab end kiskja koon

      sõbrad kas te kartma lööte

      mõtlen joostes kuid see loom

      järgneb mulle ähvardades

      võimsa tiigrihüppega

      ei ma tahaks härra Hades

      minna sinu rüppe ka

      ninuli siis lendan koolmes

      mõttes kaheksani loen