Mitmekülgne konservatism. Mart Laar

ja seks muutus revolutsiooni liikuma-panevaks jõuks. See andis uue tähenduse mõnele traditsioonilise sotsialistliku tegevuskava senini tähtsusetule aspektile: radikaalne feminism, vaba armastus ning perekonna (kui kapitalistliku rõhumise tagurliku vahendi) lammutamine kõikvõimalike vahenditega. Kuid see läks omadega veelgi kaugemale. Frankfurdi koolkonna kõige mõjukam autor Herbert Marcuse omistas revolutsioonilise klassi rolli igasugustele kapitalismi poolt rõhutud vähemustele ja eelkõige seksuaalsetele vähemustele. Sallivus selliste vähemuste vastu ei ole Marcuse jaoks piisav; tema arvates on vaja kõik sotsiaalsed normid pahupidi pöörata, nii et patoloogiline muutub normiks ja vastupidi. Geid, lesbid ja kõik need, keda traditsiooniliselt peeti pervertideks, olid kapitalismi poolt kõige enam rõhutud, ja seepärast sai nendest revolutsiooni avangard. Marcuse rääkis polümorfsest perverssusest, samas kui teine Frankfurdi koolkonna esindaja Horkheimer ülistas Marquis de Sade’i tema „protesti eest askeetlikkuse vastu kõrgema moraali nimel”.

      Sotsialistide vanem põlvkond lükkas selle siivutu mõttetuse vastikustundega kõrvale ja heitis selle pooldajad oma ridadest välja. Mõned Frankfurdi koolkonna loosungid muutusid populaarseks 1960ndate üliõpilasrahutuste ajal, nagu näiteks Marcuse ütlus „make love, not war”. Muidu jäi see sotsialismi veider variant liikumise piiri peale kuni lõpliku kriisini 1980ndatel. Selles järgus ei saanud häbistatud ja lootuse kaotanud sotsialistid enam piinlikult hoolikad olla. Nad klammerdusid iga progressiivse idee külge, olenemata sellest, kui saamatu või räpane see idee ka ei olnud, peaasi et see ei oleks silmnähtavalt verine. Loomulikult hoolivad nad oma südamelähedastest vähemustest sama palju, kui Lenin hoolis proletariaadist, ja nende ideoloogia rõhub vähemusi niisamuti kui teisi. Nende jaoks on see üksnes ettekääne võimu saavutamiseks.

      Selles on midagi sümboolset, et inimkonna vabastajate suurejooneline liikumine leiab oma lõpu selliste lamedate dekoratsioonide keskel. Kuulsusrikas revolutsiooniline ajajärk algas 1789. aastal tormijooksuga Bastille’ vanglale, kus ainus vabastatav vang oli Marquis de Sade. Pärast lugematuid revolutsioone ja mitut maailmasõda, miljonite inimeste tapmist ja mitme rahva hävitamist on nad nüüd tagasi alguses: lammutamas seda vähest, mis on meie tsivilisatsioonist säilinud, selle nimel, et vabastada meie hinges peituv Marquis de Sade. Parim pühak, kelle nende usk eales andis. Nende enda juhtide ja kangelaste (alates Marat’st ja lõpetades Che Guevaraga) kõrval tundub Marquis de Sade tõepoolest pühakuna. Lõppude lõpuks on sotsialism lihtsalt sadismi keerulisem variant.

      Nende ideoloogia võis järk-järgult muutuda enesele vasturääkivaks mõttetuseks, mis ei vääri tõsisemat arutelu. See polegi kunagi midagi rohkemat olnud. Kuid me peame suhtuma sellesse tõsiselt – mitte sellepärast, et tegemist on tõsise argumendiga, vaid et tegemist on tõsise ohuga. Nad ei ole kunagi esitanud oma ideid ausa väitluse pidamiseks. Nad ei oleks sellest väitlusest mitte kunagi võitjana väljunud. Iga nende utoopiline idee võib olla isegi absurdsem kui eelmine, kuni selleni välja, et nüüd, kui me oleme inimeste jaoks häbimärgistatud vaenlased, siis peame püüdma samaaegselt olla rohelised, sinised ja värvipimedad. Kõigele vaatamata ei kao nad kuhugi – vähemalt mitte enne, kui nad võetakse vastutusele kõikide nende poolt ajaloo vältel sooritatud kuritegude eest. Nad sunnivad oma saamatut utoopiat tõrkuvale maailmale jõuga peale. Nad püüavad meist kõigist teha perversse homunkuluse. Lõppkokkuvõttes peab seda 200-aastast sõda üksikisiku, tema õiguste, tema väärikuse, tema sõltumatuse vastu isehakanud võimunäljas eliit, sunnimeetoditega utopistid.

      Kui väljend „inimsusevastane kuritegu” üldse midagi tähendab, siis nende sõda inimloomuse vastu – seksuaalsest vabadusest omandini – on just selline kuritegu. Kuni seda hukka ei mõisteta, ei saa me ka oma tsivilisatsiooni tagasi.

      Liberalismi ja konservatismi vaheline pinge XX sajandi teisel poolel ja XXI sajandi alguses

      Alar Kilp

      1960ndad muutsid Lääne ühiskondi seniolematul määral. Selleks ajaks oli fašism militaarselt ja kommunism (Läänes) ideeliselt kaotanud, ehkki viimane alistati tänu kapitalismi kompromissile sotsialistliku heaoluühiskonna mudeliga. Põhimõtteline vastasseis vasak- ja parempoolsete vahel asendus üldise konsensusega liberaaldemokraatia ja heaolutaotluse, majanduskasvu ja turumajanduse osas. Selsamal kümnendil, mil massikommunikatsioonis sai uueks ja domineerivaks vahendiks televisioon6, lagunesid lõplikult lääneriikide koloniaalimpeeriumid, algas Euroopa ühiskondades üleüldine võõrandumine kirikust,7 lõppes Ameerika Ühendriikides ajastu, mil aborti mõisteti veel jagatud arusaama kohaselt samaaegselt nii patu kui ka kuriteona, said abordist ja lahutusest, abielu-eelsetest ja – välistest seksuaalsuhetest legitiimsed valikud ning tekkisid esmakordselt suuremad ühiskonnasisesed erimeelsused noorema ja vanema põlvkonna, ühiskonna põhivoolu ning alternatiivsete eluviiside ja ellusuhtumiste esindajate vahel. Seni kehtinud kristlik-moraalse konsensuse asemele tuli liberaaldemokraatlik valikuvabadus. Ühiskondade kestvaks tunnuseks sai paljusus nii maailmavaates, erakondades, eluviisides, arvamustes, religioonides kui ka kultuurides.

      Nagu oli juhtunud ka varem – näiteks peale Prantsuse revolutsiooni ja peale I Maailmasõda – jäid 1960. aastate tormilistes muutustes löögi alla ka varasemad arusaamised ühiskonnast ja poliitikast. Traditsioonilised ideoloogiad ei seletanud enam hästi ühiskondi, kus inimesed olid sotsiaalselt mobiilsed ega olnud enam „kinni” oma sotsiaalses klassis, olles varasemaga võrreldes vähem seotud ka oma elukoha, suguvõsa ja perekonnaga. Inimeste võimalused kujundada oma elu iseenda äranägemise kohaselt kasvasid.

      Tootmisele orienteeritud industriaalühiskonnast oli saamas tarbimiskeskne postindustriaal- ja infoühiskond8. Ühised ja jagatud ideed ja nägemused – olgu usulised, filosoofilised või ideoloogilised – „heast ühiskonnast” ja sellele vastavast moraalsest korrast taandusid ning ühiseks ja jagatud huviks sai pigem majanduse, üldise jõukuse ja heaolu kasv.

      1970ndadel leidis aset usuliselt motiveeritud ja mõtestatud poliitika märkimisväärne tõus Lähis-Idas ja Ameerika Ühendriikides. Kuigi „usuline tee kaasaega” jäi siiski pigem erandlikuks reaktsiooniks ühiskonnas toimuvatele muutustele, lõppes suurte majanduslike tagasilöökidega ajalukku jääv kümnend oluliste konservatiivsete pööretega. 1979. aastal rajas rahva toetusel võimule tulnud usulis-poliitiline uuendaja ajatolla Khomeini Iraanis pärslaste ajaloos ja Šiiitide varasemas usutraditsioonis pretsedenditu kaas-aegse rahvusriigi, mille ülimaks autoriteediks oli vaimulike ja juristide nõukogu ning mis valitsusvormilt kujunes teokraatlikuks demokraatiaks. Samal aastal valiti Ameerika Ühendriikides presidendiks Ronald Reagan, Suurbritannias sai peaministriks Margaret Thatcher ning paavst Johannes Paulus II tegi kommunistlikkusse Poolasse esimese külaskäigu, mis algatas kommunismivastase protestilaine ja tõi kümnend hiljem kaasa külma sõja lõpu.

      1980ndad läksid ajalukku usulise enesetaputerrorismi jõulise ja efektiivse tulekuga kõigepealt Liibanonis (Hezbollah), hiljem ka paljudes teistes Lähis-Ida konfliktikolletes ja Sri Lankal.9 Kuni selle ajani ei õpetatud ei politoloogias ega sotsioloogias, et religioonil peaks kaasaja poliitikas olema suur kaal või et üksikud enesetapurünnakud võiksid edukalt survestada geopoliitilisi üliriike. Teadlased aga leidsid peagi seosed enesetapurünnakute efektiivsuse, kaasaegsete kommunikatsioonivahendite ja liberaaldemokraatia vahel. Reeglina oli enesetapurünnakute sihtmärgiks vaba meediaga demokraatlik riik (nt Iisrael, Ameerika Ühendriigid, Türgi, Venemaa, India, Sri Lanka), mis kajastab rünnakut ja edastab selle sõnumi rahvani. Demokraatlike ühiskondade elanikud on inimkaotuste suhtes tundlikud, saavad vägivaldse rünnaku kajastamisest esteetilise šoki ning seejärel survestavad oma valitsusi tegema järeleandmisi terroristide territoriaalsetele ja poliitilistele nõudmistele.

      1991. aastal lõppes külm sõda ja algas (6. augustil 1991) World Wide Web’i ehk interneti kui üldise suhtluse ja tarbekauba ajastu10. Euroopa kommunistlike režiimide ebaõnnestudes näis, et suured globaalsed ideelised vastasseisud on lõppenud. Taas kord oli põhjust mõelda „ideoloogiate lõpust” ning seekord näis, et uus ideeline konsensus on kujunemas mitte ühiskondlikul, vaid üleilmsel tasandil ning konsensuslikult jagatud väärtuseks

6

Televisiooni tulek muutis oluliselt nii viisi, kuidas inimesed informatsiooni omandasid, kui ka varasemaid omavahelise suhtlemise ja vaba aja veetmise harjumusi.

7

1960ndaid peetakse murdepunktiks, millest alates hakkasid nii Ameerika Ühendriikides kui Lääne-Euroopa ühiskondades langema inimeste osavõtt traditsioonilistest jumalateenistustest, kuulumine usuühendustesse ning ka nende hulk, kes pidasid end usklikuks vastavalt kiriklikule traditsioonile (ehk tunnustasid kiriku peamisi usulisi, moraalseid ja sotsiaalseid seisukohti ning õpetusi). Kuni 1960ndateni olid kirikud Lääne-Euroopa ühiskondades endiselt moraalseteks autoriteetideks. Vaid mõnes üksikus ühiskonnas – kõige märkimisväärsemalt Prantsusmaal ja Tšehhis – astusid miljonid inimesed kirikutest välja juba I Maailmasõja järel.

8

Postindustriaalseks nimetas Daniel Bell sellist ühiskonda, kus enamus inimesi ei tooda enam materiaalseid („käega katsutavaid”) tooteid, vaid toodavad kas informatsiooni või pakuvad teenuseid.

9

1980. aastal oli kuuekümne kuuest terroristlikust rühmitustest vaid kaks usulised, neid mõlemaid toetas Iraan, 1990ndate keskpaigaks oli iga neljas terroristlik rühmitus usuline.

10

Internet või interneti analoogid olid teadus- ja militaarvaldkonnas kasutusel ka varem.