Silm. Hektor. Jaan Kaplinski

endale tähtkujusid õpetada – ta tundis neid tegelikult väga hästi – ja ei puudutanud poole sõnagagi Silma.

      Järgmisel päeval olime eri brigaadides, mina odrapõhku vedamas, tema tugeva maapoisina endiselt kotikomandos. Saime kokku alles õhtulauast tõustes. Tajusin, et ta tahaks mulle midagi öelda. Nii see oligi. Järve ääres oli tal äkitselt tulnd tunne, et Silm vaatab otse teda. Kas see nii oli, ta ei tea, aga see oli olnud kohutav tunne, umbes selline, nagu võis olla inkvisiitori ees. Ta arvas, et ta ei tohi Silmast enam niipea kellegagi rääkida. Võib-olla Silm suudab lugeda sõnastatud ja edasi öeldud mõtet, et Silmal on ka hea Kõrv. Ta palus mind, et ma kunagi ise teda üles ei otsiks ja ise sel teemal juttu ei teeks. Ta arvab, et kord räägime asjast veel, praegu aga ei ole vist õige aeg.

      Nii jäigi. Kolhoosis oleku aeg sai läbi ja ülikoolis tõmbus I. veel kindlamini oma senisesse kesta. Nii läks paar kuud, siis äkki ühel õhtul helistas ta mu ukse taga. Tal oli kaasas pudel ungari veini ja tal oli ka midagi öelda. Ta oli otsustand ülikoolist lahkuda ja minna konsistooriumi juurde usuteadust õppima – neil olid seal mingid kaugõppekursused. Ta oli jõudnud arusaamisele, et kui tal on selline kummaline võime tajuda Silma, peaks ta püüdma sellest nii palju teada saada kui võimalik. Ei ole ju tõenäoline, et tema on maailmas ainus, kes midagi sellist tunneb. Kindlasti on olnud teisi ja küllap nad on oma kogemustest ka midagi kirjutanud. Näiteks vanaaja kirikuisad või keskaja mungad ja müstikud.

      Ma olin sellest õppeasutusest midagi kuulnud, aga mul ei olnd temast eriti head ettekujutust. Seal valmistati ikkagi ette vaimulikke, pastoreid. Luteri pastor on aga väga korralik ja tervemõistuslik inimene – vähemalt need, kellega mina olin kokku puutunud, olid seda – ja väga kaugel kõigist nendest kogemustest ja mõtetest, mis I-d vaevasid. Ta oli ise umbes samal arvamusel, aga leidis siiski, et tal pole paremat võimalust religioonimaailmale ligi pääseda. Vajalikud keeled – saksa ja inglise – on tal nüüd selged ja ta võib hakata raamatuid lugema. Kahtlesin, kas luteri kiriku kaudu on võimalik pääseda ligi munkade ja müstikute kirjutistele, mida tal vaja oleks. Ta oli siiski optimist: teoloogiat õppides võib ta spetsialiseeruda näiteks keskajale, ja kui hästi läheb, siis isegi välismaale pääseda. Arvasin, et ainult siis, kui ta ei ütle ära väikestest teenetest Julgeolekule. Ta oli nõus, arvas aga, et Julgeolek ei ole talle nii suur probleem: ta on niigi konspiraator, üritab pääseda hoopis kohutavama julgeoleku käest ja teisipidi selle jälile. Selles andsin talle õiguse, kuigi kujutlus temast KGB agendina kuskil Lääne-Euroopas teoloogiat õppimas mulle sugugi ei meeldinud. Ei saand jätta küsimata, kuidas siis on Sellega, mõeldes Silma. Ta ütles, et vanaviisi, ta arvab, et See (nii ütles temagi) teda vist veel ei kahtlusta, ei tea, et ta Temast teadlik on. Aga ta on valvel ja ettevaatlik.

      Järgmine kord kohtasin teda Tallinnas. Meil mõlemal oli aega, läksime ja istusime tunnikese “Moskva” kohvikus ja rääkisime. Ta oligi läind teoloogiat õppima ja leidnud ka töökoha ühes äärelinna raamatukogus. Õppimine pidi tal hästi minema, paari aasta pärast võidakse talle anda abiõpetaja koht, on ka põhimõtteline võimalus minna välismaale õppima. Kirikul oleks väga vaja inimesi mitmele alale – Uue Testamendi ja vanema kirikuloo asjatundjad on juba väga vanad; talle on sellest juba räägitud. Ei saand jätta küsimata, kas KGB õnnistus ka käes on. Ta muigas ja ütles, et on nendega rääkind küll, aga temale jäi neist üsna tühine mulje. Et see, mis nad teevad, on rohkem kombetäitmine, nii-öelda profülaktiline vestlus noorte inimestega, kellel on mingi nende meelest ebaterve huvi religiooni vastu. Tema oli neile seletand, et ta tahab teoloogiaga tegelda kõigepealt sellepärast, et see on inimkonda saatnud ligi kaks tuhat aastat, ja ta tahab aru saada, miks ta inimesi nii on köitnud. Nemad olid leidnud, et seda saaks ju kuskil filosoofiateaduskonnas ka õppida, ja pakkund temale Moskvat või Leningradi. Tema oli öelnud, et seal on täiesti ateistlik vaim ja ateistina ei suuda inimene teoloogiast nii aru saada kui usklik. Nad olid siis püüdnud temalt uurida, kas ta on usklik, ta ei ole aga selget vastust annud, öelnud, et ta on end usu suhtes täiesti positiivselt meelestand. Siis nad olid talle kurtnud, et neil on usklikkudega ja vaimulikkudega probleeme, et usuühingutesse kipub kogunema nõukogudevastaselt meelestatud inimesi, kes sealtkaudu püüavad teha nõukogudevastast propagandat, neil pidi olema ka salasidemeid vaenulike organisatsioonidega välismaal, keda kasutab ära imperialistlik luure jms. Nad tüürisid muidugi sinnapoole, et neil oleks väga vaja inimesi, kes neid niisugustest vaenulikkudest tegemistest informeerivad. Ühesõnaga – nad tegid talle ettepaneku koostööks. Ta ei öelnud ei ega jaa, lubas neile teatada, kui midagi seesugust märkab, ei olnud aga nõus mingit allkirja andma, ametlikuks agendiks hakkama. Aga talle jäi kindel veendumus, et kohtumine oli möödund positiivselt ja tema sai KGB-s pigem heasse kui halba kirja. Küsisin, kas ta mõtleb seda kuidagi ära kasutada, et välismaale saada. Ta ei välistand seda võimalust. Ma ei tahtnud küsida Silmast, ootasin, et ta ise sellest juttu teeb. Nii oligi. Ta vaatas mulle pikalt otsa ja ütles, et ta teab, mida ma küsida tahan, aga sellest pole midagi suurt rohkem rääkida. Kas ma gnostikutest midagi tean? Pidin tunnistama, et väga vähe. Ta ütles, et tegeleb praegu nendega, Egiptuses leiti neljakümnendatel aastatel suur hulk gnostilisi papüürusi ja nende lugemise ja tõlkimisega praegu maailmas töötatakse. Ta on hakand õppima kopti keelt ja loodab tasahilju, et äkki avaneb võimalus just sellel alal end välismaale täiendama minna.

      Mida ta gnostikutest siis leidis? Selle peale pidas ta mulle innustund loengu, mida mul on raske siin kokku võtta. Asja tuum temale oli see, et gnostikud ei pidand lugu juutide jumalast IHVH-st1. Oli olnud neidki, kes pidasid IHVH-d halvaks jumalaks, Luciferi-taoliseks ingliks, kes oma ülbuses tahab matkida tõelist Jumalat, loob maailma ja hakkab seda valitsema, ei tee seda aga hea valitseja kombel, vaid tujuka ja paranoilise diktaatorina, kes ülendab ühtesid ja kiusab ja alandab teisi. Gnostikud uskusid loomulikult ITTVTI olemasolu, IHVH oma armukadeduse ja pika vihaga oli neile probleem. Gnostikute lahendus oli see, et on olemas ka tõeline Jumal, IHVH-st mõõtmatult kaugem ja kõrgem Jumal, kes ei ole meid unustand, kes teab, et me vaevleme siin viletsas maailmas õela Jumala meelevalla all. Mõni uskus ka, et seesama tõeline Jumal on saatnud siia maailma oma sõna, teisiti öeldes oma poja kuulutama meile rõõmusõnumit, seda, et meid ei ole unustatud ja meid päästetakse siit välja.

      Gnostikutele oli maailm paha koht, enam-vähem sedasama mis põrgu, ja lunastus tähendas neile pääsmist siit maailmast, mille õel IHVII oli loonud. Inimene ei olnud aga IHVH loodud, inimese hing oli pärit kõrgemalt taevast, oli sealt alla kukkunud või isegi röövitud. Ma ei mäleta täpselt, aga vist süüdistati IHVH-d ka selles, et ta on röövind taevast, toelise Jumala täiuslikust maailmast hingesid ja vangistand nad siin mateeriasse. Vangistatud hinged on pidand jooma midagi, mis paneb nad kõike unustama, nad on otsekui raskelt joobnud või unes, nii et ei mäleta enam, kes nad on, kust nad on. Mõnes neist hääbub mälu, taevane jumalik säde päriselt ja nad on määratud hukatusse, hajuma ja kaduma. Teised ei saa oma jumalikkku päritolu siiski päriselt unustada, neile tundub see maailm imelik ja ebatõelik. Nad ei lepi eluga, surmaga, iseendaga ja selle maailma tarkusega, mis püüab neid veenda, et see kõik ongi tõde.

      Nende hingede pärast, kes ei ole kõike unustand, saadetakse ülevalt siia vahel sõnatoojaid meelde tuletama, et nemadki on tõelise Jumala pojad. Kui inimene seda taipas, kui unustusloor, millesse meid siin mähitud on, rebenes, võis inimene alustada teed siit pimedast ja ebatõelisest maailmast tõelisemasse, valguse ja vabaduse maailma.

      Gnostikute järgi olevat see pikk ja keeruline tee, täis ohte, kiusatusi ja katsumusi, kuid neile, kes teavad ja usuvad, on see tee lahti ja meie tõeline Isa aitab meil käia tee lõpuni. Selleks on vaja askeesi, loobumist seksist, tapmisest, lihatoidust, paastumist, ent ka mitmesuguseid harjutusi, millest meie ajal teatakse väga vähe. Nende harjutuste hulka kuulus teatavate pühade silpide, India moodi öeldes mantrate lugemine, meditatsioonid ja erilised teurgilised harjutused, kus usklik kutsus välja mitmesuguseid jumalaid ja vaime, kes teda pidid tema teel aitama või kelle võimu alt ta pidi vabaks saama.

      See maailm oli otsekui hingede vangla, mille oli ehitand ja mida juhtis IHVH. Muidugi oli vanglal palju vahte, kes jälgisid, et keegi siit välja ei pääse. Gnostikud olid oma aja lapsed, nad uskusid astroloogiat ja arvasid, et planeedid, Kuu ja Päike, millest igal on oma taevasfäär, ongi niisugused vangivahid, mõne

1

Pean siin kasutama juutide Jumala tegeliku nime asemel kombinatsiooni IHVH; lugeja, kes julgeb, võib selle asendada Piiblis kasutatavate sõnadega. Põhjust, miks ma Jumala nime nimetamist väldin, võiks see lugu piisavalt selgitada.