Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

kinni olid hoidnud, oli samuti alles, meeleheitlik surve sõrmedes. Ora peas peksis veri ägedasti; mitte lahti lasta, Adast mitte lahti lasta, mitte järele anda, isegi mitte hetkeks…

      Ei, sosistas Ora ning ärkas külma higiga kaetuna, kui loll ma olen.

      Ta vaatas sinnapoole, kus Avram pimeduses kössitas. Tema kaela tuiksoon hakkas tukslema.

      Mida sa ütlesid? küsis Avram virgudes ja püüdes toolil püsida. Ikka ja jälle libises ta toolilt, mingi despootlik jõud kiskus teda allapoole, sundis pikali heitma, väljakannatamatult rasket pead kuhugi toetama.

      Mul oli sõbratar, kes rääkis natuke sinu moodi, pomises Ora. Oled sa veel siin? Ma olen siin. Ma arvan, et ma jäin magama. Me olime sõbratarid esimesest klassist peale. Aga nüüd enam mitte? Ora püüdis asjatult valitseda oma käsi, mis metsikult värisesid. Rohkem kui kaks aastat polnud ta ühegi inimesega Adast rääkinud. Ka tema nime polnud ta nimetanud. Avram kummardus pisut ettepoole, mis sinuga on, küsis ta, miks sa oled selline?

      Ütle…

      Mida?

      Tahad sa midagi kuulda?

      Avram naeris: mis küsimus see on.

      Ora vaikis ega teadnud, kuidas alustada ja mida talle ütelda.

      Lihtsalt jutusta.

      Aga ta ju ei tunne Adad, mõtles Ora.

      Kui sa räägid, siis tunnen, ütles Avram.

      Ora neelatas ning alustas: esimeses klassis, esimesel päeval, kui ma klassi tulin, oli ta esimene tüdruk, keda ma nägin.

      Miks?

      Noh, itsitas Ora, ta oli samuti punapea.

      Nagu sina?

      Ora puhkes valjusti naerma. Tema naer oli taas terve ja kõlav. Ta imestas, et tervelt kolm ööd oli koos oldud ja räägitud, märkamata, et ta on punapea. Aga tedretähti mul ei ole, selgitas ta kohe, Adal olid tedretähed näol, samuti kätel ja jalgadel. Kas see sind üldse huvitab?

      Jalgadel ka?

      Igal pool.

      Miks sa edasi ei räägi?

      Ma ei tea, pole kuigi palju rääkida.

      Räägi sellest, mida on.

      See on pisut… Ora jäi kõhklema ega teadnud, kas avaldada poisile oma seltsi saladused. Võta teadmiseks, punapäine laps vaatab alati kõigepealt, kas teisi punapäid on läheduses.

      Et nendega sõbraks saada? Ei, pigem vastupidi, eks ole?

      Ora naeratas pimeduses heakskiitvalt. Avram oli targem, kui võis arvata. Just nimelt, ütles Ora, samuti selleks, et end mitte nendega koos näidata, ja üldse.

      Avram ütles: see on nii, nagu mina…

      Mida?

      Alati kääbuseid otsin.

      Miks?

      Lihtsalt on nii.

      Ah… Tähendab, sa oled lühike?

      Veame kihla, et ma ei ulatu sulle pahkluunigi.

      Haa!

      Tõsiselt. Sa ei tea ju, mis pakkumisi mulle tsirkusest on tehtud.

      Kust? Ah, jäta see jutt.

      Paistab, et mu naljakirjutajaid ootab veel üks vallandamislaine.

      Ütle.

      Mida?

      Aga räägi tõtt.

      Noh?

      Kas sa ka eile tulid mu juurde lihtsalt niisama?

      Mida tähendab lihtsalt niisama?

      Ja üleeile, kui sa mind äratasid. Kas ma tõesti laulsin?

      Jah. Vannun, et üleeile oli see nii.

      Sa oled naljakas.

      Aitäh, naeris Avram, ma püüan.

      Ja ütle…

      Mida?

      Miks sa tulid eile ja täna?

      Ma ei tea. Ma lihtsalt tulin.

      See pole vastus.

      Avram köhatas: „Ma tahtsin sind äratada, enne kui sa unes laulma hakkad, valetas Avram.”

      Mida sa ütlesid?

      „Ma tahtsin sind äratada, enne kui sa jälle unes laulma hakkad, valetas salalik Avram.”

      Ah, sina…

      Jah.

      Sa ütled mulle ka, mis…

      Just.

      Vaikus. Vargne naeratus. Kiiresti pöörlevad hammasrattad, nii siin kui seal.

      Ja sinu nimi on Avram?

      Mis parata. See oli kõige auväärsem nimi, mis vanemad said mulle anda.

      See vist on nii, nagu ma näiteks ütleksin: „Ta räägib minuga, otsekui oleks ta teatrinäitleja, arvas Ora.”

      „Sa tabasid põhimõtte ära, kiitis Avram Orad5, ning endale ütles ta: oh sa mu meie, mulle näib, et me oleme leidnud…”

      „Jää hetkeks vait, ütles talle geniaalne Ora ja vajus merest sügavamatesse mõtetesse.”

      „Huvitav, millest ta mõtleb merest sügavamaid mõtteid, mõlgutas Avram endamisi.”

      „Ora mõtleb, et tahaks teda kas või hetkekski näha. Aga mille üle mõlgutab Avram?”

      „Et parem oleks, kui Ora teda ei näeks, karjatas Avram hirmust.”

      „Kuid Ora, kaval nagu rebane, reetis talle, et oli talle peale tooli veel midagi valmis seadnud.”

      Kraaps, veel kord kraaps, ning palatis süttib valgusepiisk. Pikk kõhetu valge käsi on õieli ja hoiab põlevat tikutõrvikut. Valgus loksub seintele nagu vesi kannus. Palat on suur, palju tühje voodeid, hubisevad varjud, sein, ukseava, ning valgussõõri keskel: Avram, heledast leegist pisut kössi tõmbunud.

      Ora tõmbab veel ühe tiku põlema ning hoiab, ise märkamata, seda pisut madalamal, nagu ei tahaks ta Avramile piinlikkust tekitada. Leek näitab pakse, tugevaid noorukijalgu sinises pidžaamas, ning püksisäärte kohal hämmastavalt väikseid kramplikult kokku surutud käsi. Leek ronib mööda lühikest tüsedat keha üles ning toob pimedusest esile suure ümara näo, mis haiguse kiuste ilmutab peaaegu kohatut elujanu, uudishimu ja söakust, nägu tültsnina tursunud silmalaugude ja musta sagris juuksepahmakaga.

      Kõige enam paneb Orad imestama, kuidas Avram oma nägu talle vaatamiseks ja hindamiseks pakub, silmi kõvasti kinni pigistades ja kogu nägu kortsu tõmmates. Hetkeks sarnaneb Avram tema meelest inimesega, kes on mingi hapra eseme õhku visanud ning nüüd hinge kinni pidades ootab, et see kildudeks puruneks.

      Ora ahmib valu pärast õhku ja lakub kõrvetada saanud sõrmi. Lühikese kõhkluse järel süütab ta veel ühe tiku ning hoiab seda tõsisel näol lauba kohal, paneb silmad kinni ning liigutab tikku oma näo ees kiiresti edasi-tagasi. Tema ripsmed võbelevad, huuled kaarduvad otsekui iseenesest pisut ette. Varjud murduvad tema kõrgetel, pikkadel põsesarnadel, tema väljakutsuvalt pruntis suul ja lõual. Selles kaunis, säravas näos on midagi ähmast, otsekui unenäolist, midagi nõutut ja ebaküpset, kuid võib-olla tuleb see ka haigusest. Ent tema lühike juus leegitseb pronksiselt; ka siis, kui tikk on kustunud ning ta on uuesti pimedusse mähkunud, hõõgub selle sära Avrami silmades. Avram?

      Mida?

      Kas sa magad?

      Mina? Ma arvasin, et sina.

      Kas sa tõesti arvad, et me saame terveks?

      Muidugi.

      Mõnikord on mul sellised mõtted.

      Millised näiteks?

      Ma ei tea.

      Ei, ei, küll läheb, küll kõik saab korda.

      Kui

5

Üldjuhul on heebrea sõnades rõhk viimasel silbil.