Mitmekülgne konservatism. Mart Laar

välja iseendast ja ühiskonnast omaenda nägemust, millega seejärel konkureerida loendamatute teiste nägemustega ning millesse uskumise tagajärgede eest võtta enda kanda kogu vastutus ja koorem.

      Ka ei ole inimene loomu poolest hea (liberalism) või potentsiaalselt hea (saab heaks hästi korraldatud sotsialistliku ühiskonna tulemusena). Inimloomus on ebatäiuslik ja sõltuv. Liberaalide nägemus enesekesksest ja ise-endaga-toime-tulevast autentsest inimesest kirjeldab kas väga väheseid inimesi või neidki vaid teatud inimsuhetes. Enamus inimesi osalevad enamus ajast paljudes sõltuvus- või võimusuhetes, kus sõltumata sellest, kas ollakse autoriteetsel positsioonil või allutakse ja järgitakse – üksteisest sõltutakse igal juhul. Tööandjad sõltuvad töövõtjatest ja vastupidi ning mõlemad sõltuvad ettevõttest kui organisatsioonist ja süsteemist. Ülikooli õppejõud omab autoriteeti tudengite üle tänu sellele, et ta on osa ülikoolist kui organiseerunud inimkooslusest ja allub ülikoolile kui oma tööandjale. Supermarketis ja liikluses puudub õppejõul tudengi ees autoriteet ja eelispositsioon. Kui tudeng ja õppejõud on tervemõistuslikud, järgivad nad aga mõlemates nii kehtestatud korda kui ka alluvad vastavatele autoriteetidele – turva-mehele ja müüjale poes ning liikluspolitseile tänaval. Allumine ja kuuletu-mine, autoriteet ja võim on sellisel moel kõikjal meie ümber. Inimühiskond on paratamatult hierarhiline ning inimesed iseenda ja teiste sotsiaalsest staatusest vägagi teadlikud.

      Inimesed võivad elada „oma äranägemise järgi”, kuid ainuüksnes sellise meelsusega ühiskonna ülesehitus võib lõppeda anarhia ja kaosega. Inimesed saavad realiseerida oma vabadust niivõrd, kuivõrd nad ka kuuletuvad kehtestatud ühiselu reeglitele. Heaks näiteks on liikluskorraldus, kus reegleid ja ettekirjutusi tuleb järjest juurde, kuid vaba ja ennast realiseerivana saab olla niivõrd, kuivõrd ise järgid reegleid ning kuivõrd saad usaldada, et ka kõik teised järgivad.

      Kord ja kuuletumine on seega vabaduse ja eneseteostuse alus. Õigused ilma vastastikkuste kohustusteta ei toimi ei kodaniku suhetes riigiga, lapse suhtes lapsevanematega, õpilase suhtes õpetajaga. Ning need, kelle võim ja valikuvabadus autoriteet-suhetes on suurem, omavad ka suuremat vastutust.

      Sotsialismi põhisõnumiks läbi aegade on olnud võrdsus, koostöö ja õiglus. Inimene ei ole inimesele ei konkurent ega isa, vaid vend, õde, kamraad ja seltsimees. Inimese loomupärane soov on teha koostööd, olla meeskonna liige, mitte solist või konkursi võitja. Konkurents pole tervislik, andeid ja töökust arendav (liberalism), vaid teeb inimesed üksteise suhtes vaenulikuks ja isekateks. Kui inimesed reaalselt ka elaks nii, nagu meritokraatlik konkurents või sotsiaaldarvinistlik „tugevama ellujäämine” seda ette kujutab, lakkaks inimliik kas olemast – inimkooslused perekonnast kuni ühiskondadeni püsivad ja arenevad tänu võimele vastastikku üksteist abistada, mitte tänu ise-kusele ja omakasule – või on tulemuseks enamuse rõhumine privilegeeritud vähemuse poolt. Kuni XIX sajandi keskpaigani olid sotsialistliku mõtte voolud Euroopas kristlikud. Seejärel arenesid mõttevoolud kahes suunas: seal, kus tekkis talupoegadel ja töölisklassil reaalne võimalus parlamentaarse poliitika kaudu oma elujärge parandada, arenes välja evolutsiooniline sotsialism (sotsiaaldemokraatia), revolutsiooniline sotsialism (kommunism) omas laiemat kandepinda vaid kohtades, kus samaaegselt kuhjusid kokku mitmed suured kriisid.

      Ajalooliselt vaadates tundub, et revolutsioonilised ideoloogiad – kommunism ja fašism – ei tulnud võimule mitte tänu parematele ideedele või juhtide erakorralisele võimele rahva tunnetega manipuleerida, vaid eel-kõige tänu majanduslikule, militaarsele, poliitilisele, sotsiaalsele ning seni kehtinud ühiskondliku moraalse korra lagunemisest tekkinud eksistentsiaalsele ja moraalsele samaaegsele kriisile.

      I Maailmasõda tekitas rahvastes ühekorraga tõelist kaost, ebakindlust, korratust ja ärevust. Seni kehtinud ühiskondlik-poliitilised korrad lagunesid, varasem usk progressi ja ühiskonna arengusse osutus korraga tühjaks ja alusetuks. Mida rohkemaid valdkondi korraga kriis puudutab, seda suurem on kaose- ja ebakindlusetunne ning rohkem võimalusi on millegi „täiesti uue” tulekuks. Selles võtmes kuulutas paavst peale I Maailmasõda naasmist kristlikku ühiskonda, poliitilised uuendajad soovisid rahvusriike impeeriumite, demokraatiat absolutismi või üheparteiriike parlamentaarsete valitsuskordade asemele. Mida äärmuslikum olukord, seda suurem vajadus sellest välja saada ning seda õigustatumad on ka äärmuslikud meetmed. Polnuks jagatud hirmu, ohu, kaose ja ebakindluse tunnet, olnuks võimalused totalitaarsete ideoloogiate võiduks olnud väiksed.

      Fašistliku riigi prototüübiks sai Benito Mussolini (1883–1945) rohkem autoritaarset diktatuuri kui totalitarismi meenutav üheparteiriik Itaalias (1922–1943). Fašismi eesmärgiks oli tugev rahvusriik (rahvus ei pea olema rassiliselt määratletud ega pea sel olema ka rassivaenlast), mis teiste rahvustega loomupäraselt võideldes – seetõttu ka sõdades oma rahvuslikku tugevust väljendades – püüab „tugevamana ellu jääda”. Rahvuskogukond korraldatakse „ülalt alla” üheks korporatiivseks (korporatsioonidesse jagunenud) tervikuks, rahvuse juht kehastab rahva tahet ja juhib rahvast vastu oma saatusele. Fašistlikud režiimid lõppesid reeglina kas kaotusega sõjas või juhi surmaga, mitte ideelise ammendumise või tulemuste nõrkustega. Fašismile, mitte liberalismile või demokraatiale, kommunismist rääkimata, kuulus ka paavstide ilmne eelistus kahe maailmasõja vahelisel ajal4.

      Kommunism kaasaegse ideoloogiana eeldab industriaalühiskonda, st nii kapitalismi kui ka töölisklassi olemasolu. Kommunismi eesmärgiks oli jõuda klassideta ühiskonnani peale kapitalismis paratamatult eskaleeruvat klassivõitlust ja proletariaadi võitu. Oluliseks ideaaliks oli ka ühisomand ehk majan-duslike tootmisvahendite kuulumine ühiskonnale. Eraomandi – sealhulgas ka eluaseme ja muu mittetootva omandi – hülgamine on olnud ajaloos idealiseeritud pea kõikjal niipea, kui inimeste vahel olid tekkinud märkimisväärsed varalised ebavõrdsused. Platoni ideaalriigis puudus kõige kõrgemal klassil mitte ainult eraomand, vaid ka ettekujutus ja taju, et millegi (sh ka eluaseme, lapse või elukaaslase) kohta keegi oskaks mõelda või öelda „minu oma”, „tema oma” ja „mitte minu oma”.

      Kristlus ülistas – ehkki küll vabalt valitud ja mitte-üleühiskondlikku – omanditust kloostrikordades, kus üsna kommunismilaadselt oodati „igaühelt tema võimete” ja anti „igaühele tema vajaduste” järgi. Ka Thomas Morus (1478–1535) visandas teoses Utopia (1516) nägemuse ühiskonnast, kus pole raha, rahahimu ega eraomandit, kõik kannavad ühest riidest tehtud riideid ning kuna tegeletakse vajaduste täitmisega, jääb inimestel töö kõrval üle palju aega, et elu nautida.

      Kuna ühelgi eespool mainitud näidetest ei õnnestunud tervet ühiskonda ühisomandi vaimus rajada, siis pole ka kommunistlike režiimide puhul põhiküsimus mitte selles, miks need lagunesid, vaid kuidas neid õnnestus üldse rajada? Üks võimalik seletus on, et piisavalt suur hulk elanikkonnast pidi lootma paremale elule just kommunistliku režiimi kujul. Need lootused ei pruukinud hiljem realiseeruda, kuid pidid olema reaalsed lootused just režiimi tekkimise ajal. Üldreeglina inimesed eelistavad ebavõrdsusel põhinevat ühiskonda – ka liberaaldemokraatlikud ühiskonnad on võimalustelt ja staatustelt ebavõrdsed, traditsiooniliste ühiskondadega võrreldes on erinev vaid ebavõrdseks saamise viis ja õigustus – nii kaua, kuni neil endil säilib realistlik lootus jõuda piisavalt soodsale ühiskondlikule positsioonile või halvenenud tervisest ja kõrgemast vanusest tingituna madal sotsiaalne staatus enam enesehinnangulist hingevalu ei põhjusta. Kristlik demokraatia tekkis katoliku kiriku ja poliitilise katoliikluse (pean silmas katoliiklikke erakondi XIX sajandi teisest poolest alates, mis olid küll suures osas seotud katoliku kiriku ideeliste ja institutsiooniliste huvidega, kuid polnud kiriku otseses alluvuses ega kiriku käepikenduseks5) kompromissina kaasajaga ja leppimisega demokraatiaga. Teise maailmasõja lõppedes katoliku kirik redigeeris oluliselt oma varasemat vastuseisu liberalismile ja demokraatiale, sotsialismile ja ka kapitalismile. Vastav muutus toimus osalt ka tänu fašistlike riikide militaarsele kaotusele, mitmete katoliiklike ühiskondade langemisele kommunistlike režiimide alla või ka tänu sellele, et 1940ndate teisel poolel ei mõtestatud demokraatiat veel mitte niivõrd üksikisiku moraalsetest valikuvabadustest lähtuvalt (ehk liberaaldemokraatlikult). Näiteks abordiõigus aastal 1948, mil avaldati ÜRO inimõiguste deklaratsioon, ei olnud veel enesestmõistetav indiviidi valik ja inimõigus

4

1930ndatel nägi katoliku kirik „parima võimaliku” riigikorraldusena (kirikut avalikult kaasavat ning samas ka kiriku sotsiaalõpetuse seisukohtadega kooskõlas olevat) klerikaalfašismi, mille ideaalseimaks kehastuseks oli paavst Pius XI jaoks kantsler Dollfussi juhitud Austria (1933–1934), mitte Mussolini Itaalia või Franco Hispaania, Hitleri Saksamaast rääkimata.

5

Näiteks tühistas paavst 1891. aastal katoliiklaste parlamentaarses poliitikas osalemise keelu. Katoliiklikud erakonnad aga olid selleks ajaks juba mitmes riigis täies elujõus. 1907. aastal mõistis paavst oma entsüklikas kristliku demokraatia modernismi ühe pahena hukka.