Meie, keda polnud. Inga Raitar

      Teadmine, et sind jälitatakse, pole tegelikult sugugi naljakas. Eriti kui oled kahekümneviieaastane naisolevus ja väljas sajab vihma. Aga nagu kiuste oled vihmavarju koju unustanud.

      Aigi seisis “Laste Maailma” ees ja püüdis Liinale helistada. Telefonist kostis ainult kahtlasi raginaid. “Katki,” mõtles Aigi ja uuris läbi vihmasaju möödasõitvaid masinaid. Ta oli hilinenud ainult kümme minutit. Kas Liina ei läbenud tõesti teda nii kaua oodata, või tuli tal midagi ette? Fakt oli igatahes see, et Aigi seisis vihmavarjuta inimtühjas pühapäevases südalinnas, vihma ladistas ja Liina autot polnud kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas.

      Samal hetkel, kui Aigi närviliselt telefoniharki lõgistas, sõitiski mööda see masin. Tumendatud klaasidega null-üheksa ilmus vaikselt vihmasajust, libises aeglasel käigul Aigist mööda ning hetkeks tundus tüdrukule, et juhipoolsest pisut allalastud aknast vaatas keegi uurivalt just teda.

      Masin sõitis paarkümmend meetrit eemale ja jäi sinna seisma, nina Aigi poole suunatud. “Ei maksa kohe ka tonte nägema hakata,” julgustas Aigi ennast. Tõenäoliselt ootab valge auto kedagi samuti nagu Liina pidanuks teda ootama. Või landivad kutid niisama igavusest linna mööda.

      Aigi koukis mündi katkisest aparaadist välja ja sööstis pead õlgade vahele tõmmates läbi saju nurga taha, kus seisis rida telefonikabiine. Kui ta parajasti Liina numbrit valis, sõitis valge auto taas mööda. Masin väljus nurga tagant kiiresti, kuid telefonide juures, kus Aigi seisis, aeglustas taas käiku. Nüüd jõudis tüdruku teadmisse, et tumedate klaaside tagant passitakse siiski teda.

      Esimese hooga näis see mõte isegi pisut naljakas – nagu mingis totras spioonifilmis. Liina telefon vaikis. Telefoniputka tilkus läbi. Aigi lippas “Laste Maailma” ette tagasi. Silmanurgast piilus ta valge null-üheksa otsingul ringi. Nagu arvata võiski, ilmus masin taas nähtavale. Seekord pisut Aigist eemal. Ilmselt eeldasid autosolijad, et tüdruk ei oska neid endaga seostada. Lada jäi Draamateatri ette seisma, nina taas “Laste Maailma” poole suunatud.

      Kiiresti püüdis Aigi välja mõelda mingit edasist tegevuskava. Taksoraha tal polnud, pühapäeval aga käisid Õismäe bussid, nagu jumal juhatab. Kuna juhuslikult oli lisaks pühapäevale ka Jaanipäev, oli Vanajumalal kindlasti muudki teha, kui pealinna bussiliiklust korraldada.

      Rataste kolisedes sõitis peatusse tramm. Midagi konkreetset otsustamata läks Aigi trammile, otsekui olekski vaid selleks “Laste Maailma” ees seisnud. Ta istus tühjas vagunis ette, akna juurde. Pöörakutel märkamatult üle õla kiigates nägi tüdruk, et valge auto sõidab trammiga sammu pidades kümmekond meetrit tagapool. Peatustes sättis masin end mõne teeserva parkiva auto varju ja jäi ootele. Aigi ei väljunud.

      Tondi lõpp-peatusele lähenedes tõusis tüdruk varakult ja läks ukse juurde seisma, ise kordagi valge auto poole vaatamata. “Ilmselt on parem, kui nad arvavad, et ma nende olemasolust ei tea,” oli ainus, mis ta oli suutnud välja mõelda. Tundmatute jälitajate visadus ja ettevaatlik käitumine tekitas tüdrukus kõhedust. Mida nad kavatsesid?

      Tondil astus Aigi rahulikult trammist välja. Auto oli end peitnud raudteeülesõidul passiva politseimasina varju. Pikkamisi perroonil kõndides kuulis Aigi läheneva rongi häält. Ise hinge kinni pidades lonkis ta rõhutatud aeglusega kuni sirelipõõsani, mis teda hetkeks auto vaateväljast lahutas, ja tormas siis trepist üles raudteele. Samal hetkel lasti ülesõidukohal tõkkepuu alla. Aigi jooksis üle raudtee ja, kasutades hetke, mis möödasõitev rong talle andis, kadus raudteetaguste väikeste tänavate labürinti.

      Ühe suurema elumaja trepikojas oli tal taas mahti hinge tõmmata. Läbimärg jakk ja tilkuvad juuksed tegid olukorra vastikuks. Tüdruk püüdis ise märkamatuks jäädes koridoriukse vahelt tänavale piiluda. Ta oli kindel, et valge “üheksa” passib kusagil läheduses või traalib teda otsides mööda tänavaid. Läheduses oli vaid üks bussipeatus. Vihm aga ei kavatsenudki järele anda, et Aigi võinuks jalgsi pikemat teed ette võtta.

      Kui ta niiviisi võõras trepikojas konutas, peatus maja ees kollakas mikrobuss. Umbes Aigi-vanune poiss hüppas bussist välja ja jooksis tüdrukust mööda teisele korrusele. Seal helistas ta pikalt ühe ukse taga. Ilmselt polnud otsitavat kodus ja poiss sammus trepist alla tagasi. Sellest ootamatult sülle langenud võimalusest pidi kinni hakkama! “Vabandage,” alustas Aigi kõheldes. “Kuhu kanti te linnas lähete? Näete, jäin vihma kätte…” Ilmselt kõneles tüdruku tilkuv ja pisut hirmunud olek enda eest, nii et poiss üsna sõbralikult vastas: “Üldiselt sõidame Kakumäele, aga kui vaja, võime teid linnas kuhugi trollipeatusse viia.” – “Kakumäele, see on ju ideaalne,” läks Aigi nägu särama. “Mul ongi Õismäele vaja.” – “Kui teil aega on, võin teid pärast Õismäele ära visata, aga kõigepealt pean Kakumäele sõitma.” Aigil polnud kuhugi kiiret. Vastupidi. Teadmine, et mõnda aega ei oska ka parim jälitaja teda sellest mikrobussist otsida, tõi lausa füüsiliselt tuntava kergenduse.

      “Ma oleksin teile väga tänulik,” pomises tüdruk ja ronis poisi järel bussi. Bussi sisemuses vajus ta pehmesse istmesse kardinatega kaetud akna juures. Tema taga pikal diivanil kallistas spordipükstes poiss neoonvärvides dressides noorukest plikat. Tühi õllekasti bussipõrandal ja muu nidin-nadin näis rääkivat kusagilt jaanitulelt tulijatest. Aga tegelikult polnud see Aigi mure, kes tema päästjad olid või kust nad tulid. Hoolimata neoonkollase dressipluusiga plika uurivast pilgust, sirutas ta jalad mugavalt välja ja vajus istmesse.

      1

      Kogu lugu oli alanud vähem kui nädal tagasi. Tegelikult oli sõbranna Liina pakkumine ööseks nende Saku majja koduhoidjaks jääda, tulnud Aigile tõelise kingitusena. Ta poleks tahtnud kodus olla, kui Vallo teda otsima tuleb. Las otsib – nagunii ei leia! Tüdruk ei julgenud endale õieti tunnistada, et tegelikult ei tahtnud ta kodus olla pigem kartuses, et järsku Vallo ei tulegi teda otsima…

      Aigi tundis end suures tühjas maamajas pisut ebamugavalt. Ta kõndis köögist läbi halli teisele korrusele ja süütas kõikjal tuled. Hoovis krigisesid autopidurid. Vallo, oli Aigi esimene mõte. Ei, siia Liina ja Eriku poole Sakku ei oskaks Vallo teda kuidagi otsima tulla. Huvitav, kes need siis on? Liina ju ütles, et täna ei tohiks neid keegi otsida. Seepärast nad Eriku vanemate juurde Valka sõitsidki. Aigi jooksis trepist alla.

      Hoovist paistsid kahe auto tuled. Kostis muukeelseid lauseid. Mingid mehed askeldasid ümber autode ja Aigil hakkas seespool kuidagi kõhe. Tüdruk ei jõudnud veel midagi mõelda, kui uks jalahoobist lahti paiskus ja kaks nahktagis selli sisse kargasid. Jahmatades nägi Aigi endale suunatud püstolit. Enne kui tüdruk niutsatadagi jõudis, haaras üks siilipeaga dress ta käed ja surus seljaga vastu seina. Esik täitus tagimeestest. Üks neist jäi Aigi ette seisma ja küsis perfektses eesti keeles: “Kus Erik on?” – “Sõitis perega Valka vanemate juurde,” pobises Aigi ja tundis, kuidas põlved värisema hakkasid.

      Vene keelt rääkivad tagivennad valgusid üle terve maja laiali ja hakkasid asju ümber paisates midagi otsima. Üks, kes näis veel eestlane olevat, jagas otsijatele seletusi. Kaks kutti viisid Aigi kööki. Tumedapäine prillidega mees, kes Aigit enne kõnetanud oli, tuli nendega kaasa. “Tead, kus nad Valgas täpselt asuvad?” Aigi raputas pead. Ta tõesti ei teadnud. Liina oli paaril korral maininud, et Eriku ema elab kuskil Valga kandis, kuid sealset aadressi polnud Aigil iial vaja läinud. “Tuleta hästi meelde!” Mehe hääl oli jõhkralt irooniline. “Seda ikka tead, kus Erik oma pappi hoiab?” küsis ta ähvardavalt. “Ei tea, ma olen siin võõras,” vastas Aigi arglikult. “Võõrad tüdrukud öösel võõras majas, see on väga kahtlane,” ironiseeris prillidega mees.

      Aigi jäeti kööki kahe mehe valve alla. Tumedapäine prill lahkus. Majast kuuldus liikumist ja kolinat. See, kes uksel Aigit püstolist sihtinud oli, tuli tüdruku juurde ja tõukas teda laua suunas. “Päris kena tibu,” viskas ta ukse juures suitsetavale kaaslasele vene keeles. “Kas tõmbame enne läbi või laseme kohe maha?” Irvitades surus mees püstoli tüdrukurindade vahele. Aigi kangestus. “Ära mängi lolli!” kähistati ukse juurest. “Kui raha kätte saame, võta endale mõni lits.”

      Püstoliga mees irvitas ikka veel: “Pole ilus võlgu olla. Kui mees on võlgu, võib ju naiseltki väikest protsenti nõuda, kas pole, tibu?” – “See pole ta naine, mingi sugulane vist, parem kui sa teda ei torgi,” kähistas uksevalvur tülpinult. Abiotsivalt vaatas Aigi ringi, kuid samas kõlasid ukse tagant sammud ning prill ilmus uuesti kööki. “Majas raha pole,” ütles ta valvuritele vene keeles. “Kaval oli, tõbras, lasi jalga, kuigi teadis, et täna on viimane päev. Ma hoiatasin teda. Selle plika peame kaasa võtma, et