Valejälg. Henning Mankell

meil peaks halvasti minema?” küsis Wallander vastu. „Parem võiksid muret tunda, kuidas kõigi nende kärpimistega läheb.”

      „Sellepärast ma tulingi,” lausus Martinsson. „Käivad kuuldused, et laupäeviti ja pühapäeviti võetakse Ystadis valvemeeskond maha.”

      Wallander silmitses Martinssoni jahmunult.

      „See on loomulikult täiesti võimatu,” ütles ta. „Kes hakkab siis valvama vahialuseid, kes meil võivad kinni istuda?”

      „Kuulujutud räägivad, et selle ülesande peale kuulutatakse eraturvafirmade vahel välja konkurss.”

      Wallander vahtis imestunult Martinssonile otsa.

      „Turvafirmad?”

      „Nii ma kuulsin.”

      Wallander raputas pead. Martinsson tõusis püsti.

      „Ma mõtlesin, et sa peaksid seda teadma,” sõnas ta. „Kas sina saad aru, mis toimub politseiga?”

      „Ei,” kostis Wallander. „Võta seda vastust kui täiesti siirast ja ammendavat.”

      Martinsson viivitas toast lahkumisega.

      „Oli veel midagi?”

      Martinsson võttis taskust paberilehe.

      „Nagu sa tead, on alanud jalgpalli-MM. Kameruniga oli tulemus 2:2. Sina olid pannud 5:0 Kameruni kasuks. Jäid sellega viimaseks.”

      „Kuidas saab viimaseks jääda? Tegelikult kas arvad ära või paned mööda, mis?”

      „Me teeme statistikat, mis näitab, missugune on meie omavaheline seis.”

      „Issand jumal! Milleks see veel hea on?”

      „Üks konstaabel oli ainuke, kes pakkus 2:2,” lausus Martinsson Wallanderi küsimust tähelepanuta jättes. „Nüüd on kõne all järgmine kohtumine. Rootsi Venemaa vastu.”

      Wallander ei tundnud vähimatki huvi jalgpalli vastu. Selle asemel oli ta mõnikord käinud vaatamas Ystadi käsipallimeeskonna mängu, kes ajuti oli kuulunud Rootsi parimate hulka. Viimasel ajal ei saanud talle kummatigi märkamatuks jääda, kuidas kogu rahvas paistis koondavat oma tähelepanu ühele asjale. Jalgpalli MM oli objekt. Võimatu oli telerit sisse lülitada või ajalehte lahti lüüa, sattumata lõpmatuile oletustele, kuidas võiks Rootsi meeskonnal minna. Samal ajal oli ta tõdenud, et polnud eriti võimalik politsei omavahelisest ennustusvõistlusest kõrvale jääda. Seda oleks võidud tõlgendada üleolekuna. Ta võttis rahatasku välja.

      „Mis see maksab?”

      „100 krooni. Nagu ennegi.”

      Ta ulatas rahatähe Martinssonile, kes tegi oma nimekirja märgi.

      „Nii et ma pean ennustama tulemust?”

      „Rootsi Venemaa vastu. Kuidas see lõpeb?”

      „4:4,” ütles Wallander.

      „Jalgpallis lüüakse väga harva nii palju väravaid,” lausus Martinsson üllatunult. „See meenutab rohkem jäähoki skoori.”

      „Ütleme siis, et 3:1 Venemaa kasuks,” sõnas Wallander. „Kas see kõlbab?”

      Martinsson kirjutas üles.

      „Äkki võtame kohtumise Brasiiliaga ka kohe ette?” jätkas Martinsson.

      „3:0 Brasiilia kasuks,” ütles Wallander kiiresti.

      „Sa ei pane Rootsile just eriti suuri lootusi,” tähendas Martinsson.

      „Jalgpallis igatahes küll mitte,” kostis Wallander ja andis talle veel ühe sajalise.

      Pärast Martinssoni lahkumist juurdles Wallander kuuldu üle. Ent lükkas siis need mõtted ärritatult eemale. Küll ta veel jõuab teada saada, mis peab paika ja mis mitte. Kell oli saanud pool viis. Wallander võttis kätte kausta juurdlusmaterjalidega varastatud autode organiseeritud väljaveo kohta endistesse idabloki riikidesse. Ta oli tegelnud selle asjaga juba mitu kuud. Siiani oli politseil õnnestunud üksnes ulatusliku afääri üksikute osade jälile jõuda. Ta mõistis, et ei pääse sellest loost veel paljude kuude jooksul. Tema puhkuse ajal pidi Svedberg asja üle võtma. Wallanderil oli üsna tugev aimus, et tema äraolekul ei juhtu suurt midagi.

      Ann-Britt Höglund koputas uksele ja astus sisse. Tal oli peas must pesapallurimüts.

      „Kuidas ma sinu meelest välja näen?” küsis ta.

      „Nagu turist,” vastas Wallander.

      „Politsei uued vormimütsid hakkavad niimoodi välja nägema,” ütles naine. „Kujuta ette sõna „Politsei” üleval noka kohal. Ma olen näinud pilte.”

      „Mina sihukest küll pähe ei pane,” lausus Wallander. „Vahest peaks rõõmustama, et ma enam konstaabel pole.”

      „Võib-olla me veel ühel päeval avastame, et Björk oli päris laitmatu ülemus,” tähendas Höglund. „Minu meelest rääkisid sa hästi.”

      „Ma tean ise, et kõne oli kehv,” kostis Wallander ning täheldas kerget ärritust. „Aga vastutus langeb neile, kellel jätkus rumalust mind kõnelejaks panna.”

      Ann-Britt Höglund seisis ja vaatas aknast välja. Wallander mõtles, et naisel oli läinud lühikese ajaga korda tõestada mainet, mis tema eel käis, kui ta eelmisel aastal Ystadi tuli. Ta oli kõrgemas politseikoolis ilmutanud suuri eeldusi politseitööks. Eeldused olid edaspidi veelgi enam välja arenenud. Teatud osas oli tal õnnestunud täita tühikut, mida Wallander oli tajunud pärast Rydbergi surma mõne aasta eest. Rydberg oli politseinik, kes oli Wallanderile õpetanud suurema osa sellest, mis ta praegu oskas. Mõnikord ta mõtles, et nüüd oli tema kohus Ann-Britt Höglundi samal viisil juhendada.

      „Kuidas autodega läheb?” küsis naine.

      „Varastatakse,” vastas Wallander. „Sellel organisatsioonil paistab olevat uskumatuid harusid.”

      „Kas me saame lõhkumisega hakkama?”

      „Me purustame nad,” kostis Wallander. „Varem või hiljem. Mõneks kuuks tekib tühik. Siis algab otsast peale.”

      „Ja see ei lõpe kunagi?”

      „See ei lõpe kunagi. Ystad asub just siin, kus ta asub. Siit kakssada miili eemal, teispool merd, on olemas arvutu hulk inimesi, kes tahavad endale sedasama, mis meil on. Probleem on ainult selles, et neil puudub maksmiseks raha.”

      „Tahaks teada, kui palju varastatud kraami viiakse välja iga praamiga,” tähendas Höglund mõtlikult.

      „Parem on seda mitte teada,” kostis Wallander.

      Nad läksid koos kohvi järele. Ann-Britt Höglund pidi juba samal nädalal puhkusele minema. Wallander oli aru saanud, et ta kavatses selle veeta Ystadis, kuna ta montöörist mees, kelle tegevusväljaks oli kogu maailm, viibis parajasti Saudi-Araabias.

      „Mis sa ise kavatsed ette võtta?” küsis naine, kui tuli juttu eelseisvatest puhkustest.

      „Sõidan Skagenile,” vastas Wallander.

      „Koos tolle naisega Riiast?” küsis Ann-Britt Höglund naeratades.

      Wallander kibrutas jahmunult otsmikku.

      „Kust sina teda tead?”

      „Kõik teavad,” vastas naine. „Kas sa seda ei aimanud? Võib vahest öelda, et see on pideva sisemise jälitustöö tulemus, mis on politseinike seas kogu aeg käimas.”

      Wallander oli siiralt üllatunud. Ta polnud kunagi kellelegi rääkinud Baibast, keda ta oli kohanud mõne aasta eest seoses ühe kuriteo uurimisega. Naine oli tapetud läti politseiniku lesk. Ta oli käinud Ystadis möödunud jõulude ajal pool aastat tagasi. Lihavõttepühade aegu oli Wallander teda Riias külastanud. Ent ta polnud naisest iial rääkinud. Polnud teda kunagi ühelegi kolleegile tutvustanud. Nüüd küsis ta endalt äkitselt, miks polnud ta seda teinud. Isegi kui nende vahekord oligi alles üsna habras, oli naine tirinud ta välja