Valejälg. Henning Mankell

peaks kaduma, laieneb see otsustavalt.

      „Lähen teda kohe täna õhtul vaatama,” lausus Wallander, mõeldes põrandal kõrguvale musta pesu kuhjale.

      „Ma tahaksin, et sa mulle helistaksid,” ütles õde.

      Wallander lubas seda teha.

      Siis helistas ta Riiga. Kui telefon vastas, uskus ta algul, et see on Baiba. Hiljem ta taipas, et tegemist oli koduabilisega, kes ei rääkinud midagi muud peale läti keele. Ta pani toru kiirustades ära. Samal hetkel telefon helises. Wallander kohkus, otsekui oleks ta kõige vähem oodanud kellegi helistamist.

      Ta võttis toru ja kuulis Martinssoni häält.

      „Loodan, et ma ei sega,” ütles Martinsson.

      „Ma tulin ainult särki vahetama,” sõnas Wallander ja imestas ise, miks pidi ta alati tundma kohustust vabandada, et ta kodus viibib. „Juhtus midagi?”

      „On sisse tulnud rida telefonikõnesid kaotsiläinud isikute kohta,” ütles Martinsson. „Ann-Britt vaatab neid parajasti läbi.”

      „Ma mõtlesin just seda, mis sa oma kuvaritele oled saanud.”

      „Kogu hommikupooliku oli võrgurike,” kostis Martinsson süngelt. „Helistasin natukese aja eest Stockholmi. Keegi seal arvas, et tunni aja pärast läheb jälle käima. Aga ta ei paistnud päris veendunud olevat.”

      „Ega me kurjategijaid taga aja,” lausus Wallander. „Me võime oodata.”

      „Malmöst helistas üks tohter,” jätkas Martinsson. „Keegi naisterahvas. Ta nimi oli Malmström. Ma lubasin, et sa võtad temaga ühendust.”

      „Miks ta sinuga ei võinud rääkida?”

      „Ta tahtis rääkida sinuga. Ma oletan, sellepärast, et sina nägid tüdrukut elusana, ja mitte mina.”

      Wallander võttis pastaka ja märkis telefoninumbri üles.

      „Käisin kohal,” ütles ta. „Nyberg oli põlvili savis ja higistas. Ootas koera.”

      „Ta ise on sama hea kui koer,” lausus Martinsson, püüdmatagi varjata, kuidas ta Nybergi kui isikusse suhtub.

      „Ta võib olla riiakas,” protesteeris Wallander. „Aga ta on väga tubli.”

      Ta pidi juba kõne lõpetama, kui talle tuli meelde Salomonsson.

      „Talumees on surnud,” ütles ta.

      „Kes?”

      „Mees, kelle köögis me eile õhtul kohvi jõime. Sai rabanduse ja suri.”

      „Vahest peaksime kohvi tagasi toimetama,” sõnas Martinsson süngelt.

      Kui kõne lõppes, läks Wallander kööki ja jõi vett. Ta jäi kauaks tegevusetult köögilaua äärde istuma. Kell oli saanud juba kaks, kui ta Malmösse helistas. Tal tuli oodata, kuni Malmströmi-nimeline arst telefonile kutsuti. Häälest oli tunda, et see on väga noor naine. Wallander esitles ennast ja vabandas, et polnud kohe helistanud.

      „Kas on tulnud esile mingeid uusi andmeid, mis viitaksid kuriteo toimepanekule?” küsis temalt arst.

      „Ei ole.”

      Sellisel juhul ei ole meil vajadust kohtumeditsiinilist uuringut läbi viia,” sõnas naine. „See lihtsustab asja. Ta põletas ennast ära bensiiniga, mis polnud pliivaba.”

      Wallander märkas, et tal hakkab halb. Ta arvas ennast nägevat mustaks kõrbenud keha, mis lamas seal samas naise kõrval, kellega ta rääkis.

      „Me ei tea, kes ta on,” sõnas Wallander. „Me peame temast võimalikult palju teada saama, et tundemärgid oleksid selged.”

      „Ärapõlenud kehaga on alati raske,” kostis naine häirimatult. „Kogu nahk on põlenud. Hambauuring pole veel lõpetatud. Aga tal olid head hambad. Ei mingeid plomme. Ta oli 163 sentimeetrit pikk. Polnud kunagi ühtki luud murdunud.”

      „Mul oleks tarvis tema vanust,” lausus Wallander. „See on peaaegu et kõige olulisem.”

      „See võtab veel mõne päeva. Me lähtume hammastest.”

      „Aga kui katsuda ära arvata?”

      „Parem mitte.”

      „Ma nägin teda kahekümne meetri kauguselt,” ütles Wallander. „Minu meelest oli ta seitseteist. Kas ma eksin?”

      Naisarst mõtles järele, enne kui vastas.

      „Mulle ei meeldi ikkagi oletusi teha,” vastas ta lõpuks. „Aga ma usun, et ta oli noorem.”

      „Mispärast?”

      „Selle peale võin ma vastata siis, kui teada saan. Aga mind ei üllataks, kui ilmneks, et ta oli kõigest viisteist.”

      „Kas viieteistkümnene võib tõesti vabal tahtel ennast põlema pista?” küsis Wallander. „Mul on raske seda uskuda.”

      „Läinud nädalal panin ma kokku seitsmeaastase plika jäänuseid, kes oli ennast õhku lasknud,” vastas arst. „Ta oli selle väga täpselt ette planeerinud. Oli hoolitsenud isegi selle eest, et keegi teine viga ei saaks. Kuna ta oskas vaevalt kirjutada, jättis ta hüvastijätukirja asemel maha joonistuse. Ma olen kuulnud nelja-aastasest poisist, kes püüdis hirmust oma isa ees endal silmad peast torgata.”

      „See pole võimalik,” lausus Wallander. „Meil Rootsis küll mitte.”

      „Nimelt siin,” vastas naine. „Rootsis. Maailma keskel. Keset suve.”

      Wallander märkas, et talle tõusid pisarad silma.

      „Kui te ei tea, kes ta on, jätame ta siia,” jätkas arst.

      „Mul on üks küsimus,” sõnas Wallander. „Üks täiesti isiklik küsimus. Peab vist olema kohutavalt valus ennast surnuks põletada?”

      „Seda on inimesed läbi aegade teadnud,” vastas arst. „Seepärast ongi tuld kasutatud kõige rängema karistuse ja piina jaoks, mida võib teisele inimesele osaks saada lasta. Põletati ju Jeanne d’Arc, põletati ka nõidu. Kõigil aegadel on tuld inimeste piinamiseks kasutatud. Valud on hullemad, kui endale üldse võib ette kujutada. Peale selle ei kaota inimene teadvust nii ruttu, kui soovida võiks. Leekide eest põgenemise instinkt on tugevam kui tahtmine piinadest pääseda. Seepärast sunnitakse teadvust minestust vältima. Kuni saavutatakse teatud piir. Mõne aja pärast põlenud närvid tuimenevad. On olemas näiteid üheksakümneprotsendilise põletusega inimestest, kes on lühikest aega tundnud ennast täiesti vigastamatuna. Aga kui tuimastus järele annab…”

      Ta ei lõpetanud lauset.

      „Ta põles nagu tõrvik,” sõnas Wallander.

      „Kõige parem, mis saab teha, on sellele mitte mõelda,” ütles naine. „Surm võib tegelikult osutuda vabastajaks. Kui vastumeelselt me seda ka ei aktsepteeriks.”

      Kõne lõpetanud, tõusis Wallander püsti, võttis oma kuue ja lahkus. Tuul oli tõusnud. Põhjast oli tõusnud pilverind. Teel politseisse sõitis ta autokeskusest läbi ja pani kinni ülevaatuse aja. Kui ta politseisse pärale jõudis, oli kell mõni minut kolm läbi. Ta peatus vastuvõturuumis. Ebba oli hiljaaegu vannitoas kukkudes käeluu murdnud. Wallander küsis ta enesetunde järele.

      „Sain meeldetuletuse, et hakkan vanaks jääma,” vastas Ebba.

      „Sina ei jää kunagi vanaks,” väitis Wallander.

      „See oli sinust kena öelda,” vastas Ebba. „Aga see pole tõsi.”

      Teel oma kabinetti viskas Wallander pilgu tuppa, kus Martinsson oma kuvari taga istus.

      „Kahekümne minuti eest hakkas tööle,” teatas ta. „Ma üritan parajasti tunnusmärkide põhjal kindlaks teha, kas mõni kaotsiläinud isik võiks klappida.”

      „Lisa juurde, et ta oli 163 sentimeetrit pikk,” ütles Wallander. „Ja et ta on viisteist kuni seitseteist aastat vana.”

      Martinsson vaatas talle üllatunult