Mõrva varjud. Ann Granger

va varjud

      Tänuavaldused

      Palju on neid inimesi, keda pean tänama nõuannete, abi ja julgustuse eest, mida sain selle raamatu kirjutamise ajal. Suur aitäh professor Bernard Knightile, riikliku ordeni kavalerile, väljapaistvale patoloogile ja kolleegile krimikirjanduses nõuannete eest ekshumeerimistoimingute osas. Aitäh Kuningliku Farmaatsiaühingu muuseumile informatsiooni eest oopiumitinktuuri kohta. Kolleegile krimikirjanduses doktor Stella Shepherdile ja tema abikaasale John Martinile meditsiinialaste teadmiste eest, mida nad mulle lahkesti jagasid nii sel korral kui ka teistel puhkudel. Aitäh Oxfordi Koroneribüroole. Tänu Oxfordshire Uurimiskeskuse personalile Oxfordi Westgate’i raamatukogus. Aitäh David Dancerile Oxfordi raekojast, kes tutvustas mulle Oxfordi „vana” kohtumaja ja selle juurde kuuluvat maa-alust tunnelit. Aitäh Carole Blake’ile, minu agendile, toimetajale Marion Donaldsonile, mu kauakannatanud perekonnale ja sõpradele ning eelkõige mu abikaasale, John Hulme’ile.

A.G.

      Tegelased

      Esimene vari, Bamford 1889-90

      William Oakley, Fourways House’i peremees

      Cora, tema naine

      Proua Martha Button, majapidajanna

      Watchett, aednik

      Daisy Joss, lapsehoidja

      Inspektor Jonathan Wood Bamfordi politseist

      Emily, tema tütar

      Seersant Patterson Bamfordi politseist

      Stanley Huxtable, Bamford Gazette’i reporter

      Härra Taylor, süüdistaja William Oakley kohtuprotsessil

      Härra Green, kaitsja sel protsessil

      Teine vari, Bamford 1999

      Damaris Oakley}

      Florence Oakley} William Oakley lapselapsed

      Jan Oakley, William Oakley lapselapselaps

      Ron Gladstone, aednik

      Politseiülem Alan Markby Regionaalsest Kriminaalpolitsei osakonnast

      Inspektor Dave Pearce, sama, mis eelmine

      Meredith Mitchell, Välisministeeriumi töötaja

      Doktor Geoffrey Painter, mürkide ekspert

      Pamela, tema naine

      Juliet, tema õde

      Püha isa James Holland, Bamfordi vikaar

      Politseiülem James Minchin Metropolitani politseist

      Inspektor Mickey, samast asutusest

      Dolores Forbes, The Feathersi perenaine

      Kenny Jos, taksojuht

      Doktor Fuller, patoloog

      Harrington Winsley, juhtivkonstaabel

      Dudley Newman, ehitaja

      ESIMENE OSA

      Esimene vari

      Mõrv, mis ikka ilgem on kõigest muust,

      kuid see on kõige ilgem ja võõrikum ja loomuvastasem.

Shakespeare, „Hamlet”, 1. vaatus, 5. stseen

      üks

      1889

      Cora Oakley nõjatus pitsiga ääristatud patjadele. Higi nirises ta juuste piirilt mööda laupa alla, piki nina, üle ülahuule ja moodustas suunurgas kortsus nahal soolase loigu. Ta oli sellest vaevu teadlik. Valu kombitsad sirutusid tema tuikavast lõuast kaela pidi õlga. Terve parem näopool tundus olevat kui tules. Kolm päeva oli möödas sellest, kui hammas välja tõmmati, ja hambaarst oli lubanud, et haav paraneb peatselt.

      Miks peavad mehed küll alati kõige kohta valetama? mõtles Cora. Ta puudutas paistes ihu ja võpatas.

      Tornituba oli olnud tema oma sestsaadik, kui ta Fourwaysi tuli. Enamik sellest oli sametises poolpimeduses, kuid tema lamas öökapil seisva lambi heidetud valguslaigu piiril. Lambi portselanalusele olid maalitud kannikesed. Sibulakujulise klaasist lambivarju sees väänles ja hüples vihaselt leek, mida toitis õlitagavara lambi aluses, nagu vangistatud kuradike, soovides olla vaba ja teha kurja.

      Vahetan toa välja, otsustas Cora. Mulle ei meeldi see tuba. Pole kunagi meeldinud.

      William oli öelnud, et see peab naise tuba olema. Williami tuba oli maja teises küljes. Vaevalt et see oli abielupaari jaoks normaalne asjade korraldus, kuid William tahtis nii, ja Cora teadis, miks.

      Just nagu oleks abikaasale mõtlemine mehe välja kutsunud, avanes uks ja ta tuli sisse, kandes väikest kandikut.

      „Ole lahke,” ütles mees ja pani kandiku lauale lambi kõrvale. „Viisin Perkinsi retsepti apteeki. Baxter andis mulle selle.”

      Cora pööras pead, nii et ta nägi tuttavat väikest pudelikest käsitsi kirjutatud sildiga „Laudanum” ja selle all sulgudes „Oopiumitinktuur”.

      „Baxter rääkis mulle, et praegu on tulemas uued asjad selliste valude jaoks nagu hambavalu. Ma ütlesin talle, et sa eelistad jääda selle juurde, mida tunned.” Ta pidas pausi, just nagu oodates, et naine ütleb midagi. Kui ta ei öelnud, jätkas mees energiliselt. „Noh, siin on veekann, klaas ja teelusikas. Kas sa tahad seda kohe võtta?” Ta sirutas käe pudeli poole.

      Cora pööras pead padja najal eitavalt küljelt küljele. Ta soovis vaid seda, et mees ära läheks. Ta teadis, kuidas oma doosi annustada. Oopiumitinktuur oli olnud nüüd juba pikka aega talle heaks sõbraks, selliseks, kelle poole pöörduda teda kummitava musta depressiooni sügavikus. Ta magaks häirimatult, vaatamata ägedas põletikus igemele tühja sombu ümber, kus oli olnud hammas. Ometi täitis paljas mõtegi magamisest ta kartusekihelusega. Viimasel ajal olid tema und ahistanud õudusunenäod. Meeleheites küsis ta endalt, kas ta ei pidanud siis iialgi rahu saama, ei ärkvel olles ega magades.

      „Hea küll siis,” ütles William. Ta kummardus ja surus kiretu suudluse naise niiskele laubale. „Head ööd.”

      Kui mees ukse poole läks, sai Cora hääle tagasi ja hüüdis: „William!”

      Mees pöördus, käsi uksenupul, tumedad kulmud üles kerkinud. Isegi oma praeguses viletsuses mõtles Cora, kui ilus oli mees. Ta mõistis kibedusega, kuidas tuulepäine seitsmeteistaastane, selline, nagu ta oli olnud, kui nad kohtusid, võis mehesse armuda. Armuda nii täielikult mehesse, kes oli täiesti mäda, läbinisti.

      Cora ütles nii selgelt, kui ta läbi paistetuse ja valu suutis: „Ma kavatsen hommikul Daisy lahti lasta.”

      „Kas ta ei hoolitse poisi eest korralikult?” Mehe hääl oli külm.

      „Mulle ei meeldi tema suhtumine.”

      „Mis mõttes?” Kuigi William seisis varjus, nägi Cora põlgust tema näol, kuulis seda tema hääles.

      Ta vist arvab, et ma olen loll, mõtles Cora. Kuid tal oli liiga valus, et vaielda. Selle asemel ütles ta: „Sa oled teinud mu haletsetavaks ja naeruväärseks kõigi silmis, kes meid tunnevad.”

      „Sa räägid mõttetusi,” lausus mees lühidalt. Ta avas ukse.

      „Seda on liiga palju,” ütles Cora raskustega keelt liigutades. „Enam mitte, William. Ma ei kannata seda enam uuesti välja.”

      Mees ei vastanud ja kui ta läbi avatud ukse välja astus, hüüdis Cora: „Sellele peab lõpp tulema, William!”

      Ta oli söandanud kasutada sõna, mida William taluda ei suutnud. Ta pööras ringi. „Peab?”

      Ajendatuna valust ja meeleheitest nähvas Cora: „Ma nõuan lahutust.”

      Cora nägi tuksatust mehe suunurgas, just nagu kavatseks ta naeratada. Kuid kõik, mis ta ütles, oli: „Võib-olla oled sa hommikul mõistlikum.” Ning siis oli ta läinud.

      „Head ööd siis, härra Watchett,” ütles Martha Button.

      Ta sulges aedniku järel köögiukse ja keeras lukku. Siis lükkas ta pealekauba ette ka ülemise ja alumise riivi ning see tehtud, kontrollis aknad üle. Veendunud, et keegi, kui ehk vaid mõni äärmiselt otsusekindel