Nõiaprotsessid Eestis. Aarne Ruben

Kaebealune nägi kohe, et üles tunnistada tuleb midagi hoopis loomuvastasemat, kui ta seni oli arvanud. Saksa XVII sajandi nõiakohtus allutati ülekuulatav juurdemõeldavale kuraditeenistusele tasapisi alles protsessi käigus. Toome siin klassikalise näite 1628. aasta Reinimaalt, loo Flamersheimi topeltmehest.

      Selles külas süüdistati vanemat naist nimega Els Misseler, et too on naabri kuke ja kaks siga „ära teinud”. Seega naabrit kahjustanud. Ka on ta ühes Appolonia Peltzeriga Kolenbuschi vastas Roosiaias nõiatantse tantsinud, mille käigus ta Jumalast lahti ütles ja Kuradi nõusse hakkas. Ülekuulamisel torgati tal nael läbi jalaluu, nii et see teisest otsast välja ulatus ja jalg ise pakust kõrgemale jäi (48, flamersheim1628.pdf 1–2). Ka Elsu vasakusse rinda aeti üks sõrmejämedune kruvi. Esmasel keeramisel ei teinud ülekuulatav häält, mille järgi naelameister võis järeldada, et tema kliendil käis parasjagu vestlus Saatanaga (mala conversatio).

      Timuka nimetamine „naelameistriks” näitas tema kuuluvust tsunfti.

      Mõnda aega vaikinud, hüüab Els, et Jeesus tuleks ja võtaks tema rinnast naelad ära. Veerand tunni pärast on süüaluse jalad painutatud pakust allapoole, misjärel süüalune ei ole enam reageerinud. Seega on tortuur lõpetatud, Els üles toibutatud ja valitsejahärra on asunud teda üle kuulama. Piinamisega on naist hoiatatud selles osas, mis võib edaspidi juhtuda, kui ta kõrvale põikleb.

      Els tunnistab, et ta on neli aastat elanud oma mehe Ioachimiga Hilger Mohreni juures Palmersheimis. Möödunud suvel läinud ta Flamersheimist Schweinheimi viivale teele, kus on neli hauda. Kohe tulnud teda küsitlema must mees, kelle silmade alt paistis teine mees: miks on ta surnuaial? Els vastanud, et ta ei leina kedagi. Edasi on kõrge kohus esitanud küsimuse, kas Els on kurjale teele libastunud? Els olevat korduvalt kurjale teele libastunud.

      Sabati teema esineb siin kogunisti kahes järgus. Kõigepealt olla Els tantsinud Appolloniaga („Plöniga”), hiljem ka neljasilmse mehega. Els pole täitnud ülekuulajate kõiki soove, sest ta pole üles tunnistanud loomade murdmise ja inimeste mürgitamise kuritegusid.

      Ülekuulatava tunnistused vihjavad nüüd juba sabatile, sest alguses on ta üles tunnistanud vaid nõiatantsud, hiljem aga selgub, et tal on siiski piisavalt kokkupuuteid Saatanaga, samuti on Saatan väga selgesti ilmunud tema mehele Ioachimile – nõnda ta tunnistab. Alguses võetakse omaks vaid halb tegu, hiljem ka sabat.

*

      Üks selle raamatu kirjutamise põhjustest on libahunt. Saksa literaadi Elmar M. Lorey elektrooniliselt avaldatud materjal, mis sisaldab sadu allikaid,7 annab ülevaate sellest, kuidas libahundiprobleem Liivimaale jõudis. Kuni aastani 1521 ei väljunud libahundiprobleem keskaegse inimese jaoks Šveitsi kantonitest, kõik, mis puudutas just kohtuprotsesse, toimus Lõuna-Euroopa mägede piirkonnas. Ent kalvinismi leviku ja üldse reformatsiooni aegadel laienesid libahundiprotsessid mägede piirkonnast kaugemale. 1557. aastal olid kohtumõistmised libahundi üle lõpuks levinud üle kogu Euroopa ja jõudnud ka Liivimaale (221, 1008–1011).

      Esmapilgul ühtivad need andmed mäestikuhüpoteesiga: juba 14. sajandil hakkas Euroopa mägedes lumepiir külma ilma mõjul järjest allapoole tulema ja osa inimesi pidid senistest elukohtadest ära kolima. Surid nii loomad kui inimesed (135), seega, nagu on oletanud antropoloog Alan Macfarlane, võis nõidade tegevuse elavnemine olla paganliku mäestikurahva vastupanu ristiusule. Samas tuleks meeles pidada, et lume sulamine põhjustab mägedes mitmesuguseid helisid, mis on fantaasia abil mitmeti tõlgendatavad. Kõrgmäestikus tekib madalsageduslik heli, mida nt populaarteaduslikes käsitlustes on seostatud mäestikuhullusega. Inimene ei talu madalaid sagedusi.

      Hääled ajavad inimesi segadusse ja panevad fantaasia tööle. Silmade ette tulevad kummaliste loomade kujud, fakte hakkavad asendama tõlgendused.

      Eestis kõrgmäestikke pole ja mäestikuhüpotees pole siin ka aktuaalne.

      Ent kuidas ikkagi sai kurat keskaja lõpul inimese põhivaenlaseks?

      KES ON KURAT?

      Nõiasabati-teemalistel maalidel kujutatakse kuradit tulemas mustast suitsupilvest ja naisele „takka rautamas” (nt Frans Franckeni „Must sabat”, 1606). Väga tihti oli Saatan hajutatud erinevatesse loomadesse, kes olid sel juhul nõia familiaarid ehk Saatana käsilased. Saksa usutegelase Hildegard von Bingeni (1098–1179) õpetuse järgi ei suutnud kurat laulda, ta sai ainult häälitseda, kuna laulu on inimestele õpetanud inglid. Saatan oli legendi järgi Issanda ahv (simia Dei). Nõiasabati vanim variant oligi just nõidade (või ka haldjate) pidu, mille keskmes oli kurat. Seal olid osa nõidadest veel noored – noviitsid, kes pidid oma kurjust tõestama mõne eriti jäleda teoga, näiteks tooma väikesi lapsi rasva keetmiseks. Teised olid vanemad ja nendega astus Saatan esimesena vahekorda.

      Eesti kuradiuurija Ülo Valgu sõnul eelnes demoniseeritud paharetipeo kujutlusele keskaegne kujutlus haldjate peost (vt lisa 1). Haldjauskumusi põhjustasid tihti hämaruses tekkinud ebamäärased kujutluspildid, teinekord piisas sellest, et karjapoiste ühisterritooriumil avastas mõni karjane oma metsatukast tundmatu tuleaseme ega osanud esialgu muud arvata, kui et see on haldjate temp. Üldse oli fantaasial siinjuures tähtis osa. Haldjataolisi olendeid esineb kõikides folkloorides, kuni kõige madalamal majanduslikul arengutasemel olevate rahvasteni. Vaid lepinguline suhe vanakurjaga pole mingil juhul pärit rahvausundist, vaid tuleneb demonoloogiast.

      Juba nõiaprotsesside ajastu algusest saati on skeptilisema loomuga rahvas nõiasabatitega seonduvat jaburat sõnadeväänamist naeruks pannud ja sellele vastu väitnud. Näiteks 1466. aastal asus Milano lähedal tegutsev kõrge kiriklik komisjon seisukohale, et nõidade lennud läbi õhu ja öiti peopaika toodud müstilised loomad ei saa ju tõsi olla. Kohaliku vürsti Sforza surma ajal 8. märtsil 1466 oli Eustorgiuse kloostrisse kaevatud terve hulga naiste üle, kes olla imestamisväärt asju toime pannud. Kloostrivennad asusid asja välja selgitama ja Hieronymos Vicecomes (Girolamo de Visconti) sai hakkama järgmise uurimistööga:

      Asjad, mida tuleb tunnistada [nõiaorgia toimumise fakti] poolt olevateks:

      1) süüdistatavate endi ülestunnistused;

      2) süüdistatavatele tulevad meelde maitsmisrõõmud ja nad võtavad sabatipaika kaasa seda, mida nad on unes näinud;

      3) mõned inimesed ei näe üldse und;

      4) mõned ei neela hostiat [armulaualeiba] üldse alla, vaid kannavad selle jalgsi sabatikohale; mõnel on surnud lapsed;

      5) kohale jõutakse kas jalgsi või luudasid kasutades;

      6) mõnel on kodus kass, kelle üks jalg on ära lõigatud;

      7) kuna ka Magister Sententiarum [Petrus Lombardus], Püha Thomas ja Albertus Magnus nii arvavad, siis on nõidade translokatsioon tõsi;

      8) sarnase mängu juures ei ole sugugi võimatu, et ka deemonid ei suudaks asju kohalt kohale tõsta. Püha Martinit nähti samal ajal oma kodus Turonis [Tours] ja altarit teenimas Mediolanumis [Milano]. Püha Peetrus viibis üheaegselt konklaavis ja jalutas rahva seas tänaval 8.

      Asjad, mida tuleb tunnistada vastu olevateks:

      1) Decret 26 q. 5 Can. Episcopi 9 ;

      2) loos Pühast Germanusest on näha, et sellist rahvast on legendis küll, keda on nähtud kuskil mujal pidutsemas, kuna nad aga samal ajal rahulikult oma voodites magasid;

      3) naiste muutumine kassideks ei ole tõsi Augustinuse „Jumalariigist” 2.18 järgi 10 ;

      4) majast väljumine luua seljas ei ole üldse kindel, kuna inimkeha ei mahu läbi korstna;

      5) see ei ole võimalik, et inimene saab üheaegselt olla kahes kohas: oma voodis ja nõiasabatil;

      6) naised söövad loomade südameid, aga loomad elavad edasi – see on võimatu;

      7) raha, mida kurat naistele annab, osutub nõiutuks,

7

www.elmar-lorey.de/Prozesse.htm

8

„Paavst Linuse tegudest”, II sajand: „Kui ta lõpuks Nero ajal oli oma võtme juures, öeldi vaimolend tema nahas ühes rahvaga väljas olevat.” (Aliquando etiam in conclavi cum Nerone esset, daemon in ejus specie foris populo loquebatur.) (172, 385–386).

9

Canon Episcopi – vanimad instruktsioonid nõidade kohtlemiseks, mis on koostatud mitme allika põhjal. Nendeks on väljavõtted Anquira kirikukogu otsustest (314. a), raamatutest, mille kirjutaja on Regino Prümist (906. a) ja Wormsi Burchardi dekreetidest (1008–1012). Nimetatud lõik Canon Episcopi’st viitab sellele, et kui rahvas peab kedagi naist maleficiaks, siis ei ole sellel usul alust enne, kui seda on kinnitanud ka teoloogid (vt 187, 348).

10

Viide Augustinuse teosele „Jumalariigist” on üllatav, kuna osutatud peatükk jutustab hoopiski Rooma vabariigi patuelust.