Valejälg. Henning Mankell

et ta tahab saada sadulsepaks?”

      „Ma arvasin sedasama. Aga nüüd on ta võtnud pähe, et peab koos ühe sõbrannaga hakkama saama mingi teatrietendusega.”

      „See kõlab üsna põnevalt, mis?”

      Wallander noogutas kõhklevalt.

      „Ma loodan, et ta tuleb juulis siia,” lausus ta. „Pole teda juba ammu näinud.”

      Nad läksid lahku Wallanderi ukse juures.

      „Astu suvel läbi,” ütles Ann-Britt. „Koos Riia naisega või ilma. Tütrega või üksi.”

      „Ta nimi on Baiba,” lausus Wallander.

      Seejärel ta lubas, et tuleb külla.

      Pärast kõnelust Ann-Britiga istus ta tunni jao laual lebavate paberite kohal küürutades. Helistas kahel korral tulutult Göteborgi politseisse, otsides taga komissari, kes tegeles seal sama asjaga. Kui kell sai kolmveerand kuus, lõi ta aktikaaned kinni ja tõusis püsti. Ta oli otsustanud sel õhtul välja sööma minna. Katsus kõhtu ning tõdes, et jätkab kaalus alla võtmist. Baiba oli nurisenud, et ta on liiga paks. Pärast seda polnud tal enam mingeid probleeme söömise piiramisega. Mõnel korral oli ta sundinud ennast isegi treeningdressi selga tõmbama ja jooksmas käima, olgugi see tema meelest igav tegevus.

      Ta pani kuue selga ja otsustas samal õhtul Baibale kirjutada. Parajasti sel hetkel, kui ta oli toast lahkumas, helises telefon. Ta kõhkles viivu, kas jätta toru tõstmata. Tuli siis tagasi kirjutuslaua juurde ja võttis telefoni.

      See oli Martinsson.

      „Sa pidasid hea kõne,” ütles Martinsson. „Björk paistis päris liigutatud olevat.”

      „Seda sa juba ütlesid,” kostis Wallander. „Mis sa tahad? Ma olen koju minemas.”

      „Mulle tuli parajasti kõne, mis tundus vähe imelikuna,” lausus Martinsson. „Mõtlesin sinuga nõu pidada.”

      Wallander ootas läbematult jätku.

      „Keegi põllumees helistas Marsvinsholmi lähedalt talust. Ta väitis, et tema rapsipõllul on keegi naine, kes käitub kummaliselt.”

      „Ja rohkem ei midagi?”

      „Ei.”

      „Naine, kes käitus kummaliselt väljas rapsipõllul? Mida ta tegi?”

      „Kui ma õigesti aru sain, ei teinud ta midagi. Imelik oli see, et ta ülepea seal rapsi sees viibis.”

      Wallanderil ei tarvitsenud pikemalt mõeldagi, enne kui vastas.

      „Saada patrull välja. See peaks olema nende asi.”

      „Probleem seisab selles, et kõik paistavad parajasti kinni olevat. Peaaegu üheaegselt on juhtunud kaks liiklusõnnetust. Üks Svarte sissesõidul. Teine Continentali ees.”

      „Tõsised?”

      „Suuremaid vigastusi ei ole. Aga ilmselt on paras plekipuder.”

      „Kas nad ei või sõita Marsvinsholmi, kui vabanevad?”

      „Too maamees jättis väga mureliku mulje. Ma ei oska seda paremini seletada. Kui mul poleks vaja lapsi ära tuua, sõidaksin ise kohale.”

      „Võin seda teha,” ütles Wallander. „Saame koridori peal kokku, annad mulle nime ja teekirjelduse.”

      Mõni minut hiljem sõitis Wallander politseimajast välja. Ta keeras vasakule ja suundus ringilt Malmö poole. Kõrvalistmele oli ta asetanud Martinssoni kirjutatud sedeli. Maamehe nimi oli Salomonsson ja teed Wallander teadis. E65 maanteele välja jõudes keeras ta küljeklaasi alla. Kahel pool teed hällisid kollendavad rapsipõllud. Ta ei mäletanud, millal ta ennast viimati nii hästi oli tundnud kui praegu. Pani sisse kasseti „Figaro pulmaga”, kus Susannat laulis Barbara Hendricks, ning mõtles Baibale, kes peagi Kopenhaagenisse kohtumisele on saabumas. Marsvinsholmi teeotsale jõudes keeras ta vasakule, möödus lossist ja lossikirikust ning pööras veel kord vasakule. Heitis pilgu Martinssoni teekirjeldusele ja keeras kitsukesele teele, mis viis otse põldude vahele. Taamal tabas ta pilguga merd.

      Salomonssoni maja osutus vanaks hästihoitud Skåne elamuks. Wallander ronis autost välja ja vaatas ringi. Kuhu ta ka pilgu heitis, igal pool laiusid kollendavad rapsipõllud. Samal ajal avanes majauks. Trepil seisev mees oli väga vana. Käes hoidis ta binoklit. Wallander mõtles, et vanamees on kindlasti kõik välja mõelnud. Juhtus vägagi tihti, et üksikud vanurid helistasid maalt politseisse omaenda kujutluste tagantõhutusel. Ta läks trepi juurde ning noogutas.

      „Kurt Wallander Ystadi politseist,” esitles ta ennast.

      Mees majatrepil oli habemetüükas ning tal olid jalas katkised puukingad.

      „Edvin Salomonsson,” lausus vanamees luidrat kätt ulatades.

      „Jutusta, mis juhtus,” käskis Wallander.

      Mees osutas majast paremale jääva rapsipõllu suunas.

      „Avastasin ta täna hommikul,” alustas ta. „Ma ärkan vara. Ta oli seal juba kell viis. Alguses ma arvasin, et see on mõni hirv. Siis nägin binokliga, et see on naisterahvas.”

      „Mis ta seal tegi?” küsis Wallander.

      „Seisis.”

      „Ei midagi muud?”

      „Seisis ja vahtis.”

      „Vahtis mida?”

      „Kust mina tean.”

      Wallander ohkas endamisi. Tõenäoliselt oli vanamees näinudki hirve. Seejärel oli fantaasia võimust võtnud.

      „Sa ei tea, kes ta niisugune on?” küsis ta.

      „Ma pole teda kunagi varem näinud,” vastas mees. „Oleksin ma teadnud, kes ta on, ma poleks politseisse helistanud.”

      Wallander noogutas.

      „Sa nägid teda esimest korda täna hommikul vara,” jätkas ta. „Aga politseisse helistasid sa alles hilisel pärastlõunal?”

      „Ei taha ju ilmaaegu tülitada,” kostis mees lihtsalt. „Ma oletan, et politseil on tegemist küllalt.”

      „Niisiis, sa nägid teda binokliga,” lausus Wallander. „Ta oli väljas rapsipõllul ja sa polnud teda varem kunagi näinud. Mis sa siis tegid?”

      „Panin riidesse ja läksin välja talle ütlema, et ta kaoks. Ta ju tallab rapsi maha.”

      „Mis siis juhtus?”

      „Ta jooksis minema.”

      „Jooksis minema?”

      „Peitis ennast rapsi sisse ära. Kükitas maha, nii et ma teda enam ei näinud. Alguses ma arvasin, et ta läks minema. Pärast avastasin ta binokliga uuesti. Nii juhtus mitu korda järjest. Lõpuks ma väsisin ja helistasin teile.”

      „Millal sa teda viimati nägid?”

      „Just enne seda, kui teile helistasin.”

      „Mis ta siis tegi?”

      „Seisis ja vahtis.”

      Wallander heitis pilgu põllule. Ta ei näinud midagi muud peale hälliva rapsi.

      „Politseinik, kellega sa rääkisid, ütles, et sa olid olnud murelik,” ütles Wallander.

      „Mida teeb üks inimene rapsipõllul? Siin peab ju midagi korrast ära olema, mis?”

      Wallander mõtles, et peab lõpetama jutuajamise nii ruttu kui võimalik. Talle oli nüüd päris selge, et vanamees on kõike seda endale lihtsalt ette kujutanud. Ta otsustas kohe järgmisel päeval sotsiaalametiga ühendust võtta.

      „Ega ma ei saa siin kuigi palju ära teha,” lausus Wallander. „Ta on kindlasti juba kadunud. Igal juhul pole põhjust muretsemiseks.”

      „Kuhugi pole ta kadunud,” väitis Salomonsson. „Ma näen teda praegugi.”

      Wallander pööras kiiresti ümber. Ta vaatas Salomonssoni