Tantra. Ülim mõistmine. Osho

kui pole mitte midagi head, pole halba, pole pattu, pole voorust, pole pimedust, pole ööd – mitte midagi, pole erisusi. Erisused on olemas teie treenitud silmade tõttu. Eristamine on õpitud asi. Olemises eristamine puudub; eristamist projitseerite teie. Maailm annab teile eristamise, seda pole olemas. See on teie silmamoondustrikk; teie silmad mängivad teile vingerpussi.

      „Pilvedel, mis rändavad taevas,

      pole juuri, pole kodu; ega ka mitte eristavatel mõtetel,

      mis hõljuvad läbi meele.

      Kui ilmub eneseteadlik meel,

      siis eristamine lõpeb.”

      Pilvedel, mis rändavad taevas, pole juuri ja pole kodu … Sama käib ka teie mõtete ning teie sisetaeva kohta. Teie mõtetel pole juuri; neil pole kodu – need rändavad nagu pilved. Seepärast pole teil tarvis nende vastu võidelda, nende vastu olla, teil pole tarvis neid isegi peatada.

      Sellest peab saama teie sügav arusaam, sest kui keegi hakkab huvituma meditatsioonist, püüab ta mõtlemise peatada. Ja kui püüate mõtteid peatada, siis need ei peatu, sest seesama pingutus mõtteid peatada, pingutus mediteerida on ise mõte, pingutus saavutada budasust on mõte. Ja kuidas on võimalik peatada mõtet teise mõttega? Kuidas peatada meelt, luues uue meele? Siis hakkate teise külge klammerduma. Ja see läheb muudkui edasi ja edasi, tüütuseni; sellele ei tulegi lõppu.

      Ära võitle – sest kes võitleb? Kes sa oled? Lihtsalt mõte, niisiis ära loo lahinguvälja, kus üks mõte võitleb teisega. Pigem ole vaatleja, vaata, kuidas mõtted hõljuvad. Need peatuvad, aga mitte peatamise tõttu. Need peatuvad seetõttu, et saad teadlikumaks, mitte su pingutuse tõttu neid peatada. Ei, need ei peatu kunagi, vaid panevad vastu. Püüa ainult, ja sa näed ise; püüa mõtet peatada, ja see püsib. Mõtted on väga kangekaelsed, järeleandmatud; need on hatha-joogid, püsivad. Sa viskad need välja ja need tulevad tuhat korda tagasi. Sa väsid ära, aga nemad mitte.

      Juhtus kord nii, et Tilopa juurde tuli üks mees. Ta tahtis saavutada budasust ja oli kuulnud, et Tilopa oli selle saavutanud. Ja Tilopa peatus kusagil Tiibeti kloostris. See mees tuli, Tilopa istus, ja mees ütles: „Ma tahaksin oma mõtteid peatada.”

      Tilopa ütles: „See on väga lihtne. Ma annan sulle selleks vahendi, tehnika. Järgi seda: lihtsalt istu ja ära mõtle ahvidest. See aitab.”

      Mees ütles: „Nii lihtne? Et lihtsalt ei mõtle ahvide peale? Kuid ma pole kunagi nende peale mõelnud.”

      Tilopa ütles: „Tee nüüd, mis ma ütlesin, ja hommikul kanna mulle ette.”

      Selge, mis selle vaese mehega juhtus … igal pool olid ahvid. Öösel ei tulnud tal üldse und. Ta tegi silmad lahti ja nägi igal pool ahve istumas, või pani silmad kinni ja nägi neid igal pool istumas, ja nad tegid nägusid. Mees oli üllatunud. „Miks ta andis mulle selle tehnika, sest kui probleem on ahvides, siis mind pole nad kunagi seganud. See juhtus minuga esimest korda!” Ja ta proovis hommikul uuesti.

      Ta käis vannis, istus, aga ahvid ei jätnud teda rahule.

      Õhtul tuli ta tagasi ja oli vihane – sest ahvid järgnesid talle ja ta rääkis nendega. Ta tuli ja ütles: „Päästa mind. Ma ei taha seda, minuga oli kõik korras, ma ei taha mingit meditatsiooni. Ja ma ei taha sinu valgustumist – ainult päästa mind nende ahvide käest!”

      Kui mõtlete ahvidest, võib juhtuda, et nad ei tule teie juurde. Aga kui te ei taha seda … kui te ei taha, et nad teie juurde tuleksid, siis nad järgnevad teile. Neil on oma ego ja nad ei saa teist nii kergesti lahkuda. Ja mida te endast õige mõtlete, püüdes ahvidest mitte mõelda? Ahvid pahandavad, seda ei saa lubada.

      Inimestega nii juhtubki. Tilopa tegi nalja; ta ütles sellega, et kui püüad mõtteid peatada, ei tule see välja. Vastupidi, pingutus mõtte peatamiseks annab sellele energiat; sellestsamast pingutusest seda vältida saab tähelepanu. Niisiis, kui tahate midagi vältida, siis pöörate sellele liiga suurt tähelepanu. Kui tahate mõtet mitte mõelda, siis juba mõtlete sellest.

      Pidage seda meeles, muidu olete samuti täbaras olukorras. Seda vaest meest hakkasid painama ahvid, sest ta tahtis neid peatada. Pole vaja mõtteid peatada. Need on juuretud, kodutud hulkurid; te ei pea nende pärast muretsema. Lihtsalt jälgige, ilma et te neid vaataksite, lihtsalt jälgige.

      Kui need tulevad, siis on tore, ära end halvasti tunne, sest isegi tilluke tunne, et see pole hea – ja oledki võitlusse asunud. Kõik on korras, see on loomulik: nagu lehed puudele, niisamuti tulevad pähe mõtted. Kõik on korras; kõik on täpselt nii, nagu olema peab. Kui mõtteid ei tule, on väga tore. Lihtsalt jää osavõtmatuks vaatlejaks, olemata poolt ega vastu, tunnustamata ega hukka mõistmata, hinnangut andmata. Lihtsalt istu enda sees ja vaata, ilma midagi vaatamata.

      Ja juhtub nii, et mida rohkem sa vaatad, seda vähem leiad; kui vaatad sügavamale, siis mõtted kaovad. Kui sa seda tead, siis on sul olemas võti. Ja see võti avab kõige salajasema fenomeni – budasuse.

      „Pilvedel, mis rändavad taevas,

      pole juuri, pole kodu; ega ka mitte eristavatel mõtetel,

      mis hõljuvad läbi meele.

      Kui ilmub eneseteadlik meel,

      siis eristamine lõpeb.”

      Kui oskad näha, et mõtted hõljuvad – sina pole mõtted, vaid ruum, kus mõtted hõljuvad –, siis oled saavutanud eneseteadlikkuse, siis oled mõistnud oma teadvuse fenomeni. Siis peatub eristamine; siis pole miski hea ega halb, siis kõik soovid lihtsalt kaovad. Sest kui pole midagi head ega halba, siis pole midagi ka soovida ega vältida.

      Sa võtad vastu; sa muutud vabaks ja loomulikuks. Sa lihtsalt hakkad olemises hõljuma, ei lähe kuhugi, sest pole eesmärki; sa ei liigu mingi sihi suunas, sest sihti pole. Seejärel hakkad sa nautima igat hetke, toogu see mida tahes – mäletagu sa mida tahes. Ja sa võid seda nautida, sest nüüd pole sul enam soove ega lootusi. Ja sa ei palu midagi; sa oled tänulik kõige eest, mida antakse. Lihtsalt istuda ja hingata on nii kaunis, lihtsalt olla on nii imeline, et iga eluhetk muutub maagiliseks, imeks.

      „Maailmaruumis moodustuvad vormid ja värvid,

      ent ei must ega valge tooni avarust.

      Kõik asjad tärkavad eneseteadlikust meelest.

      Voorused ega pahed ei jäta meelele plekke.”

      Ja sa tead, et maailmaruumis moodustuvad vormid ja värvid. Pilved võtavad mitmesugust kuju: võid näha elevante ja lõvisid – kõike, mis sulle meeldib. Maailmaruumis vormid ja värvid tulevad ja lähevad … ent ei must ega valge tooni avarust … kuid juhtugu mis tahes, taevas jääb puutumatuks, toonimatuks. Hommikul on see nagu tuli, punane tuli päikeselt, mil kogu taevas muutub punaseks; aga kuhu kaob see puna öösel? Kogu taevas on tume, must. Kuhu kaob see tumedus hommikul? Taevas jääb varjutamatuks, toonimatuks.

      See on sannyasin’i viis – jääda taeva sarnaseks, millele ei anna miski tooni, tulgu või juhtugu mis tahes. Kui tuleb hea mõte, siis sannyasin ei hoople sellega. Ta ei ütle: „Ma olen tulvil häid mõtteid, vooruslikke mõtteid, mis on maailmale õnnistuseks.” Ei, ta ei hoople, sest kui ta hoopleks, siis oleks ta toonitud. Ta ei väida, et on hea. Kui tuleb halb mõte, siis ei masenda see sannyasin’it – muidu oleks ta toonitud. Olgu hea või halb, päev või öö, kõike, mis tuleb ja läheb, ta lihtsalt vaatleb. Aastaajad muutuvad ja ta vaatleb; noorusest saab vanadus ja ta vaatleb; ta jääb toonimatuks. See ongi sannyasin’i olemuse sügavaim tuum – olla nagu taevas, maailmaruum.

      Tegelikult ongi asi selles. Kui arvad, et oled toonitud, siis on see vaid mõte. Kui arvad, et oled saanud heaks või halvaks, patuseks või targaks, on see vaid mõte, sest su sisemine taevas ei saa kunagi millekski. See on olemine, see ei saa kunagi millekski. Kogu see millekski saamine on lihtsalt samastumine mingi vormi või nimega, värviga, vormiga, mis tärkab maailmaruumis – kogu millekski saamine. Sina oled olemine; sa juba oled see, sul pole vaja enam millekski saada.

      Vaadake taevast – tuleb kevad, ja õhk on täis linnulaulu,