Kindel linn. Tiit Aleksejev

ei langenudki.

      Ootus, alati millegi ootus. Raskus, tuikamine meelekohtades, häilitud teraskiiver.

      Sädemeid pilduv, oh-et-ta-küll…

      Läbikatsumise ajal nad hiilgavad…

      Heinapepri täis tühermaa, kuivusest krõbisev Issanda ilm.

      Lämbus-kuumus-liitumine.

      Päike, mu kaaslane.

      Sinu riik tulgu, commiles.

      Sinu rist.

†

      Seina ääres on suured kummuli keeratud saviastjad. Nende kõrval väiksemad.

      Piiramine, mõtlen. Piiramine, mis viljasalved ja õlinõud tühjendab.

      Aga mitte kõik. Ühel kannul näib lakkpitser terve olevat. Murran selle lahti ja nuusutan.

      Vein. Ole kiidetud, Issand.

      Valge linane eesriie liigub tuules, nagu peidaks selle taga end keegi…

      Aga ei.

      Öine lahing, mõtlen. Magamatus… Tuleb pikali visata, kasvõi korraks. Selleks veingi… Joon ja uinun.

      Muidu lähen hulluks.

      Ole tervitatud, kuninganna! Sinu ootuse terviseks!

      Vein on vaigumaitsega. Segatud. Kõik on segiläbi, erinevad viinamarjad, öö ja päev, elavad ja surnud. Issanda ööpäev… teadmatus.

      1

      „Kaksikkotkas”, soome keelest tlk Paul-Eerik Rummo