Kadunud hingede linn. Surmav arsenal. V raamat. Cassandra Clare

midagi juua on või? Head Barolot? Sagrantinot?”7

      Noormees võttis Isabelle’il õlgadest kinni ning manööverdas ta leebelt köögist välja. „Istu,” sõnas ta. „Toon sulle tekiilat.”

      „Tekiilat?”

      „See on kõik, mida meil on. Peale köhasiirupi.”

      Potsatanud ühele baaripukile, mis ääristasid köögiletti, viipas Isabelle käega. Jordan oleks oodanud, et neiul on pikad punaseks või roosaks lakitud küüned, mis sobivad laitmatult poleerituna kokku tema üldise välimusega, aga ei: Isabelle oli varjukütt. Tema käsi kirjasid armid ning küüned olid lühikeseks lõigatud ja ühtlaseks viilitud. Käeseljal kerkis esile mustendav voyance’i märk. „Olgu.”

      Jordan krabas Cuervo-pudeli, keeras korgi pealt ja valas pitsi täis. Ta lükkas klaasi üle leti. Isabelle tühjendas selle silmapilk, kortsutas kulmu ja lõi klaasi lauale.

      „Liiga vähe,” lausus ta, sirutas käe ja võttis noormehelt pudeli. Ajanud pea kuklasse, neelatas neiu korra, kaks, kolm korda. Kui Isabelle pudeli käest pani, olid tema põsed löönud õhetama.

      „Kuskohas sa niiviisi jooma oled õppinud?” Jordan ei teadnud, kas tunda aukartust või hirmu.

      „Idrises algab alkoholi tarvitamise iga viieteistkümneselt. Kõik sellest muidugi kinni ei pea. Mina hakkasin vanemate kõrval veega segatud veini pruukima juba lapsena.” Isabelle kehitas õlgu. Tüdruku liigutused ei olnud enam nii sujuvad ja koordineeritud kui tavaliselt.

      „Hüva. On sul äkki Simonile mingi teade… tahad, et ütleksin sinu poolt midagi edasi või…”

      „Ei.” Neiu võttis pudelist veel ühe lonksu. „Mina kaanin ennast lakku täis ja tulen siia, et temaga rääkida, aga tema on muidugi Clary juures. Selge pilt.”

      „Kui ma õigesti mäletan, olid just sina see, kes ütles, et Simon peaks talle toeks minema.”

      „Jah.” Isabelle näpitses tekiilapudeli silti. „Olin küll.”

      „Noh,” lausus Jordan toonil, mis tema arvates kõlas mõistlikult. „Ütle talle siis, et nüüd aitab.”

      „Ma ei saa seda teha.” Isabelle’i hääl oli väsinud. „Olen Claryle võlgu.”

      Jordan kummardus üle leti. Ta tundis, nagu oleks mingi telelavastuse baarmen, kes jagab kundele tarku nõuandeid. „Mida sa talle võlgned?”

      „Elu,” vastas Isabelle.

      Jordan pilgutas silmi; ta tundis, et tema baarmeni- ja nõustajaoskustest jääb siin väheks. „Clary päästis su elu?”

      „Ta päästis Jace’i elu. Ta oleks võinud paluda ingel Razielilt mida tahes, ent päästis mu venna. Mu elus on vähe neid, keda usaldan. Jäägitult usaldan. Ema, Alec, Jace ja Max. Ühe neist olen juba kaotanud. Kui poleks Claryt, oleksin kaotanud ka teise.”

      „Kas sa ei usu, et võiksid jäägitult usaldada kedagi, kes pole su sugulane?”

      „Jace ei ole mu sugulane. Mitte veresugulane.” Isabelle hoidus Jordani poole vaatamast.

      „Sa tead, mida ma silmas pean,” ütles Jordan ja heitis tähendusrikka pilgu Simoni toa poole.

      Izzy kortsutas kulmu. „Varjuküttidel on oma aukoodeks, libahunt,” lausus Isabelle; sel hetkel sai temast korraks jälle ülbe nefilim ning Jordanile tuli meelde, miks nood nii paljudele allilmlastele vastukarva on. „Clary päästis ühe Lightwoodi. Võlgnen talle elu. Kui ma seda talle anda ei saa – ning mis kasu tal sellest võikski olla – saan anda vähemalt midagi, mis teda natukenegi lohutab.”

      1

      W. Shakespeare, „Kogutud teosed”, 3. kd, tlk Rein Sepp, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1963.

      2

      1856. aastal asutatud Briti moemaja. (Siin ja edaspidi tõlkija)

      3

      Ameerika noortemoefirma, rajatud aastal 1892.

      4

      Tegelane lauamängus „Cluedo”.

      5

      Lauamäng.

      6

      „The Bodyguard”, 1992. aastal esilinastunud Ameerika ühendriikide film (peaosades Whitney Houston ja Kevin Costner).

      7

      Põhja-Itaalia Piemonte piirkonna veinid.

7

Põhja-Itaalia Piemonte piirkonna veinid.