Vareste pidusöök. I raamat. George R. R. Martin

reste pidusöök. I raamat

      Stephen Boucherile,

      Windowsi võlurile, DOS-i lohele,

      kelleta see raamat oleks kirjutatud rasvakriitidega.

      PROLOOG

      „Lohed,” ütles Mollander. Ta kahmas maast kärbatanud õuna ja hüpitas seda ühest peost teise.

      „Viska see õhku,” õhutas Alleras Sfinks. Ta tõmbas tupest noole ja sättis selle vibunöörile.

      „Ma tahaksin lohet näha.” Roone oli nende seast noorim, teda lahutas meheikka jõudmisest veel kaks aastat. „Ma tahaksin seda kohe väga.”

      Ja mina tahaksin Rosey embuses magada, mõtles Pate. Ta kügeles rahutult pingil. Homme võis tüdruk vabalt juba tema jagu olla. Ma viin ta Muinaslinnast kaugele ära, üle kitsa mere mõnda vabalinna. Seal polnud meistreid ega kedagi teist, kes teda süüdistama tuleks.

      Ta kuulis ülalt, suletud luukidega aknast, Emma naeru läbisegi madalama häälega, mis kuulus mehele, kellele tüdruk parajasti lõbu tegi.

      Emma oli „Sule ja Kannu” teenijapiigade seast kõige vanem, vast juba nelikümmend täis, kuid oma lopsakal moel endiselt ilus. Rosey oli tema tütar, viisteist aastat vana ja äsja küpseks saanud. Emma oli Rosey süütuse hinnaks määranud ühe kuldmündi. Pate oli kogunud üheksa hõbemünti ja potitäie vaskraha, kuid sellest polnud tal suuremat tolku. Pigem suudaks ta välja haududa ehtsa lohe kui nii palju raha koguda, et see ühe kuldmündi välja teeks.

      „Sa sündisid lohede jaoks liiga hilja, poiss,” ütles Armen Meistrisell Roone’ile. Armen kandis kaela ümber nahkrihma, mille küljes rippusid pliist, tinast, seatinast ja vasest lülid, ja nagu enamik meistriselle arvas ta ilmselt, et õpipoistel pole õlgadel mitte pea, vaid kapsas. „Viimane neist heitis hinge kuningas Aegon Kolmanda valitsemisajal.”

      „Viimane Westerose lohe,” tähendas Mollander.

      „Viska õun õhku,” õhutas Alleras uuesti. See nende Sfinks oli nägus noormees. Kõik teenijapiigad olid temast kõrvuni sisse võetud. Ka Rosey puudutas vahel tema kätt, kui talle veini tõi, ja Pate oli siis sunnitud hambad kokku suruma ja teesklema, et ei märka midagi.

      „Viimane Westerose lohe oligi kõige viimane,” vastas Armen jonnakalt. „See on teada tõde.”

      „Viska juba,” ütles Alleras. „Kui sa seda ära ei söö.”

      „Säh.” Oma kompjalga järel lohistades tegi Mollander lühikese hüppe, pöördus järsult ja lennutas õuna vihinal külgviskega Mesiveini kohal hõljuvasse uttu. Kui ta poleks olnud jalast sant, oleks temast saanud rüütel nagu ta isa. Tema jämedates käsivartes ja laiades õlgades oli tublisti jõudu. Õun lendas kiiresti ja kaugele…

      …kuid mitte nii kiiresti kui nool, mis sellele järele vihises – kolme jala pikkune kullakarva puust nool, erepunased suled sabas. Pate ei näinud, kuidas nool õuna tabas, kuulis seda aga küll. Üle jõe kajas vaikne mats ja seejärel sulpsatus.

      Mollander vilistas. „Otse läbi südame. Ilus.”

      Mitte pooltki nii ilus kui Rosey. Pate’ile meeldisid tema pähkelpruunid silmad ja tärkavad rinnad ja see, kuidas tüdruk iga kord teda nähes naeratas. Talle meeldisid lohukesed tüdruku põskedes. Vahel ümmardas Rosey paljajalu, sest ta tahtis tunda rohtu oma taldade all. Pate’ile meeldis ka see. Talle meeldis tüdruku puhas värske lõhn ja see, kuidas juuksed ta kõrvade taga krussi hoidsid. Tüdruku varbadki meeldisid talle. Ühel õhtul oli Rosey lasknud tal oma jalgu hõõruda ja nendega hullata ja Pate oli iga varba kohta mõne naljaka loo välja mõelnud, mis tüdruku kihistama pani.

      Pate kaalus, kas poleks siiski targem jääda siiapoole kitsast merd. Säästetud raha eest saaks ta eesli osta ja nad võiksid Rosey’ga kordamööda selle seljas sõita, kui nad mööda Westerost ringi rändavad. Ehkki Pate polnud Ebrose’i meelest hõbedast lüli välja teeninud, oskas ta liigeseid paika panna ja kaanidega palavikku maha võtta. Lihtrahvas võtaks ta abi tänuga vastu. Kui ta õpiks juukseid lõikama ja habemeid pügama, võiks ta lisaks hakata ka habemeajajaks. Sellest piisaks täiesti, kui mul oleks vaid Rosey, mõtles ta. Ta ei ihanud selles ilmas midagi peale Rosey.

      See polnud alati nii olnud. Kunagi oli ta unistanud sellest, et temast saab meister mõnes lossis ja ta teenib mõnda helde käega isandat, kes tema tarkusest lugu peab ja kingib talle tänutäheks teenistuse eest valge hobuse. Kui uhkelt ja väärikalt ta siis ratsutaks, naeratades sadulast lihtrahvale, kui ta neist teel mööda sõidab…

      Ühel õhtul, pärast teist kannutäit kohutavalt kanget siidrit oli Pate „Sule ja Kannu” joogisaalis praalinud, et ta ei kavatse igavesti õpipoisiks jääda. „Väga õige,” oli Laisk Leo seepeale hõiganud. „Sinust saab endine õpipoiss, kes karjatab sigu.”

      Pate kummutas oma kannu põhjani. „Sule ja Kannu” tõrvikuvalge terrass oli valgusesaar hommikuudu meres. Allajõge hõljus Pikktorni kauge märgutuli rõskes ööpimeduses nagu hägune oranž kuu, kuid valgus ei teinud ta tuju põrmugi paremaks.

      Alkeemik oleks pidanud juba siin olema. Oli see kõik vaid mingi õel nali või oli mehega midagi juhtunud? Õnn oli Pate’ile varemgi korduvalt vingerpussi mänginud. Tookord, kui ta vana ülemmeister Walgrave’i kaarnatalitajaks valiti, oli ta pidanud ennast õnneseeneks ega osanud uneski näha, et hakkab varsti vanamehele ka süüa tooma, tema tube koristama ja teda igal hommikul riidesse aitama. Kõik ütlesid, et seda, mis Walgrave oli kaarnakunsti kohta unustanud, oli rohkem kui enamik meistreid üldse teadis, ja seepärast eeldas Pate, et ta võib loota vähemalt musta raudlüli, kuid talle selgus peagi, et Walgrave ei saanud talle seda anda. Vanamees oli ülemmeister vaid armu poolest. Ta oli küll kunagi olnud vägev meister, kuid nüüd varjas tema rüü sageli täis lastud aluspesu ja poole aasta eest leidsid paar meistriselli ta nutta tihkuvana Raamatukogust, sest ta ei osanud sealt enam oma tuppa minna. Walgrave’i asemel istus raudse maski all meister Gormon – toosama Gormon, kes oli kord Pate’i varguses süüdistanud.

      Jõe ääres õunapuu otsas hakkas laulma ööbik. See oli kaunis hääl, teretulnud leevendus käredale kisale ja lõputule kraaksumisele, mida tõid kuuldavale kaarnad, keda Pate oli päev läbi kantseldanud. Valged kaarnad teadsid ta nime ja pobisesid seda üksteisele iga kord, kui nad teda märkasid, „Pate, Pate, Pate”, kuni tal tekkis tahtmine kisendada. Need suured valged linnud olid ülemmeister Walgrave’i uhkuseks. Ülemmeister tahtis, et ta kaarnate roaks antaks, kui ta sureb, kuid Pate’il oli kahtlane tunne, et neil oli plaanis ka tema nahka pista.

      Võib-olla oli selles süüdi hirmuäratavalt kange siider – Pate polnud siia jooma tulnud, kuid Alleras oli välja teinud, et oma vaskset lüli tähistada, ja süütunne oli tal kurgu kuivaks võtnud – kuid Pate’ile tundus peaaegu, nagu laksutaks ööbik kuld raua eest, kuld raua eest, kuld raua eest. See oli püsti veider, sest just seda oli võõras öelnud tol õhtul, kui Rosey nad omavahel tuttavaks tegi. „Kes sa oled?” oli Pate talt pärinud, ja mees vastas: „Alkeemik. Ma võin rauast kulda teha.” Ja hetk hiljem oli tal käes münt, mis tantsis üle ta sõrmenukkide, mahe kollane kuld küünlavalguses säramas. Selle ühel poolel oli kolmepäine lohe, teisel poolel mingi surnud kuninga pea. Raua eest kuld, paremat kaupa annab otsida, meenusid Pate’ile mehe sõnad. Kas sa tahad Rosey’t? Kas sa armastad teda? „Ma pole mõni varas,” oli ta öelnud mehele, kes ennast alkeemikuks nimetas. „Ma olen Tsitadelli õpipoiss.” Mees noogutas seepeale ja ütles: „Kui sa peaksid ümber mõtlema, siis tulen ma kolme päeva pärast siia tagasi, kuldmünt kaasas.”

      Kolm päeva olid nüüd möödas. Pate oli jälle „Sules ja Kannus”, ikka veel ebakindel selles, kes ta ikkagi on, kuid alkeemiku asemel leidis ta eest hoopis Mollanderi ja Armeni ja Sfinksi ja Roone nende slepis. Kui ta poleks nendega kampa löönud, oleks see võinud kahtlusi tekitada.

      „Sulg ja Kann” oli kogu aeg avatud. See oli seisnud Mesiveini jõesaarel juba kuussada aastat ja selle uksed olid külalistele alati valla olnud. Kuigi see pikk palkhoone oli lõuna poole kaldu vajunud – nii nagu õpipoisid vahel pärast joodud kannutäit kaldu vajusid – arvas Pate, et see kõrts seisab veel oma kuussada aastat ja seal müüakse ikka veini ja õlut ja kohutavalt kanget siidrit nii jõe- kui merelaevnikele, seppadele ja lauljatele, preestritele ja printsidele ja Tsitadelli õpipoistele ja meistrisellidele.

      „Muinaslinn pole kogu maailm,” kuulutas Mollander liiga valjusti.