Karistus. Dick Francis

mu isa ütles: „Kui Vivian ütleks, et ta võtab su tagasi, kas sa läheksid?”

      „Ei.” Mu vastus tuli iseenesest, ilma järele mõtlemata.

      Miski polnud enam endine. Olin sel augustikuisel kolmapäeval mööda reaalsuse teed pika maa maha käinud. Mul tuli tunnistada sünget tõsiasja, et minust ei saa kunagi mu unelmate džokit. Ma ei tule ealeski Grand Nationali võitjaks. Aga selle asemel lapsi patsutada? Helde jumal!

      „Valimiste päev on rohkem kui kolm nädalat enne seda, kui Exeteris algab järjekordne semester,” ütles isa. „Selleks ajaks oled sa kaheksateistkümneaastane …”

      „Ja mina kirjutasin Exeteri ja teatasin, et ei asu mulle eraldatud kohale,” ütlesin ma rõõmutult, aga ka kahetsuseta. „Isegi kui sa käsid mul sinna minna, ei saa ma seda teha.”

      „Ma muutsin su otsuse ära,” ütles isa järsult. „Arvasingi, et sa võid nii teha. Kas tead, ma olen kogu su noore elu vältel sul silma peal hoidnud, ehkki me pole kunagi olnud eriti lähedased. Ma võtsin Exeteriga ühendust ja lasksin su loobumisotsuse ümber teha. Nüüd oodatakse seal, et sa end matriklisse kannaksid. Elamine on sinu jaoks ülikoolilinnakus juba olemas. Kui sa lausa mässama ei hakka ega minema jookse, siis võtad suuna otse akadeemilisele kraadile.”

      Ma tundsin äkilist ja tuttavat tunnet, et selle inimese võim minu üle on jõud, mis kaalub kaugelt üles kõik tavalised peresuhted. Isegi Exeteri ülikool oli teinud tema tahtmist.

      „Aga isa … ” ütlesin jõuetult.

      „Paps.”

      „Paps …” See sõna oli täielikus vastuolus nii kuvandiga tavalisest koolipoisi eest hoolitsevast vanemast kui ka minu kujutlusega temast kui keskmisest kontoriülikonda kandvast mehest kaugelt erinevast inimesest.

      Ma mõistsin, et tema Grand National oli teekond Downing Streetile majja nr. 10. Kui ta oma võiduajamise võidab, seab ta end sisse sealses peaministri residentsis. Ta palus mul loobuda mu enda saavutamatust unelmast, et aidata temal kasutada võimalust oma unistuse teostamiseks.

      Ma vaatasin enda ees olevaid hammustusjälgedeta õuna ja banaani ning mul ei olnud enam isu.

      Ütlesin isale: „Sul pole mind vaja.”

      „Mul on vaja hääli võita. Sina saad aidata mul seda teha. Kui ma poleks veendunud sinu võimekuses valijatele meele järele olla, siis sa praegu siin ei istuks.

      „Aga …” jäin kõhklema, „kui aus olla, siis ma soovingi, et see nii oleks.”

      Saanuks ma vaid rõõmsalt nokitseda Vivian Durridge’i talliõues ja mõelda endistviisi oma ilusaid mõtteid. Ning mu ärkamine oleks kujunenud vähem järsuks ja mitte nii jõhkraks. Samas ma arvan ka, et mu depressioon oleks järjest süvenenud. Too alternatiivne tulevik, mis mulle praegu nina alla torgati, pakkus vähemasti väljakutset, mitte aeglast libisemist eikuhugi.

      „Ben,” ütles isa kiiresti, otsekui oleks ta mu mõtteid lugenud, „tee vähemalt proovi. Tunne sellest rõõmu.”

      Ta andis mulle ümbriku, mis oli täis raha, ja käskis mul välja minna ja endale riideid osta. „Osta kõike, mida sul vajal on. Me sõidame siit Hoopwesterni.”

      „Aga mu kraam … ” alustasin.

      „Su kraami, nagu sa seda nimetad, pakib proua Wells ühte kasti.” Proua Wells oli üürinud mulle tuba oma majas, mis asus Durridge’i talliga samal tänaval. „Ma maksan talle kuni selle kuu lõpuni,” ütles isa. „Talle see isegi meeldib, kuigi ta ütles, ja sa võiksid seda teada, et sa olid tore vaikne poiss, kostiline, kellest oli lausa rõõmu.” Isa naeratas. „Ma andsin korralduse, et su asjad kokku pandaks. Sa saad need peagi kätte, võib-olla juba homme.”

      Mul oli tunne, nagu oleks mind tabanud tõusulaine, ning see polnud esimene kord, mil isa mind mu mõnusast elust välja sikutas ja sundis minema uut rada mööda. Mu surnud ema õde tädi Susan (ja tema abikaasa Harry), kes olid vastumeelselt nõustunud mind üles kasvatama, tundsid end solvatuna ning väljendasid seda solvumist tigedalt ja tihti, kui isa võttis mu ära ühtluskoolist, mis nende poegade jaoks oli „piisavalt hea”, ja nõudis, et ma käiksin logopeedi juures ja võtaksin lisatunde matemaatikas, mis oli mu lemmikõppeaine, ning oli ühel või teisel puhul hoolitsenud selle eest, et ma saaksin viis aastat intensiivõpet ühes parematest tasulistest koolidest, Malverni kolledžis.

      Mu nõod-poolvennad olid mind nii kadestanud kui ka mu üle irvitanud, nii et tegelikult oli minust saanud „üksik” laps, mida ma ju olingi, mitte hellitatud lisandus ühele suurele perele.

      Isa, kes oli mu elu ette plaaninud kuni mu vastumeelse saabumiseni Brightonisse, oli täiesti kindel, et nende kolme nädala jooksul, mil ma olen seadusejärgselt veel tema eestkoste all, käitun ma endiselt nii, nagu ta seda nõuab.

      Tagasi mõeldes tundub mulle, et paljud seitsmeteistkümneaastased poisid oleksid selle peale nurisenud ja mässama hakanud. Võin öelda vaid seda, et neil ei tulnud tegemist teha usaldusväärse ja kindlameelse heatahtliku türanniga; ja kuna ma teadsin, et ta soovis mulle kõike muud kui halba, võtsin ümbriku rahaga vastu ja kulutasin selle Brightoni poodides riiete peale, mille poolt tema valijad minu arvates oleksid hääletanud, kui nad pidanuks hindama üht kandidaati tema poja rõivastuse põhjal.

      Me lahkusime Brightonist õhtupoolikul veidi pärast kella kolme, ja mitte tolles hommikuses muljetavaldavas mustas autos, mille juht oli häirivakstegevalt vaikne (näis, et ta allub mu isa korraldusele „mitte seletusi anda”), vaid rõõmsalt metalliläikelises kohvikarva Range Roveris, mille külgedel kiiskasid karikakart meenutavate lillede kullatud ja hõbetatud vanikud.

      „Selles valimisringkonnas mind ei tunta,” ütles mu isa, irve suul. „Mul on vaja, et mind tähele pandaks ja tunnustataks.”

      Minu arvates olnuks teda raske mitte märgata. Tervel teekonnal mööda lõunarannikut pöörasid inimesed pead ja seirasid meid. Sellegipoolest tabas mind Hoopwesternis (Dorset) üllatus, sest näis, et seal oli iga viimase kui posti ja puutüve külge kinnitatud plakat, millel seisis vaid: „HÄÄLETAGE JULIARDI

      POOLT”. See sõnum ei saanud jääda ühelgi linnaelanikul nägemata.

      Ta oli juhtinud seda käigult toimuvat reklaamikampaaniat Brightonist peale, mina aga istusin tema kõrval eesistmel ja tema jagas sõites katkematult juhiseid, mida ma oma uues rollis peaksin ütlema või mitte ütlema, tegema või mitte tegema.

      „Poliitikud,” ütles isa, „peaksid harva täit tõtt rääkima.”

      „Aga …”

      „Ja poliitikud ei tohiks kunagi valetada,” jätkas ta.

      „Aga sina käskisid mul alati ainult tõtt rääkida.”

      Ta muigas omaette mu lihtsameelsuse üle. „Tõtt võid sa rääkida mulle, pagan võtaks. Aga inimesed usuvad tavaliselt seda, mida nad tahavad uskuda, ja kui sa räägid neile midagi muud, siis sa neile enam ei meeldi ja nad keeravad sulle selja ning sa jääd oma tööst ilma, isegi kui aja jooksul selgub, et see, mis sa ütlesid, on punktipealt nii.”

      Sõnasin aegamisi: „Seda ma vist tean.”

      „Teisest küljest, kui poliitik valetamiselt tabatakse, on see tema surm, nii et ma ei valeta.”

      „Aga mis sa ütled, kui sulle esitatakse mingi otsene küsimus, tõtt rääkida sa ei saa ja valetada kah ei saa.”

      „Siis sa vastad „väga huvitav” ja keerad jutu mujale.”

      Isa juhtis oma Range Roverit ühtaegu kiiresti ja ettevaatlikult, nii nagu ta elas kogu oma elu.

      „Järgmiste nädalate jooksul küsivad inimesed sinult, mida ma arvan sellest ja teisest,” ütles ta. „Ütle alati, et sa ei tea seda, et küsigu nad parem minult endalt. Ära iial korda kellelegi seda, mida mina olen öelnud, isegi kui ma ütlesin seda avalikkuse ees. Selge?”

      „Kui see on su soov.”

      „Pea meeles, need valimised on võitlus. Mul on poliitilisi vaenlasi. Mitte kõik, kes sulle naeratavad,