Kadunud hingede linn. Surmav arsenal. V raamat. Cassandra Clare

Читать онлайн.
Название Kadunud hingede linn. Surmav arsenal. V raamat
Автор произведения Cassandra Clare
Жанр Ужасы и Мистика
Серия
Издательство Ужасы и Мистика
Год выпуска 2014
isbn 9789985332009



Скачать книгу

silmad läksid suureks, nende sina tumenes ja ühtäkki meenus Claryle poiss, kes vihkas teda, kui ta alles Instituuti oli saabunud; poiss, kelle küüned olid näritud ja džemprid auklikud ning olek alatasa vingus. „Ma tean, et oled endast väljas, Clary,” ütles Alec teravalt, „aga kui püüad mõista anda, nagu hooliksime Izzy ja mina Jace’ist vähem kui sina…”

      „Ei püüa,” vastas Clary. „Räägin teie parabatai-sidemest. Lugesin „Koodeksist” selle tseremoonia kohta. Tean, et parabatai’d on omavahel seotud eriliste sidemetega. Sa tunned seda, mis Jace’iga juhtub. See on teile lahingutes abiks. Küllap mõtlesin, et… äkki sa tunned, kas ta on ikka veel elus.”

      „Clary.” Isabelle’i hääl kõlas murelikult. „Ma arvasin, et sa ei…”

      „Ta on elus,” vastas Alec ettevaatlikult. „Kas arvad, et suudaksin nii normaalselt tegutseda, kui ta elus poleks? Midagi põhjapanevat on päris kindlalt valesti. Niipalju ma tunnen. Aga ta hingab ikka veel.”

      „Kas „valesti” võib tähendada seda, et teda hoitakse vangis?” küsis Clary vaikselt.

      Alec heitis pilgu aknale, mille vastu tuul piitsutas halli vihma. „Võibolla. Ei oska selgitada. Midagi niisugust ei ole ma varem kunagi tundnud.”

      „Aga ta on elus.”

      Nüüd vaatas Alec talle otse silma. „Selles olen ma kindel.”

      „Siis võib nõukogu kuradile käia. Me otsime ta ise üles,” lausus Clary.

      „Clary… kui see oleks võimalik… kas sa ei arva, et oleksime juba…” alustas Alec.

      „Varem tegime seda, mida pidas vajalikuks Klaav,” ütles Isabelle. „Patrullkäigud, otsingud. Leidub teisigi võimalusi.”

      „Sa pead silmas võimalusi, mis eeldavad Seadusest möödahiilimist,” sedastas Alec. Tema häälest aimus kõhklust. Clary lootis, et ta ei tule lagedale varjuküttide motoga, mida nad kasutasid, kui juttu tuli Seadusest: dura lex, sed lex. Seadus on küll karm, aga see on ikkagi seadus. Ta ei olnud kindel, kas suudaks seda taluda.

      „Haldjakuninganna pakkus mulle teenet,” lausus Clary. „Idrises tulevärgi ajal.” Meenutades, kui õnnelik ta tol õhtul oli, tundis Clary südant korraks valusasti kokku tõmbuvat ning oli sunnitud pidama vahet, enne kui suutis edasi rääkida. „Ja õpetas, kuidas saan temaga ühendusse astuda.”

      „Haldjarahva kuninganna ei tee kingitusi, ilma et nõuaks midagi vastutasuks.”

      „Ma tean. Olen nõus võtma vastuteene osutamise enda kanda.” Claryle tuli meelde, mida talle oli öelnud kellukese ulatanud haldjapiiga. Sa teeksid kõik, et teda päästa. Ükskõik mis hinda sul ka ei tuleks selle eest maksta, ükskõik mida sa põrgule ja taevale ka pandiks ei annaks – kas pole nõnda? „Tahan lihtsalt, et emb-kumb teist minuga kaasa tuleks. Ma ei mõista eriti hästi haldjarahva kõnekäände. Kui olete minuga, suudate ehk hoida kahjud võimalikult väikesed. Aga kui kuninganna võimuses on midagi ette võtta…”

      „Mina tulen sinuga,” ütles Isabelle sedamaid.

      Alec heitis õele morni pilgu. „Me juba rääkisime haldjarahvaga. Nõukogu küsitles neid põhjalikult. Ning nad ei ole suutelised valetama.”

      „Nõukogu küsis, kas nad teavad, kus Jace ja Sebastian asuvad,” sõnas Clary. „Mitte seda, kas haldjarahvas on nõus neid otsima. Kuninganna teadis mu isa saladusi, teadis inglist, kelle ta oli välja kutsunud ja vangistanud, teadis tõde minu ja Jace’i vere kohta. Minu meelest ei juhtu selles maailmas just palju niisugust, millest ta teadlik ei ole.”

      „See on tõsi,” sekkus Isabelle ja tema häälde sugenes pisut elevust. „Tead ju küll, Alec, et haldjatele tuleb esitada väga täpselt sõnastatud küsimusi, kui neilt tahetakse saada kasulikku teavet. Neid on väga raske küsitleda, mis siis, et nad peavad rääkima tõtt. Neilt teenet vastu võtta on siiski sootuks teine asi.”

      „Ja kätkeb endas sõna otseses mõttes kujuteldamatuid ohte,” lisas Alec. „Kui Jace teaks, et lasksin Claryl minna haldjakuninganna juurde, siis…”

      „Mul on kama,” lausus Clary. „Tema teeks minu nimel sedasama. Tahad öelda, et ei teeks või? Kui mina oleksin kadunud…”

      „Ta põletaks kas või kogu maailma maha, et võiks su tuha alt välja kaevata. Tean seda,” vastas Alec ning tema hääl kõlas väsinult. „Kurat, kas arvate, et mina ei tahaks kohe praegu kogu maailma maha põletada? Ma proovin lihtsalt…”

      „Käituda nagu vanemale vennale kohane,” ütles Isabelle. „Saan aru.”

      Paistis, nagu näeks Alec suurt vaeva, et ennast talitseda. „Kui sinuga, Isabelle, peaks midagi juhtuma… pärast Maxi ja Jace’i…”

      Izzy tõusis, läks üle toa ja võttis Alecil ümbert kinni. Nende tumedad, täpselt ühte värvi juuksed segunesid, kui Isabelle sosistas midagi vennale kõrva; Clary silmitses neid ning tundis suurt kadedust. Ta oli endale alati venda tahtnud. Ja nüüd oli tal vend. Sebastian. See tekitas tunde, nagu oleksid soovinud kutsikat ja saanud kingituseks põrgukoera. Ta vaatas, kuidas Alec õde armastavalt juustest sakutas, noogutas seejärel ja laskis temast lahti. „Peaksime minema koos,” lausus ta. „Aga vähemalt Magnusele on tarvis rääkida, mis meil kavas on. Teisiti poleks ilus.”

      „Tahad minu telefoni?” küsis Isabelle, pakkudes vennale päevinäinud roosat asjandust.

      Alec raputas pead. „Ta ootab koos teistega all. Luke’i tarvis pead samuti mingi vabanduse välja mõtlema, Clary. Kindlasti arvab Luke, et sõidad koos temaga koju. Ta rääkis, et su ema on olnud selle kõige pärast kaunikesti endast väljas.”

      „Ta süüdistab ennast, et Sebastian üldse eksisteerib.” Clary ajas end jalule. „Ehkki ta oli kõik need aastad pidanud teda surnuks.”

      „See ei ole tema süü.” Isabelle tõmbas alla seinal rippuva kuldse piitsa ning keris endale ümber käsivarre nagu hulga sädelevaid käevõrusid. „Talle ei pane seda keegi pahaks.”

      „Sellest ei ole mingit abi,” ütles Alec. „Igatahes mitte siis, kui sa ise süüdistad ennast.”

      Vaikides kõndisid nad kolmekesi läbi Instituudi koridoride; need olid nüüd harjumatult täis teisi varjukütte, kellest osa kuulus Idrisest olukorda lahendama saadetud erirühmadesse. Keegi ei vaadanud Isabelle’i, Alecit või Claryt iseäranis uudishimulikult. Esialgu oli Clary tundnud endal kogu aeg uurivaid pilke ning kuulnud nii sageli sosistatavat sõnu „Valentine’i tütar”, et oli hakanud Instituuti tulekut lausa pelgama; nüüd oli ta seisnud palju kordi nõukogu ees ning uudsus oli haihtunud.

      Nad sõitsid liftiga alla; Instituudi lööv, mida valgustasid tavaliste küünalde kõrval ka nõiavalguslambid, oli täis nõukogu liikmeid ja nende omakseid. Luke ja Magnus istusid ühes pingis ja ajasid juttu, Luke’i kõrval istus pikk sinisilmne naine, kes oli temaga väga sarnane. Ta oli kähardanud ja värvinud juukseid, nii et need polnud enam hallid, vaid pruunid, aga Clary tundis ta ära: Luke’i õde Amatis.

      Alecit nähes Magnus tõusis ja tuli temaga rääkima; Izzy nägi ilmselt üle pingiridade kedagi tuttavat, sest sööstis minema nagu alati, ilma et oleks selgitanud, kuhu läheb. Clary läks ütlema tere Luke’ile ja Amatisele; mõlemad olid väsinud moega ning Amatis patsutas Luke’ile kaastundlikult õlale. Märganud Claryt, ajas Luke end püsti ja kallistas teda. Amatis soovis õnne, et nõukogu oli ta süüdistustest vabastanud, ja tüdruk noogutas; ta viibinuks nagu ainult poolenisti seal – suurem osa temast oli justkui halvatud ja ülejäänu reageeris otsekui autopiloodil.

      Clary nägi silmanurgast Magnust ja Alecit. Nad ajasid juttu, Alec Magnuse lähedale kallutunud – nõnda nagu paarid sageli vesteldes teineteise poole kooldusid, justkui viibiksid mingis omaenda suletud universumis. Tal oli hea meel näha neid õnnelikuna, aga ühtlasi tegi see haiget. Tüdruk mõtiskles, kas talle veel eales midagi niisugust osaks saab või kas ta seda üldse tahabki. Ta kuulis kõrvus Jace’i häält: Ma ei taha isegi tahta kedagi peale