Tont nr 5. Kõik Gregori ja Arnoldi jutud. Robert Sheckley

nende sõnade järel triibuline koletis haihtus.

      Värisevate kätega lülitas Gregor raadio sisse ja rääkis kõigest juhtunust Arnoldile.

      «Hm,» ütles Arnold. «Lillatriibuline Õgard? Ma arvan, et see seletab asja. Kõik klapib.»

      «Mis klapib? Mis see on?»

      «Kõigepealt tee nii, nagu ma ütlen. Ma tahan kindel olla.»

      Arnoldi juhtnööre täites pakkis Gregor lahti oma keemiaalase varustuse ning ladus välja hulga katseklaase, retorte ja kemikaale. Ta liigutas, segas, lisas ja lahustas õpetuse järgi ning pani segu lõpuks pliidile kuumenema.

      «Noh,» ütles Gregor raadio juurde tagasi tulles, «räägi mulle, mis siin toimub.»

      «Aga muidugi, ma vaatasin järele, mis sõna see «Tgasklit» on. See on opaali keeles. Ta tähendab «paljuhambaline vaim». Päikesekummardajad tulid Opalilt. Mida see sulle ütleb?»

      «Nende oma kodumaa vaim tappis nad,» vastas Gregor pahuralt. «Küllap ta oli nende laeval peidus. Võib-olla mingi needus…»

      «Rahune maha,» ütles Arnold. «Pole siin mingeid vaime. Kas lahus juba keeb?»

      «Ei.»

      «Ütle mulle, kui ta keema hakkab. Räägime nüüd sinu elustunud riietest. Kas see meenutab sulle midagi?»

      Gregor mõtles. «Nojah,» ütles ta, «kui ma poisike olin… ei, see on naeruväärt.»

      «Räägi lõpuni,» nõudis Arnold.

      «Kui ma poisike olin, ei jätnud ma kunagi riideid toolile. Pimeduses nägid nad ikka välja nagu inimene või lohe või miski muu. Ma arvan, et kõik on seda kogenud. Kuid see ei selgita…»

      «Selgitab kindlasti! Meenuta nüüd Lillatriibulist Õgardit.»

      «Ei. Miks ma peaksin seda tegema?»

      «Sest sina leiutasid tema. Kas mäletad? Me olime vist kaheksased või üheksased, sina ja mina ja Jimmy Flynn. Me leiutasime kõige kohutavama koletise, keda oskasime välja mõelda – see oli meie isiklik koletis ja ta tahtis muudkui sind või mind või Jimmyt šokolaadikastmes ära süüa. Kuid ainult iga kuu esimesel päeval, kui hindelehed välja kirjutati. Et temast lahti saada, tuli kasutada võlusõna.»

      Siis tuli Gregorile kõik meelde ja ta imestas, kuidas see tal üldse oli võinud meelest minna. Kui palju öid oli ta hirmuga Õgardit oodates üleval olnud. See oli muutnud halvad hindelehed täiesti tühiseks asjaks.

      «Kas lahus keeb juba?» päris Arnold.

      «Jah,» vastas Gregor sõnakuulelikult pliidi poole vaadates.

      «Mis värvi see on?»

      «Midagi rohekassinise poole. Ei, rohkem sinine kui…»

      «Õige. Võid ta ära valada. Ma tahaksin veel mõned katsed teha, kuid arvan, et asi on meil kombes.»

      «Mis asi on kombes? Kas sa ei võiks natuke seletada?»

      «See on ilmselge. Loomset elu planeedil ei ole. Vaime pole olemas, vähemalt mitte nii vägevaid, et need suudaksid maha nottida terve relvastatud meeste salga. Lahendus on hallutsinatsioon. Niisiis otsin ma selle põhjust. Põhjusi leidsin küllalt. Peale kõikvõimalike Maal leiduvate uimastusainete on Võõraste Mikroelementide Kataloogis kirjas umbes tosin hallutsinatsioone tekitavat gaasi. On masendust tekitavaid ja virgutavaid, aineid, mille toimel tunned end geeniusena, vihmaussina või kotkana. See seal vastab kataloogi Longstead 42-le. See on raske, värvitu, lõhnatu gaas, kehale ohutu. Stimuleerib kujutlusvõimet.»

      «Kas sa arvad, et mul olid lihtsalt hallutsinatsioonid? Ma räägin sulle…»

      «Asi pole päriselt nii lihtne,» katkestas teda Arnold. «Longstead 42 mõjub otseselt alateadvusele. Ta vabastab sinu kõige tugevamad alateadlikud kartused, mahasurutud lapsepõlvehirmud. Ta äratab nad ellu. See ongi, mida sa nägid.»

      «Nii et tõeliselt polnud siin midagi?» küsis Gregor.

      «Mitte midagi füüsilist. Kuid selle jaoks, kes hallutsinatsioone näeb, on nad igatahes küllalt tõelised.»

      Gregor sirutas käe järgmise brändipudeli järele. Oli, mida pühitseda.

      «Tont nr 5-t on küllalt lihtne kahjutustada,» jätkas Arnold enesekindlalt. «Me võime ilma vaevata Longstead 42 eemaldada. Ja siis – me oleme rikkad, partner!»

      Gregor ütles toosti, siis aga tuli talle pähe häiriv mõte. «Kui need on ainult hallutsinatsioonid, mis juhtus siis asunikega?»

      Arnold vaikis hetke. «Noh,» sõnas ta lõpuks, «Longsteadil võib olla võime stimuleerida mortidot, surmainstinkti. Küllap asunikud läksid lihtsalt hulluks. Tapsid üksteist maha.»

      «Ja kedagi ei jäänud järele?»

      «No muidugi, miks mitte? Viimased ellujäänud tapsid end ise või surid haavadesse. Ära selle pärast muretse. Ma üürin otsekohe laeva ja sõidan välja, et katsed ära teha. Ära pabista, päeva või paari pärast tulen sulle järele.»

      Gregor lõpetas. Sel ööl jõi ta brändipudeli tühjaks. Näis, et tal on selleks täielik õigus. Tont nr 5 saladus on lahendatud ning nad saavad rikkaks. Varsti võib t e m a palgata mehe, kes laskub tema ülesandel võõrastele planeetidele, sellal kui tema istub kodus ja annab raadio teel juhtnööre.

      Järgmisel päeval ärkas ta hilja ning haige peaga. Arnoldi laeva ei olnud veel, ent ta pakkis varustuse ja jäi ootama. Õhtul polnud laeva ikka veel. Ta istus maja lävel ja jälgis toretsevat päikeseloojangut, läks siis sisse ja tegi endale süüa.

      Asunike probleem häiris teda ikkagi veel, kuid ta otsustas, et ei muretse enam selle üle. Kahtlemata leidus kõigele loogiline seletus.

      Pärast õhtusööki heitis ta voodisse. Ta oli vaevalt silmad sulgenud, kui kuulis kedagi vabandavalt köhatavat.

      «Tere,» ütles Lillatriibuline Õgard.

      Tema isiklik hallutsinatsioon oli tulnud teda ära sööma.

      «Tere, vanapoiss,» ütles Gregor rõõmsalt, ilma vähimagi kartuse või mureta.

      «Kas sa õunu sõid?»

      «Mul on kole kahju, ma unustasin.»

      «Oh, hea küll.» Õgard püüdis pettumust varjata. «Mul on šokolaadikaste kaasas.» Ta tõstis purgi üles.

      Gregor naeratas. «Sa võid nüüd minna,» ütles ta. «Ma tean, et sa oled ainult mu kujutlusvõime looming. Sa ei saa mulle viga teha.»

      «Ma ei kavatsegi sulle viga teha,» ütles Õgard. «Ma lihtsalt söön su ära.»

      Ta astus Gregori poole. Gregor jäi naeratades oma kohale, ehkki soovis, et Õgard ei näeks välja nii ilmsine ja ehtne. Õgard kummardus ja hammustas prooviks ta käsivart.

      Gregor hüppas tagasi ja vaatas oma käsivart. Sellel olid hambajäljed. Sealt immitses verd… tõelist verd… tema verd.

      Asunikud olid olnud rebestatud ja lõhki kistud.

      Sel hetkel meenus Gregorile hüpnoosidemonstratsioon, mida ta kunagi oli näinud. Hüpnotiseerija sisendas hüpnotiseeritavale, et paneb tema käele põleva sigareti. Siis puudutas ta seda kohta pliiatsiga. Mõne sekundi jooksul ilmus hüpnotiseeritava käele suur kuripunane vill, sest ta u s k u s, et teda põletati. Kui sinu alateadvus arvab, et sa oled surnud, siis oledki surnud. Kui ta nõuab hambajälgede märke, siis need ilmuvad.

      Tema ei uskunud Õgardisse.

      Kuid tema alateadvus uskus.

      Gregor püüdis ukse juurde joosta. Õgard lõikas tal tee ära, krabas ta oma käppade vahele ja küünitas tema kaela poole.

      Võlusõna! Mis sõna see oli?

      Gregor karjus: «Alphoisto!»

      «Vale sõna,» ütles Õgard. «Palun ära vingerda.»

      «Regnastikio!»

      «Ei.