Meie, keda polnud. Inga Raitar

prill peatas ta: “Las kõigepealt helistab Erikule, et homme kella kuueks oleks raha laual.”

      Aigi viidi taas elutuppa. Seal oli näha hooletult laiali paisatud asju ja avatud kappe. “Helista!” käsutatidteda ja tumedapäine pistis telefonitoru Aigile pihku, vabastades tüdruku käed. “Ma ei tea peast numbrit,” ütles tüdruk end instinktiivselt nilbelt irvitavast mehest eemale tõmmates. “Märkmikku pole mul aga kaasas.” Aigi ei valetanud. Hetkel ta isegi soovis, et teaks Eriku ema numbrit – las klaarivad omavahel, jätku teda rahule. “Säh!” nähvas teine eesti keelt kõnelev mees ja viskas Aigile mingi märkmiku. “Leidsime selle magamistoast. Vist ta eide oma.” Kuue mehe halastamatult jõllitavate pilkude all tundis Aigi end otsekui alasti olevat. Õlgu väristades avas ta märkmiku. See oli tõesti Liina oma. Liina pisut ümara käekirjaga täidetud leheküljed aadresside ja telefoninumbritega. Esimesel leheküljel seisis: “Aigi Aaspere, tel. tööl…” Kuidagi vastik oli Liina märkmikus sobrada.

      “Tee kiiremini!” käratas prill. Oli näha, et ta närvitses päris parajalt. Aigit võõra närvilisus ei lohutanud. Kiiresti sobras ta märkmikus P-tähte otsides. Lõpuks ta leidis: “Paalmaa Erik… Paalmaa Maimu (Valga)…” Värisevate kätega valis tüdruk numbri. Kutsus. Pikalt. Aigi pilk langes elutoa seinal rippuvale antiiki imiteerivale kellale. Pool kaksteist juba. Maal magatakse sellisel kellaajal. Viimaks unine naisehääl. “Erikut paluks.” Aigi püüdis häält võimalikult ükskõikseks manada. “Nad läksid just magama, kas te homme ei saaks helistada,” toriseti kusagil

      Valga kandis. “Palun kutsuge Erik kiiresti, kohe on vaja!” Aigi peaaegu karjatas. Ta ei suutnud enam. Otse tüdruku silmade ees mängis teda tibukeseks hüüdnud mees revolvriga. Viis ülejäänut puurisid pilkudega telefonitoru Aigi käes, otsekui peaks Erik sealt iga hetk välja ronima. “No mis siis nüüd öösel nii väga kiiret on,” pobises Eriku ema flegmaatiline hääl. Enne kui Aigi jõudis midagi vastata, kuulis ta aga telefonitoru kolksatust lauale ja eemalduvate sammude tatsumist.

      “Tuleb kohe,” ütles Aigi ja ulatas telefonitoru prilli suunas. “Sina räägid! Ütled, et kui homme hommikul kella kuueks võlga ära ei maksa, siis nad sind enam elavate kirjas ei näe.” Otsekui rõhutades oma sõnades peituvat ähvardust, puuris mees läbi prilliklaaside Aigi silmadesse. “Kakskümmend tuhat dollarit ja ei sentigi vähem. Homme kella kuueks.”

      Kulus terve igavik enne, kui Erik teise otsa jõudis. “Kuulen,” teatas ta ära-tüüta-mind-häälega. “Aigi siin. Mingid mehed tulid ja tahavad, et sa homme kella kuueks neile kakskümmend tuhat dollarit tooks või muidu…” Aigi tundis ise ka, kui absurdselt ta jutt kõlab. Kust võtab Erik südaöösel Valgas sellise summa?

      “Palju neid on?” küsis Erik muutunud häälega, kuid sugugi mitte üllatunult. “Kuus. Nad ütlesid, et kuisa kella kuueks neile raha ei too, siis mina… siis minul… minuga on halvasti.” Aigi polnud suuteline meeste ähvardust sõnadesse panema. “Ja ärgu mõegugi mingeid trikke tegema hakata, muidu ei jää ta majast kivi kivi peale!” See oli taas prill, kes oma sõnade kinnituseks osutas peaga ukse poole. Alles nüüd nägi Aigi esikus seisvaid bensiinikanistreid. “Aigi!” hõikas Erik torust. “Kuhu sa jäid?” – “Nad lubasid su maja maha põletada, kui sa…” Teine eestlane asuts ligi, haaras Aigilt telefoni ja käratas torusse: “Paalmaa, kuulsid, mis plika ütles! Kui home määratud ajaks raha ei ole, on plikaga ots ja su lossiga niisamuti. Oleme sinuga juba küllalt kaubelnud. Aitab. Jutul lõpp.” Mees viskas toru hargile ja sasis Aigil käsivarrest. “Lähme!”

      Kui tüdruk autosse lükati, kuulis ta selja taga bensiinikanistritega kolistavate tagivendade askeldamist.

      2

      Marko Randlo nägi und. Ta oli jälle SEAL, kasarmus. Äsja olid nad naasnud järjekordselt operatsioonilt mägedest. Nüüd lamas ta oma naril ja hakkas uinuma, kui mingi salaaga, räpane usbekk, teda äratama tuli. “Staršinaa, ärak üles, lõpp on lähedal,” pinises usbekk ta kõrva ääres oma pugejaliku häälega. Marko rehmas käega, kuid usbekk ei kadunud. “Staršinaa, ärka, lõpp on käes,” pinises ta järelejätmatult. Vihaselt hüppas vanem Randlo narilt üles ning nägi, et mõlemist aknast jõllitavad teda miinipilduja suud. “Lõpp…” mõtles Marko ja… ärkas.

      Mobiiltelefon laual pinises vastikult ja vahetpidamata. Tigedalt haaras mees toru: “Kuulen!”

      “Marko aja end välja, kiiresti on abi vaja,” kõlas torus äärmiselt närviline hääl. “Kuradi Paalmaa, mida tal nüüd öösel veel vaja peaks olema?” kirus Marko mõttes. Kellanumbrid riiulil helendasid poolt kahte. “Kuule mees, ma tulin kolm tundi tagasi Tomskist, kaks ööd-päeva roolis, pole korralikult silma kinni saanud!” Marko ei jõudnud selgitusi jätkata, kuna Erik kiilus ähmitsedes vahele: “Ole inimene, aita, mul käisid Vesper ja Salla mingite kantidega kodus. Võtsid ühe tibi, mu naise sõbrantsi pantvangiks. Lubasid ta maha koksata ja majale tule otsa panna, kui ma neile homme kella kuueks kakskümmend tuhat taala peo peale ei lao. Ma arvan, et need kandid olid Piiteri mehed, Sallal on seal liin. Need vennad nalja ei mõista.”

      Erikut oli Marko varem ka aidanud, kas siis mõnd koormat Venemaalt üle piiri saata või tehases “liini loomise” juures tagalat kindlustada. Ta pidas Erikut üsna rahumeelseks vennaks, kes ajas suht soliidset rida, musti otsi ei armastanud ja partneritele tünka ei teinud. Vähemalt avalikult mitte. Sellist tooni kuulis Marko Eriku suust esmakordselt. “Mis raha see on, mis nad sult nõuavad?” Metalliärimeeste omavahelised lõputud võlad polnud Markole uudiseks. “Mäletad seda niklikoorma-lugu. Panime mõlemad papi sisse, mina pidin üle tooma. Tead ise, mis tookord juhtus, kui Vene võmmid autojuhile ära tegid. Nagu mina selles süüdi olin? Leppisime kokku, et järgmisest koormast pool on nende, aga nüüd on neil vist endil Piiteri meestega mingi võlg, lükkasid siis minu summale protsendi otsa ja… Kust ma taolise papihunniku südaöösi ja une pealt võtan, saad isegi aru. Kui nad aga plika maha löövad, jääb see minu hingele.”

      Marko ohkas: “Okei, pehmeks rääkisid. Helistan kohe Petsile. Kuhu me tuleme?” “Kuule ole meheks. Kui korda läheb, siis ma võlgu ei jää.”

      Eriku hääles kostis tajutav kergendus. “Katsun ise ka paarile tuttavale veel helistada, koguneme kell neli Palace ees.”

      3

      Nad sõitsid nelja autoga Saku poole. Erik suitsetas rooli taga närviliselt. “Kuule mees, sa pidid sealt Valgast või kus Kapa-Kohilas sa olid, küll õige hea itsiga tulema,” tögas Marko heatahtlikult. “Nojah, saatsin naise ja ema muti sugulaste juurde. Mine hulle tea, äkki tulevad veel otsima. Siis panin ise linna poole ajama. Tulin mingeid võsavaheteid kaudu läbi Põlva, et magistraalil mitte nendega ninapidi kokku joosta. No sadakakskümmend oli küll kogu tee rauas, kui mitte rohkem. Hea, et masin vastu pidas.”

      “Ega need jaapanlased pole õndsa idabloki teede jaoks tehtud küll,” tõdes Marko. “Mis su enda masinaga juhtus?” päris Erik rohkem jutujätkuks. “Ah see Belgia Volvo pole ka just parim maastikuauto. Peale Moskvat lähevad aga teed Venemaal sellisteks, et auke on rohkem, kui siledat maad,” püüdis Marko teemalt kõrvale libiseda. “Saite koormaga kenasti tuldud?” usutles Erik edasi. “Kas just väga kenasti,” oli Marko põiklev. “Seal on ju iga vend enda arvates ülemus ja kõik tahavad pappi saada. Kui mõnele andmata jätad, saadab sulle kohe torudega sellid kannule.” – “Mis, teid ajas siis keegi taga või?” küsis Erik. “Kas sa mõtlesid, et lusti pärast sõitsin uuel masinal põhja alt ära?” naeris Marko. “Üks endine oblastikomitee vend saatis meile kohaliku OMON-i kaela. Karmid taadid, pole midagi öelda. Meid päästis ainult see, et neil olid Ladad, meil aga Volvo. Saatsime koorma ees minema, ise hakkasime vendi sabast maha raputama. Tead see uus kutt, kes mul sel korral kaasas oli – Peeter veel soovitas teda – nägi, et taadid automaatidega tagant meie pihta tuld andma kukkusid, ronis esimese hooga tagaistme alla. Siis pistis sealt pea välja ja küsis, kui kiiresti me sõidame. Nähes, et spidokas on pea kahesaja peal, läks mees näost üpris roheliseks. Vaatasin juba, et peab nuuskpiiritust otsima hakkama. Eks need noored kutid ole. Mõtlevad, et neile Venemaal jalutamise eest nii hästi makstakse.” Erikut Marko jutt eriti ei üllatanud. Randlo oli meetallimeeste hulgas tuntud