Tont nr 5. Kõik Gregori ja Arnoldi jutud. Robert Sheckley

mööda. Liiga lähedalt. Oleks olnud erakordselt loll surm – lasta omaenda surmaihkaval alateadvusel end lõhki kiskuda, omaenda kujutlusvõimel katki käristada, omaenda veendumusel tappa. Oli õnn, et sõna talle meelde tuli. Kui nüüd Arnold ainult kähku teeks…

      Ta kuulis tasast naeruturtsatust.

      See tuli paokil kapiukse tagant pimedast, elustades kustunud mälestusi. Ta oli jälle üheksa-aastane, ja Varjumees – tema Varjumees – oli imelik kõhn õudne olend, kes peitis end ukseavadesse, magas voodite all ja ründas ainult pimedas.

      «Tee tuli surnuks!» ütles Varjumees.

      «Ära loodagi,» sähvas Gregor laserpüstolit vinna tõmmates. Niikaua kui tuli põleb, on ta väljaspool hädaohtu.

      «Kustuta parem ära.»

      «Ei!»

      «Hästi. Egan, Megan, Degan!»

      Tuppa lipsas kolm väikest olendit. Nad tormasid lähima elektripirni juurde, hüppasid üles ja hakkasid ahnelt lõmpsima.

      Ruum muutus pimedamaks.

      Gregor tulistas neid iga kord, kui nad lambi juurde jõudsid. Klaas lendas kildudeks, kuid vilkad olendid sööstsid minema.

      Ja siis taipas Gregor, mis ta oli teinud. Need olendid ei saanud ju tõeliselt valgust süüa. Kujutlusvõimel ei ole mingit mõju eluta loodusele. Ta oli kujutlenud, et ruum muutub pimedamaks, ja…

      Ta oli ise elektripirnid purustanud! Tema enda hävita alateadvus mängis talle vingerpussi.

      Nüüd astus Varjumees esile. Varjust varju hüpates liikus ta Gregori poole.

      Laserpüstol ei mõjunud. Gregor püüdis meeleheitlikult võlusõna meelde tuletada, kuid talle meenus õudusega, et Varjumeest ei suutnud ükski võlusõna minema peletada.

      Ta taganes Varjumehe eest, kuni põrkas vastu kohvrit. Varjumees sirutus tema kohale ning Gregor kägardus põrandale ja sulges silmad.