Minu Mustamäe. Armin Kõomägi

toimetuse koosolekut leidis Sten end oma väikese laua tagant. Kitsad töötingimused olid karjuvas vastuolus nädalalehe mõju ja suurusega, ent kuna kontoris kehtis range vaikusenõue, siis mingeid selleteemalisi karjatusi muidugi ei kostnud.

      Stenile lähenes peatoimetaja assistent, veidi liiga laiade puusade, kuid kaunilt sümmeetrilise ja abivalmi näoga, ning asetas lauanurgale mingi statistilise väljatrüki. Ta sosistas midagi, millest Sten haaras sõnu, nagu „üksikemad“, „trend“ ja „vabaabielu“. Sten tõstis pea rääkija poole, tolle ripsmed paistsid täna kuidagi hooletud ja kiirustades värvitud. Mitmes kohas olid mingid koledad mustad tükikesed ripsmekarvade külge kleepunud, nagu oleks assistent liiga lähedalt sõdurisaabaste viksimist pealt vaadanud.

      „Ühesõnaga, mehed on ikka parajad jobud.“ Sellise elulise kokkuvõttega lahkus assistent Steni juurest.

      Toimetus nõudis noorelt mehelt artiklit üksikemade elust. „Katsu mingit trendi tabada,“ soovitas peatoimetaja, kes polnud mitte ainult laiade puusade, vaid ka illustratiivsete graafikute suur fänn.

      Sten vajas kohvi. Ta tõusis ja vaatas üle bokside labürindi. Aeg-ajalt kerkis mõnest neist kellegi pea, koogutas kusagile ja vajus siis tagasi. Rahulik päev savannis, kiskjateta.

      Sten jäi seisma toimetuse sekretäri ees. Ta hõõrus oimukohti, silmis mingi kohtlane helk. „Sten?“ uuris sekretär välgutades laitmatuid ripsmeid.

      „Ma tahaksin kohvi.“

      „Kohvimasin asub meil köögis,“ vastas sekretär vastiku algklasside õpetaja häälega.

      Sten pööras ebalevalt vasakule ja tegi paar sammu.

      „Sten!“

      Noormees seisatas.

      „Köök on seal,“ ütles sekretär ja näitas vastassuunda. Alludes uutele juhistele, pöördus Sten ümber ja lahkus kummalisel sammul, nagu seisaks tal ees salapärane retk ohtlikule, veel avastamata territooriumile.

      Köögis sosistasid kaks naiskolleegi ühe meeskolleegiga. Sten otsis puhast tassi ja kuni ta selle viimasest kapist lõpuks leidis, registreerisid mehe kõrvad katkeid töökaaslaste vestlusest. „Ei no mida seelikut“… „kuussada eurot“… „lift on jälle rikkis“ – esinesid naishääled. „Pani tihastele pekki“ – lisas meeshääl, mille peale kõik kolm käsi suu ette tõstes naerda röhitasid. Kohvimasina juhtpaneel meenutas lennuki kokpitti. Sten jõllitas seda hinge kinni pidades, kõhklev näpp välja sirutatud. Keegi surus ta tassi tila alla ning imeliku, lumehelvest meenutava kaunistusega kunstküüs vajutas uhkleva enesekindlusega ühele nuppudest.

      „Muide, misajast sina, Sten, meil kohvi jood?“

      Sten ei saanud küsimusest aru. Ta tõstis tassi suule. Kuum vedelik maitses võõralt ja imelikult. „Kusjuures, kips võetakse ära viie nädala pärast,“ teatas meeskolleeg, võites Stenilt tagasi oma naiskolleegide tähelepanu.

      Tagasi laua taga, alustas Sten artikliga. Kui varem tuli alati esimese lausega maadelda, siis täna tekitas tõsiseid raskusi juba esimese sõna leidmine. Millest ta üldse pidigi kirjutama? Ta kergitas end üle vaheseina, tuiutades abiotsiva pilguga üle vegeteeriva toimetuse. Eri boksidest pärinevad sosinad põimusid kokku üheks tihkeks ja kuumaks tuulesahinaks, taevas kõrvetas tuhandevatine luminofoorpäike, kõrvalboksis mäletses humanitaarse habemetutiga antiloop, laual pakk Dirolit, ning valmistus Facebookis oma tüdruksõpra perse saatma.

      Telefonile saabus sõnum. „Peangi täna Riiga sõitma. Too siis tibukene ilusti ära. Õhtuks pelmeenid. Musi.“

      Aga pealkiri? Või teema üldse. Sten vaatas statistilist tabelit, mille oli toonud assistent. Mingid aastaarvud ja hulk numbreid. Mis asi see pidi nüüd siis olema? Ta saatis peatoimetajale kavala meili, paludes ülemusel artiklile mõnda tabavat pealkirja soovitada. Vastus laekus praktiliselt kohe: „Kasuta sedasama, mida koosolekul ise pakkusid.“

      Kolmveerand kuus salvestas Sten faili pealkirjaga „Riia üksikemadega tihastele pekki trend“. Fail ise koosneski vaid pealkirjast. Mida Sten terve päeva oma laua taga tegi, ta õieti ei mäletanud. Ainsa konkreetse mälestusena hägusest tööpäevast kolises Steni peas hüsteerilise klaviatuuriklõbina duett sadistlike naeruturtsatustega, mis tulid kõrvalboksist.

      Lifti uksele kleebitud silti „Ei tööta“ Sten ei märganud. Alla sõites leidis ta mantlikraelt pika valge juuksekarva. Ta nuusutas seda ja pistis karva taskusse. Ülejäänud sellised pidid olema teel Riiga.

      Masinlikult ja ilma igasuguse intellektuaalse panuseta juhtis Sten oma Opeli lasteaia väravasse. Oli pime ja külm. Sisenemisel teretas teda keegi mees, poisipõnn näpu otsas. Sten vaatas neile arusaamatuses järele. Kohe koridoris sattus ta kimbatusse. Esimene või teine korrus? Kui ta oli mõnda aega jalalt jalale tatsunud, avanes esimese korruse uks ja sellest väljus õhetav naisterahvas, kes tiris enda järel paksu kasukasse mähitud olendit, möödudes Stenist sõnagi lausumata, olgugi et nende pilgud kohtusid. Teine korrus, järeldas Sten. Ta sisenes teretades laste riietusruumi. Vanemad, kes tüdinud nägudega oma kasvandike riietumisvõistlust jälgisid (kes kõige kauem riidesse paneb, on võitja), kostitasid sissetulijat küsivate pilkudega. Keegi ei teretanud vastu. Sten tegi südame kõvaks ja liikus jalgu kõrgele üle riietekuhilate tõstes rühma ukseni.

      „Tere!“ ütles ta uuesti ja naeratas, nii nagu arvas isasid seda tegevat.

      Kasvataja prillid ja kolm üllatunud silmapaari uurisid tulijat.

      „Tere-tere,“ ütles üks väike heledapäine tüdrukuke rõõmsalt ja tõusis püsti.

      Stenil langes kivi südamelt, ta kükitas sõbralikult maha ja sirutas käed tüdrukukese poole. Kuid tüdruk ei liikunud paigast.

      „Noh, tibuke, kas me koju ei lähegi?“ üritas Sten nalja teha.

      Kasvataja tõusis. Instinktiivselt tõmbas ta tirtsu enda ligi.

      „Vabandage, kes te olete?“

      Sten hoidis vägisi naeratust näol. Keegi meesterahvas köhatas ta selja taga ja seesama viisakas ja heledapäine tüdrukuke jooksis Stenist mööda ning hüppas suurele mehele otse sülle. Sten pomises vabandusi, haaras taskust telefoni ning lahkus, teeseldes tähtsat kõnet. Õues käivitas ta auto mootori ja asus ootele. Kolmveerand tunni pärast olid lasteaias jõudnud kustuda kõik tuled peale esimese korruse rühma. Sten oli autost väljumas, kui korraga pidurdas järsult tema kõrval suur maastur. Sellest kargas välja pikka tumedasse mantlisse riietatud mees ja jooksis telefoni kõrva vastu surudes lasteaeda. „Mis tähendab, et sa ei jõua deklaratsiooniga valmis?“ Kime hüüatus jäätus õhku, kui uks paukudes mehe järel sulgus. Sten istus tagasi autosse, pilk ainsal helendaval aknareal. Mõni minut hiljem jooksis mees tagasi, kandes süles mingit läikiva jopega pampu. „Minu pärast tööta kasvõi kogu öö.“ Ta avas tagaukse ja hakkas pampu turvatooli pressima. „Mul poohui, see on käsk, ära liiguta!“ Pamp ikkagi liigutas. „Ma ei räägi sinuga!“ Mees pani telefoni käest ja surus midagi kahe käega. Telefoni kõlarist kostis solvunud ininat. „Mida?“ Telefon oli nüüd tagasi mehe pihus. „Mis mõttes kellega ma räägin, sinuga muidugi.“ Pamp tagapingilt ütles midagi ebameeldival ja nõudlikul toonil. „Ole vait!“ käratas mees korraga nii telefoni kui pambule ja hüppas rooli taha.

      Vaikuse taastudes astus Sten autost välja. Enne lasteaeda sisenemist vaatas ta veel kord selja taha sõiduteele. Loodetavasti oli ta viimane. Kell tiksus kaheksandat õhtutundi. Ta avas ukse tasakesi, ilma igasuguse isaliku bravuurita, ja hiilis mängutoani. Noor ja omamoodi nägus kasvataja istus koos kahe tüdrukukesega laua taga ja voolis plastiliinist mingisuguseid olendeid. Steni mõte liikus ufodele. Ta silmitses tähelepanelikult tüdrukuid, mõlemad olid heledate juustega, ja pingutas mälu, justkui pigistaks sidrunist mahla välja. Mitte midagi. Nüüd pöördus Sten subjektiivse sisetunde poole. Kumb talle endale rohkem võiks meeldida? Kuid tüdrukukesed olid nagu ikka sellises vanuses: heledapäised ja armsad, kenasti riides, veatud oma lapselikus ilus, ilma ühegi füüsilise puudeta.

      „Kes see sul on selline?“ küsis kasvataja ühelt neist, kes oli kokku plätserdanud suure