Lühiproosat. Juhan Liiv

valu on nüüd temale osaks saanud. Oh ema ja isa nimed, kui õndsad olete te kuulda, kui teie järele lapsed küsivad, kui hirmsad, kui süüta lapse suu neid hüüab ja nende peal – häbi – vanne – rusub!

      «Ema, kus isa on?»

      «Laps, laps, küsi parem, kus su ema on. Jää magama. Villu, jää magama!»

      Ta istub pingile, katab silmad kätega kinni. Veel kord on rasked pisarad ta palgeid üle ujutanud, kust ju nii palju vett voolanud, et nad tuhmiks on jäänud. Ainult valu ja häda on elu temale toonud, teistele ainult rõõmu. Seal… seal oli küll ka kord aeg, kus ta õnnelik oli, oh nii üliväga õnnelik, nagu ta nüüd tunneb. Sinna lähevad ta mõtted, selle väikese majakese juurde, kuhu nii ilusasti päike suihommikutel üle metsa latvade tõusis, karjakellad klõbisesid ja karjalaste trallitamine mitmekordse järelkajaga kuuldus. Kui ilusasti sinas jõgi! Nagu hõbenöör kõverdas ta läbi aasade ja läikis päikesele vastu, ja otse nende toa taga tegi ta nii ilusa käänaku rammusa rohumaa kallaste vahel. Ei, kuidas jooksis seal väike tütarlaps lillede keskel ja korjas pääsusilmi, mis just nagu emakese enese silmad vastu vaatasid. Kui siis ema järele tuli, et väike tippjalg jõkke ei kukuks, ja kodus värsket võid paksult leiva peale määris, kuidas oli siis nii hea! Seal elasid ta vanemad. Pärast küll tüdrukuna tulid raskemad ajad. Mõisapäevad olid rasked orjata, kupja kepp alati karta, aga õigus ja usinus aitasid heaga läbi saada. Siis – siis tuli see aus tubli mees, metsavaht Mägisoo Hans, ja nõudis teda vanemate käest enesele. Uus kodu lubas kõiki, mis noor süda soovis. Ta oli vanemate lähedal, armsa mehe kaisus, armastatud, lugupeetud, siis – oh kui armas see kuulda oli – ema! Oo, ta ilus, käharpea sõstrasilmaline tütar, kuis oli ta vanemate uhkus, rõõm, päike, lõbu! Kuidas ta targalt oma lapse-silmadega otsa vaatas! Sügavale südame sisse vaatasid nad. Või kui hõbeselge ta naer, kui ilusad ta väikesed valged hambad naeratades! Kuidas ta kord viie aastaselt kiljatades ema juurde vainule jooksis ja hüüdis: «Ema, ema! Ma oskan sukasilmalist!» Ta jutt, kuidas see nii tark oli, kõik mis ta tegi või oli. Ja kui isa õhtul metsast või jõelt kalalt koju tuli ja ema ja tütar talle ukse ees vastu läksid, lastud metskitse või kalad vastu võtsid, missugune pidu! Korra tõi ta terve ämbritäie sudakaid. Missugused sudakad! Kuidas kõik nende abielu kiitsid, nende tütart imestasid! Juba kümne aastaselt oskas ta lugeda ja isegi mõisa preilid, kes nende juures jõe ääres kalu käisid püüdmas, imestasid armast tarka tüdrukukest. Ja kui Sillu preilid armsaks saanud lapse mõisa võtsid, teda saksa-lastega ühes õpetasid, kohkusid peaaegu vanemad ise oma lapse õnne pärast ja nägid suurt tulevikku ette. Puhas, peenike, nagu väike valge inglike, tuli ta, kerge kleidike seljas, suil hüpates oma vanemate poole, nägu õrn ja valge nagu maalitud. Ema silm läks rõõmul niiskeks oma tütrekest rinnale tõmmates. Või kui siis Sillu mõisa lahked preilid ühes Mariga (nüüd Mari Mägi asemel Marie Berg nimetatud) tulid, ja lahkesti, heasüdamelised naisterahvad, nagu nad olid, temaga juttu ajasid, ega ta tütre tarkust küllalt ei jõudnud kiita, ei teadnud õnnelik ema, kuidas ta jumalat ja preilisid selle eest pidi kiitma, ja ka preilid olid mõnikord liigutatud, kui nad nii sügavat tänu ja kallist meelt talunaise silmis nägid, mida nad enne mitte ei oleks uskunud. Ainult tuimust ja kalki meelt oli nendest neile räägitud. See pidi rahvas olema, kellel loojast andi ei ole antudki ülemate ja õrnemate asjade jaoks. Metsavahi rahvas jälle õppis tundma, et mitte kõik mõisasaksad nii kurjad ei ole, nagu rahvas neid selleks pidas, vaid et kalleid südameid nende seas leida oli. Seda kindlamad olid nad oma usus, kui ühel päeval Marie ütles, et teda noorhärra ja väikse preili koolipreiliks nimetatud ja et ta nüüd peale muu 50 rubla kuus palka saab. Oh, see oli neile kuulmata ime, õnn, mis neid peaaegu kohkuma pani. Veel enam pidid nad kuulma. Ühel õhtul, kui Marie lastega vanemate kodunt mööda jalutas, kõndis peenike sirge noorhärra kui kuusk Marie kõrval ja ajas mahedasti juttu. Võõras härra imestas küll nähtavalt, kui jämedas riides talunaine ta kaaslase, preili juurde tuli ja see ta otsaette suud andis, teretas aga aupaklikult, kui kuulis, et see ilusa, peenelt haritud Marie ema olla. Ja imet, võõras härra tuli teine päev otse Hansu majja, tuli veel, tuli tihti, tuli iga päev, käis Hansuga jahil, jõi Mäesool teed; kõneles, et ta härra sugulane, aga sündimise poolest taanlane on ja Sillu mõisas ülema metsahärra ametit peab. Nende kodumaal, Taanimaal, ei peeta talupoega halvemaks kui iga teist seisust. Mõisnik ja talupoeg on paremad sõbrad, kui viimane suuremat haridust on saanud. Kõneles seda, kõneles palju muud, kõneles väga ilusasti, väga lahkesti. Küll ehmatasid mees ja naine, kui ühel õhtul Marie emale kaela langes ja nuttes ja naerdes tunnistas, et ta õnnelik mõrsja olla; aga õnn on pimestav; oli ta seni nende lapsele lahket nägu näidanud, miks ei võivat see ka nüüd tõeks minna? Seal tuli välk, mahapurustav sõnum: Marie olla mõisast minema pekstud, härra ja metsahärra vahel olnud kange sõnavahetus, mille peale viimane ülepeakaela mõisast ära läinud – kuhu? Jumal teab kuhu. Mõju oli hirmus. Marie jäi kadunuks; isa, ehk küll «rumal talupoeg», suri südamevalu kätte, noore-ealisest naisest tegid mõned nädalad vana naise. Vanemate uhkus ja südamerõõm oli – langenud, kadunud õnnetu tütarlaps tervele mõisaperele ja vallarahvale irvitada, kes saksaks tahtnud saada ja saksa-meest kosida. Ja õnnetu ema – ta oleks oma last varjanud, teda vastu võtnud, aga keegi ei olnud teda näinud, keegi temast kuulnud. Kingitused ja palga, kõik oli ta enesest ära heitnud ja nende ette visanud, kes teda ta vanemate majast kui õnnelikku last välja olid toonud, aga kellel nüüd südant ta vastu ei olnud. Ta isa hingab kalmukünkas; õpetaja on teda õnnistanud, sugulased juures nutnud, köster pika palve lugenud, omaksed mulda hauda järele visanud – midagi ei ole puudunud, midagi kombe vastu olnud, ka matuseid peetud, söödud, viina joodud ja – unustatud. Kas ta seda teab? Teab tütar, et ta isa kirikaial, et ta tema pärast seal on? Seal – naisterahvas sauna akna all mäletab seda, nagu oleks see alles täna olnud – kuuleb ta isa haua juures, kus üksi ülejäänud ema tihti käib, ühel õhtul videvikul rasket ohkamist ja sõnu. Ta näeb seal üht kogu põlvili, paks loor näo ees. See on tema õnnetu taganutetud tütar. Siia on teda hingepiin ja ahastus ajanud. Ta jääb ta selja taga seisma, kuulab, ja mis ta siin kuuleb, on nii lõhestav, osalt mõistmata, aga sõnad ja hääl on nii lõikvat valu täis, mis kummardaja suust tulevad, kes ristis kätel isa risti peal nutab. «Isa, anna andeks, ma ei või enam elada. Ma ei või sellele elu anda, kelle kuju igavesti mind piinama saaks, kelle palgelt ma enese süüd ja häbi peaksin lugema. Mispärast peab ka tema, see süüta taim, minu häbi all kannatama, minu pärast inimeste ees punastama. Mis võin ma talle ütelda, kui ta küsib: «Ema, kus on mu isa?» Oh teie uhke sugu, mehed, kes tele nõrku eksiteele veate ja siis ise veel – irvitate! Oh teie variserid, kes eksinud naisterahva peale põlates vaatate, keda teie ise olete eksitanud! Oh teie kivisüdamed, kes kohut mõistate süüdlase peale, keda teie ise olete süüle avatlenud! Oh teie silmateenrid, kes au sees hiilgate, kuna need, kelle õnnetuse sünnitajad te olete, põrmu sees roomavad! Teie lähete ja kiitlete veel pealegi võitudest, mis teie teinud; olete uhked selle üle, aga teie jälgedel ringutavad käed, veerevad pisarad, lõhkevad südamed! Teie ei mõtle vanemate peale, kes oma lapsi vaevaga kasvatanud; ei mõtle emade uneta ööde peale hälli juures, isade higise otsaesise peale peatoiduse ja koolitamise eest muretsedes; ei mõtle õnnetute ja eksinud tütarlaste eneste peale, kes ainult teile armastuseks eksisid ja nüüd oma valu ja teie kuju vaikides südames kannavad, teie ei mõtle oma tervise, oma nooruse jõu pillamise peale, elukommete rikkumise peale – teie ei mõtle millegi peale! Õlgede peal ja räbalates lasete oma ihusugu känguda, aga ise istute pehmete patjade peal saalides. Eksitajad! Teadke, et teie oma südametesse põrguhaudasid ehitate, täis jääd, tuimust, kaledust ja kavalust, mida teie elutarkuseks nimetate, mis teie vanad päevad pimeda öö sarnaseks teeb, neid tühjusega ja tülpinud meelega täidab, ja teie endid kui haudadest väljakaranud luukered ümber veate, ning teie lapsed on teie eneste alatuse kõdunenud kujud! Rääkige siis veel võitudest, kui palju tütarlapsi teie eksitanud, kui palavalt neist keegi teie ümber hakanud, kui raske või kerge kunstiga teie neid langemisele saanud! Rääkige veel!» – See on tema tütar, kes nõnda kõneleb, talunaise tütar, selle rahva võsu, kes midagi ei pidanud tundma, kellele ülemate annete jaoks looja meelevõimugi pole andnud! Ah, kuidas läheb igaüks neist sõnadest tema südamesse, kui tõed nad on, aga siiski on ta tütar üksi häbikandja ja rahva naerualune, kuna kaassüüdlased igal maal ja a’al mõnikord kiitust pealegi saavad. Imeline suguvaheline vahetegemine, kus mehele kõik