Nõiaprotsessid Eestis. Aarne Ruben

nagu seda teadis ja kirjutas Institoris. Keskaja nõiasabatite kirjeldustes on kombeks mainida, et kui kurat ilmub tantsijate sekka suure kärnkonna, hobuse, hundi või mõne muu veidra loomana, siis osculum infame ehk häbisuudlus antakse talle saba alla. Esimest korda mainiti seesugust ühes 1459. aasta allikas (260, 207). Ilge koha suudlemisega püüab nõid näidata, et tal puuduvad kõik psühholoogilised tõkked ja ta usaldab Peremeest. Ainult sel juhul saavutab ta koha kuradi hierarhias ning võib teostada translokatsiooni, s.t saab omale luua istumise alla, et lennata läbi õhu. Liiklemisvahendeid ja muud kraami jagab alati Peremees ise.

      1

      Esimene number sulgudes viitab siin ja edaspidi teosele kirjandusnime-kirjas, teine number osutatud leheküljele.

      2

      Siin ja edaspidi on arhiiviviited lugemise hõlbustamiseks antud kolmik-numbritena. Esimene number tähendab fondi, teine number nimistu ja kolmas säiliku numbrit.

      3

      See võis olla eeterlikke õlisid sisaldav karukold (Lycopodium clavatum). Hermann Frischbieri andmetel puhastavad organismi hästi ka takjad (Kletten), harakputk (Kerbel) (71, 11), rahustava toimega on kahtlemata palderjan (Baldrian). Mõned nõidumises süüdistatud võisid nimme jagada inimestele teatud rohtusid, et neid inimesi kontrolli all hoida. Kui siis kellelgi hakkas halb ja mürgistus oli väga tugev, läks ta uuesti sama isiku juurde, kes leevendas ta kannatusi (vt nt EAA.915.1.14a, EAA.2.2.1255).

      4

      Ståra Oväsendet.

      5

      „Ronimuse pojad ei pea ühtegi hobust siin ilmas enam nõiduma ega ka väikseks peremeheks saama.”

      6

      Pärast valgustusaega, kui toimuvad juba pigem nõiaprotsesside imitatsioo-nid kui päris protsessid, suureneb süüdimõistetud naiste ülekaal taas.

      7

      www.elmar-lorey.de/Prozesse.htm

      8

      „Paavst Linuse tegudest”, II sajand: „Kui ta lõpuks Nero ajal oli oma võtme juures, öeldi vaimolend tema nahas ühes rahvaga väljas olevat.” (Aliquando etiam in conclavi cum Nerone esset, daemon in ejus specie foris populo loquebatur.) (172, 385–386).

      9

      Canon Episcopi – vanimad instruktsioonid nõidade kohtlemiseks, mis on koostatud mitme allika põhjal. Nendeks on väljavõtted Anquira kirikukogu otsustest (314. a), raamatutest, mille kirjutaja on Regino Prümist (906. a) ja Wormsi Burchardi dekreetidest (1008–1012). Nimetatud lõik Canon Episcopi’st viitab sellele, et kui rahvas peab kedagi naist maleficiaks, siis ei ole sellel usul alust enne, kui seda on kinnitanud ka teoloogid (vt 187, 348).

      10

      Viide Augustinuse teosele „Jumalariigist” on

1

Esimene number sulgudes viitab siin ja edaspidi teosele kirjandusnime-kirjas, teine number osutatud leheküljele.

2

Siin ja edaspidi on arhiiviviited lugemise hõlbustamiseks antud kolmik-numbritena. Esimene number tähendab fondi, teine number nimistu ja kolmas säiliku numbrit.

3

See võis olla eeterlikke õlisid sisaldav karukold (Lycopodium clavatum). Hermann Frischbieri andmetel puhastavad organismi hästi ka takjad (Kletten), harakputk (Kerbel) (71, 11), rahustava toimega on kahtlemata palderjan (Baldrian). Mõned nõidumises süüdistatud võisid nimme jagada inimestele teatud rohtusid, et neid inimesi kontrolli all hoida. Kui siis kellelgi hakkas halb ja mürgistus oli väga tugev, läks ta uuesti sama isiku juurde, kes leevendas ta kannatusi (vt nt EAA.915.1.14a, EAA.2.2.1255).

4

Ståra Oväsendet.

5

„Ronimuse pojad ei pea ühtegi hobust siin ilmas enam nõiduma ega ka väikseks peremeheks saama.”

6

Pärast valgustusaega, kui toimuvad juba pigem nõiaprotsesside imitatsioo-nid kui päris protsessid, suureneb süüdimõistetud naiste ülekaal taas.

7

www.elmar-lorey.de/Prozesse.htm

8

„Paavst Linuse tegudest”, II sajand: „Kui ta lõpuks Nero ajal oli oma võtme juures, öeldi vaimolend tema nahas ühes rahvaga väljas olevat.” (Aliquando etiam in conclavi cum Nerone esset, daemon in ejus specie foris populo loquebatur.) (172, 385–386).

9

Canon Episcopi – vanimad instruktsioonid nõidade kohtlemiseks, mis on koostatud mitme allika põhjal. Nendeks on väljavõtted Anquira kirikukogu otsustest (314. a), raamatutest, mille kirjutaja on Regino Prümist (906. a) ja Wormsi Burchardi dekreetidest (1008–1012). Nimetatud lõik Canon Episcopi’st viitab sellele, et kui rahvas peab kedagi naist maleficiaks, siis ei ole sellel usul alust enne, kui seda on kinnitanud ka teoloogid (vt 187, 348).

10

Viide Augustinuse teosele „Jumalariigist” on üllatav, kuna osutatud peatükk jutustab hoopiski Rooma vabariigi patuelust.