Tantra. Ülim mõistmine. Osho

naeris ja ütles: „Vaata seda ratha’t” – seda härjavankrit, millega ta tuli. Ta ütles: „Vaata seda. Sa nimetad seda ratha’ks, vankriks.”

      Milinda ütles: „Jah.”

      Siis käskis Nagasena härjad ära viia. Need viidi ära ja Nagasena küsis: „Kas need härjad on vanker?”

      Milinda ütles: „Muidugi mitte.”

      Seejärel viidi vähehaaval kogu vanker minema, osade kaupa. Viidi ära rattad ja ta küsis: „Kas need rattad on vanker?”

      Milinda vastas: „Muidugi mitte!”

      Kõik viidi minema ja polnud enam midagi järel, ning Nagasena küsis: „Kus on see vanker, millega ma tulin? Me pole vankrit ära viinud ja selle kohta, mis me ära viisime, ütlesid sa, et see pole vanker. Kus see vanker siis on?”

      Nagasena ütles: „Samamoodi on olemas ka Nagasena. Võta osad ära, ja ta kaob.”

      Lihtsalt ristuvad energiajooned, võta jooned ära ja punkt kaob. Vanker on pelgalt osade kooslus. Sina oled samuti osade kooslus; „mina” on osade kooslus. Võta osad ära, ja ma kaon. Sellepärast ongi nii, et kui teadvusest eemaldada mõtted, ei saa öelda „mina”, sest „mina” puudub, alles on jäänud tühjus. Kui tunded ära võetakse, siis kaob „ise” täiesti. Sa oled olemas, ehkki sind pole: ainult puudumine, pole piire, on tühjus.

      See on ülim teadmine; see seisund on mahāmudrā, sest ainult selles seisundis võite saavutada kõiksusega orgasmi. Nüüd pole enam piire, pole „iset”: nüüd pole piire, mida jagada.

      Tervikul pole piire. Te peate saama terviku sarnaseks, ainult siis võib aset leida kohtumine, segunemine. Kui oled tühi, siis pole sul piire. Äkki muutud sa tervikuks. Kui sind pole, siis muutud sa tervikuks. Kui oled olemas, siis saab sinust inetu ego. Kui sind pole, siis on su olemusel kogu eksistentsi avarus.

      Ent need on vastuolud, niisiis püüa aru saada; ole natuke Naropa moodi, muidu ei too sõnad ja sümbolid sulle midagi. Kuulake mind usaldavalt ja kui ma seda ütlen, siis see tähendab, et ma tean seda. See on nii. Ma olen vaatleja; ma tegelen vaatlemisega. See on nii. Seda ei pruugi olla võimalik sõnadesse panna, aga see ei tähenda, et see pole nii. Võib-olla on võimalik midagi öelda, aga see ei tähenda, nagu olekski nii. Te võite öelda midagi, mida pole, ja te ei pruugi olla võimelised ütlema midagi, mis on. Ma vaatlen seda, aga teie olete võimelised mõistma mind üksnes siis, kui olete Naropa moodi, kui kuulate usaldavalt.

      Ma ei õpeta doktriini. Ma ei tegeleks Tilopaga, kui see poleks ka mu enda kogemus. Tilopa on hästi öelnud:

      „Tühjus ei vaja usaldust;

      mahāmudrā puhkab eimiskil.”

      Mahāmudrā ei toetu millelegi. Mahāmudrā tähendab sõna-sõnalt suur sümbol, viimane suur sümbol, mis võib olla, see, millest edasi pole miski võimalik. Mahāmudrā ei toetu millelegi. Ole eimiski, ja siis saavutad kõik. Sa sured ja muutud jumalikuks. Sa kaod ja muutud tervikuks. Siin kaob tilk ja seal tekib ookean.

      Ärge klammerduge enda külge. Ainult seda te olete oma eelmiste elude jooksul teinudki: klammerdunud, kartes, et kui te ego külge ei klammerdu, siis alla vaadates näete põhjatut kuristikku.

      Sellepärast me klammerdumegi tillukeste asjade külge, mis on tõepoolest tühised; me muudkui klammerdume nende külge. Klammerdumine näitab vaid seda, et olete samuti teadlikud oma tohutust seesmisest tühjusest. Millegi külge tuleb ju klammerduda, aga teie klammerdumine on teie sansaara, teie õnnetus. Jätke end kuristikku ja kui olete seda teinud, saate ise kuristikuks. Siis pole surma, sest kuidas saab kuristik surra? Siis pole lõppu, sest kuidas võiks eimiski lõppeda? Miski saab lõppeda – peab lõppema –, ainult eimiski võib olla igavene. Mahāmudrā puhkab eimiskil.

      Las ma selgitan teile seda mõne teie kogemuse abil. Kui armastate kedagi, siis peate saama eimiskiks. Kui armastate kedagi, siis peate muutuma isetuks. Sellepärast on armastus nii raske. Ja sellepärast ütleb Jeesus: „Jumal on nagu armastus.” Ta teab midagi mahāmudrā‘st, sest enne seda, kui ta hakkas Jeruusalemmas õpetama, oli ta Indias olnud. Ta oli olnud ka Tiibetis. Ta kohtas inimesi nagu Tilopa ja Naropa. Ta peatus budistlikes kloostrites. Ta õppis, mis see on, mida eimiskiks nimetatakse. Siis püüdis ta tõlkida kogu oma arusaamist juudi terminoloogiasse. Tekkis suur segadus.

      Budistliku arusaama ei saa juudi terminoloogiasse tõlkida. See on võimatu, sest kogu juudi terminoloogia on ehitatud positiivsetele terminitele ning budistlik terminoloogia täiesti nihilistlikele terminitele nagu eimiski, tühjus. Kuid aeg-ajalt on Jeesuse sõnades teraseid tähelepanekuid. Ta ütleb: „Jumal on armastus.” Ta viitab millelegi. Millele ta viitab?

      Kui te armastate, siis peate saama eimiskiks. Kui jääte kellekski, siis armastust pole kunagi. Kui armastate inimest – isegi kui armastus tärkab hetkeks ja voogab kahe inimese vahel –, siis on olemas kaks eimiskit, mitte kaks inimest. Kui olete kunagi armastust kogenud, siis mõistate.

      Kaks armastajat teineteise kõrval istumas või eimiskit kõrvuti istumas, ainult siis on kohtumine võimalik, sest takistused on ületatud, piirid kõrvale heidetud. Energia võib liikuda siit sinna, pole takistust, ja vaid sellisel sügaval armastushetkel on võimalik orgasm.

      Kui kaks armastajat armatsevad ja mõlemad on isetud, eimiskid, siis sünnib orgasm. Siis nende kehaenergia, kogu nende olemus kaotab identiteedi; nad pole enam ise, nad on langenud kuristikku. Ent see võib juhtuda vaid hetkeks. Jälle muutuvad nad endiseks, jälle hakkavad klammerduma. Sellepärast hakataksegi armastades kartma.

      Sügavalt armastades kardetakse hulluks minna, surra, kardetakse, mis võib juhtuda. Kuristik avab suu, kogu eksistents haigutab ning järsku oled sa seal ja võid kuristikku kukkuda. Inimene hakkab armastust kartma ning rahuldutakse seksiga ja nimetatakse seda armastuseks.

      Armastus pole seks. Seks võib armastusega kaasneda, olla osa sellest, oluline osa, ent seks ise pole armastus, vaid selle aseaine. Te püüate armastust seksi läbi vältida. Te tunnete, et olete armunud, aga ei liigu armastusse. Seks on nagu laenatud teadmine: tunne, et teate, ehkki ei tea; tunne, et armastate, ehkki ei armasta.

      Armastades teid pole, ega ka mitte teist. Ainult siis kaovad äkki need kaks. Sama juhtub mahāmudrā‘s. Mahāmudrā on totaalne orgasm kogu eksistentsiga.

      Sellepärast nimetataksegi tantras – ja Tilopa on tantraõpetaja – armastajate sügavat orgasmilist vahekorda samuti mahāmudrā‘ks, ja tantristlikes templites ja raamatutes kujutatakse kaht sügavas orgastilises seisundis armastajat. Sellest on saanud lõpliku orgasmi sümbol.

      „… Mahāmudrā puhkab eimiskil.

      Ilma pingutuseta,

      Jäädes vabaks ja loomulikuks …”

      See on Tilopa meetod, tantristlik meetod; ilma pingutuseta – sest kui pingutada, tugevdatakse ego. Kui pingutad, on tegemist sinuga.

      Niisiis, armastus pole pingutus, sa ei saa pingutada, et armastada. Kui seda teed, siis pole armastust. Sa otsekui voolad sellese, sa ei pea pingutama, sa lihtsalt lased sellel juhtuda; sa ei pinguta. See pole tegemine, see on juhtumine, ilma pingutuseta. Sama lugu on ka tervikuga, lõplikuga; sa ei tee pingutusi, vaid lihtsalt voolad sellesse; ent jäädes vabaks ja loomulikuks. See on õige viis, see on tantra olemus.

      Jooga puhul öeldakse, et tuleb pingutada, ja tantra puhul ei tule. Jooga on suunatud egole, lõpuks teeb see hüppe, ent tantra pole algusest peale egole suunatud. Joogas saavutatakse alles lõpus niisugune tähendus ja sügavus, et öeldakse otsijale: „Nüüd loobu egost.” Tantras aga päris algusest, esimesest sammust peale …

      Ma tahaksin öelda seda nii: seal, kus jooga lõpeb, algab tantra. Jooga kõige kõrgem tipp on tantra algus – ja tantra juhatab teid ülima eesmärgi juurde. Jooga võib teid tantraks ette valmistada, see on kõik, sest lõpuks tuleb olla pingutuseta, vaba ja loomulik.

      Mida