Valejälg. Henning Mankell

jätame pärastiseks,” sõnas Wallander.

      Ta läks avarasse elutuppa ja jäi keset põrandat seisma. Ann-Britt jäi ukse juurde ootele, nagu arvaks ta, et Wallander peab kohe improviseeritud loengu.

      „Harilikult ma küsin endalt, mis mul on nägemata jäänud,” lausus Wallander. „Aga siin paistab kõik nii ilmne olevat. Üksildane mees elab majas, kus iga asi on oma kindlaksmääratud kohal, pole ühtki maksmata arvet ja üksildus on imbunud seintesse nagu aegade tagune sigariving. Ainus asi, mis seda mustrit rikub, on see, et kõnealune mees lebab nüüd surnult rannas Göran Lindgreni aerupaadi all.”

      Seejärel parandas ta ennast.

      „Mustrit lõhub üksainus asi. See, et lamp aiaväravas ei põle.”

      „Küllap see võis läbi põleda,” lausus Ann-Britt üllatunult.

      „Võis küll,” soostus Wallander. „Aga see rikub igal juhul mustrit.”

      Samal ajal koputati uksele. Kui Wallander ukse avas, seisis selle taga vihma käes Hansson, kellel veenired üle näo jooksid.

      „Ei Nyberg ega arst pääse edasi, kui me paati ümber ei keera,” ütles ta.

      „Eks keerake siis,” lausus Wallander. „Ma tulen kohe.”

      Hansson kadus saju sisse.

      „Me peame hakkama ta perekonda otsima,” ütles Wallander. „Tal peab ju olema telefoniraamat.”

      „Üks asi on imelik,” sõnas Ann-Britt. „Kõikjal on märke pikast elust, reisidest ja loendamatuist kohtumistest inimestega. Aga kuskil pole mingeid perekonnafotosid.”

      Wallander vaatas ringi elutoas, kuhu nad tagasi olid pöördunud, ning tõdes, et teisel on õigus. Teda ärritas, et ta ise polnud sellele mõelnud.

      „Vahest ta ei tahtnud, et talle tema vanadust meelde tuletataks,” tähendas Wallander sisemise veendumuseta.

      „Ükski naine ei suudaks ilmaski elada majas, kus pole tema perekonnast fotosid,” sõnas Ann-Britt. „Võib-olla ma sellepärast hakkasingi selle peale mõtlema.”

      Diivani juures laual seisis telefon.

      „Tal oli kabinetis ka telefon,” ütles Wallander ja osutas käega. „Otsi sina sealt, ma vaatan siin.”

      Wallander kükitas madala telefonilauakese juurde. Telefoni kõrval oli teleripult. Mees võis ühteaegu telefoniga rääkida ja telerit vaadata, mõtles Wallander. Täpipealt nagu ma isegi. Me elame maailmas, kus inimene vaevalt suudab välja kannatada, kui ei saa samaaegselt kontrollida telefoni ja telerit. Ta lehitses läbi telefoniraamatud, ilma et oleks leidnud mingeid isiklikke märkmeid. Seejärel tõmbas ta ettevaatlikult lahti kaks sahtlit telefonilaua taga seisvast kummutist. Ühes neist oli margialbum, teises liimituubid ja karp salvrätihoidjatega. Parajasti siis, kui ta oli suundumas kabinetti, helises telefon. Ta võpatas. Kohe ilmus kabineti uksele Ann-Britt Höglund. Wallander istus ettevaatlikult diivaninurgale ja tõstis telefonitoru.

      „Halloo,” ütles naisehääl. „Gustaf? Miks sa ei helista?”

      „Kes räägib?” küsis Wallander.

      Naise hääl muutus korraga väga rangeks.

      „Siin helistab Gustaf Wetterstedti ema,” lausus naine. „Kellega ma räägin?”

      „Minu nimi on Kurt Wallander. Ma töötan Ystadi politseis.”

      Ta kuulis, kuidas naine hingab. Samal ajal mõtles ta kiiruga, et kui ta on Wetterstedti ema, peab ta olema väga vana. Ta tegi grimassi Ann-Britt Höglundile, kes uksel seistes teda jälgis.

      „Kas midagi on juhtunud?” küsis naine.

      Wallander ei teadnud, kuidas reageerida. Lähedase sugulase teavitamine surmajuhtumist telefoni teel käis kõigi kirjutatud ja kirjutamata reeglite vastu. Samal ajal oli ta juba öelnud, kes ta on, ja et ta on politseist.

      „Halloo,” ütles naine. „Kas te kuulete?”

      Wallander ei vastanud. Ta vaatas abitult Höglundile otsa.

      Seejärel tegi ta midagi niisugust, mille kohta ta pärast ei osanud öelda, kas see oli õige või mitte.

      Ta pani toru ära ja lõpetas kõne.

      „Kes see oli?” küsis Ann-Britt.

      Wallander vangutas pead ega vastanud.

      Siis tõstis ta uuesti toru ja helistas Stockholmi politsei peakorterisse Kungsholmenil.

      7

      Veidi pärast kella üheksat õhtul helises Gustaf Wetterstedti telefon uuesti. Selleks ajaks oli Wallander saanud Stockholmi kolleegidelt niipalju abi, et nood olid edastanud Wetterstedti emale surmateate. Nüüd helistas Wallanderile kriminaaljälituse inspektor, kes esitles ennast Hans Vikanderina Östermalmi politseijaoskonnast. Mõne päeva pärast, alates esimesest juulist, pidi vana nimi kaduma ja asenduma „Citypolitseiga”.

      „Talle on teatatud,” ütles Vikander. „Kuna ta on nii vana, võtsin kirikuõpetaja kaasa. Aga ma pean ütlema, et ta võttis selle teate vastu talitsetult, ehkki on 94-aastane.”

      „Võib-olla nimelt sellepärast,” arvas Wallander.

      „Jätkame Wetterstedti kahe lapse otsinguid,” lisas Hans Vikander. „Vanem poeg töötab New Yorgis ÜRO-s. Tütar, kes on noorem, elab Uppsalas. Arvame, et saame nad tänase õhtu jooksul kätte.”

      „Ja tema lahutatud naine?” küsis Wallander.

      „Milline neist?” nõudis Hans Vikander. „Ta oli kolm korda abielus.”

      „Kõik kolm,” kostis Wallander. „Me võtame hiljem nendega ise ühendust.”

      „Mul on veel midagi, mis võib sulle vahest huvi pakkuda,” jätkas Vikander. „Kui me mammaga rääkisime, jutustas ta, et poeg oli talle helistanud igal õhtul täpselt kell üheksa.”

      Wallander heitis pilgu kellale. See oli kolm minutit üheksa läbi. Ta mõistis sedamaid Vikanderi poolt öeldu tähendust.

      „Eile ta ei helistanud,” jätkas Hans Vikander. „Ema ootas kella poole kümneni. Siis helistas ise. Keegi ei vastanud, kuigi ta kinnitas, et laskis telefonil heliseda vähemalt viisteist korda.”

      „Aga eelmisel õhtul?”

      „Seda ta nii kindlasti ei mäletanud. Kõigele vaatamata on ta ikkagi 94 aastat vana. Ta ütles, et ta lähimälu on üsna vilets.”

      „Oli tal veel midagi öelda?”

      „Ma ei teadnud päris hästi, mida ma talt veel peaksin küsima.”

      „Eks meil tule temaga veel rääkida,” arvas Wallander. „Kuna ta on sinuga juba kohtunud, oleks hea, kui saaksid selle enda peale võtta.”

      „Ma lähen puhkusele juuli teisest nädalast,” vastas Hans Vikander. „Kuni sinnamaani saame hakkama.”

      Wallander lõpetas telefonikõne. Samal ajal astus esikusse Ann-Britt Höglund, kes oli käinud väljas postkasti otsimas.

      „Tänased ja eilsed ajalehed,” lausus ta. „Üks telefoniarve. Ei mingeid erakirju. Ta ei saa seal paadi all eriti kaua lamanud olla.”

      Wallander tõusis diivanilt püsti.

      „Vaata maja veel kord üle,” ütles ta. „Katsu näha mingeid jälgi, kas pole miskit varastatud. Lähen alla ja viskan talle pilgu peale.”

      Vihm oli läinud üsna tugevaks. Läbi aia kiirustades meenus Wallanderile, et oli pidanud isa külastama. Nägu kõverdades pöördus ta majja tagasi.

      „Osuta mulle üks teene,” ütles ta esikusse astudes Ann-Britt Höglundile. „Helista mu isale ja ütle talle, et ma olen ametis ühe kiire juurdlusega. Kui ta küsib, kes sa oled, võid öelda, et oled uus politseiülem.”

      Naine noogutas muiates. Wallander andis talle telefoninumbri. Siis läks ta tagasi vihma kätte.

      Tugevatest