Kindel linn. Tiit Aleksejev

meenutab see kõik,” ütlen. „Surnukehad ja kiviplaadid.”

      Tancred raputab pead. „Mitte kalmistut. Sarkofaagi. Kui kaetud, siis igaveseks.” Ta nägu valgustab naeratus. „Ma ei suuda seda seniajani uskuda! Me oleme vallutanud kindlaima linna maailmas!”

      „Ma arvasin, et see on Konstantinoopol.”

      „Konstantinoopol on lahtisel maastikul. Tema alla on kerge piiramistorne veeretada. Ja laevastikku Kuldsarve lahte tuua. Aga need müürid siin…” Ta vangutab pead. „Isand Dieter, see oli suur ime, mida Issand sinu ja su meeste läbi korda laskis saata!”

      Ta patsutab mulle õlale. „Siia tuleb teine Toledo. Ja siit saab alguse teine rekonkista. Normannide oma.”

      „Normannide?” küsin.

      „Muidugi! Või arvad sa, et Bohemond suudleb basileuse saabast ja annab Antiookia võtmed talle üle?”

      „Ja vasallivanne?”

      „Kehtetu! Juba ammu. Muide, Alexios oli esimene, kes sellest taganes.

      Vähe sellest, et ta ise palverännuga ei liitunud. Ta kutsus ka oma eunuhhist väejuhi tagasi. Kui see ei ole reetmine, siis mis veel?”

      „Hm,” ütlen. „Ma olen ka teistsugust seletust kuulnud.”

      Tancred jääb seisma. „Isand Dieter,” ütleb ta tõsiselt. „Ma tean väga hästi, kelle vaprus meid siia tõi. Kellele me tänu võlgneme. Aga basileusele antud lubadusi ära minu kuuldes enam meelde tuleta.

      Pealegi, kas need ei olnud mitte kreeklaste surnukehad, mis sinna torni maha jäid?”

      „See ei olnud nii mõeldud,” ütlen mornilt.

      „Räägi seda Alexiosele! Vaevalt, et ta oma salakuulajate tapmist nii lihtsalt andestab. Need ei olnud odavad mehed.”

      „Läheb aega, kuni ta sellest teada saab.”

      „Hiljemalt ülehomseks, mu sõber.”

      „Ükski sõnum ei jõua nii kiiresti Konstantinoopolisse,” ütlen.

      „Kirjatuvid!” ütleb Tancred. „Kui me 1082. aastal Dyrrachionis randusime, teadis Alexios seda juba järgmisel päeval. Ja saatis oma laevastiku kohale. Väga ebameeldiv üllatus. Pealegi,” lisab ta nagu muuseas, „räägitakse, et basileus ei olegi enam Konstantinoopolis…

      Räägitakse, et ta ikkagi kavatses Antiookia alla tulla. Kindlasti selleks, et meid kohapeal uskmatutele maha müüa… Aga näe, taevas tahtis teisiti. Need on need Issanda äraarvamatud teed, millest mungad jahvatavad…” Ta hõõrub silmi. „Pikapeale hakkab see öine taplemine ära väsitama… ei ole enam need aastad.”

      „Oota,” ütlen. „Aga siis ei saa Kerbogha meie vastu midagi! Või ei olegi mingit Kerboghat? Oli see kõik Bohemondi vale?”

      „Bohemond rääkis tõtt. Paganad on iga hetk kohal.”

      „Ja kreeklaste abivägi?”

      „Selle saabumises ma nii kindel ei ole. Kahjuks.” Ta ajab selja sirgu.

      „Aga nüüd, isand Dieter, me oleme siia liiga kauaks arutama jäänud.

      Asjade üle, mille muutmiseks meil võimu ei ole. Nii et edasi.”

†

      Meile tuleb vastu kümmekond meest. Välimuselt meenutavad nad kerjuseid, aga nende samm on kindel. Sääraseid märke tasub tähele panna. Jumala armee on nagu süüria kaupmehe rahalaegas, kus on koos kõik maailma mündid. Ja kõige säravamad ei pruugi olla kõige väärtuslikumad. Palverändurite seas on rüütleid, kes on välisest hiilgusest lahti öelnud. Kes väidavad, et ainus, mis Kristuse sõjamehel vaja läheb, on vahe mõõgatera ja oskus sellega ümber käia.

      Sest relvade ilmas alandlikkust ei ole. Mõnel takuriidest tuunikaga palveränduril võib vööl olla mõõk, mille eest terve sõjasalk endale uhked rõivad saaks.

      Vastutulijate sõjariistad on aga rohmakad ja tahumatud: nuiad, koodid ja sõjanoad. Lihtrahvas, mõtlen. Võitlema õppinud talupojad. Mehed, kes eelistavad varustust, millega nad on maast-madalast harjunud.

      Relvi, mis meenutavad pigem töö- kui tapariistu. Mis on mõeldud langetamiseks ja kokkukraapimiseks.

      Ja sõjasaagi põhjal otsustades ei ole mehed aega raiskanud.

      Palverändurid võivad kaasa krahmata kõige kummalisemaid esemeid, millest nad hiljem kuidagi loobuda ei raatsi: mõlkis vaskkandikuid, pronksist küünlajalgu, katkiseid õlilampe. Mäletan sõjasulast, kes lohistas terve päeva enda järel rasket raudahelat, nagu kavatsenuks ta mõnd põrguolendit köitma hakata. Alles isand Ywaini ähvarduse peale heitis ta selle maantekraavi.

      „Jumal appi, mehed!” tervitab Tancred neid reipalt. „Oli hea lõikus?”

      Sõjasulased vaatavad talle tuimade nägudega otsa.

      Tancred kordab oma küsimust.

      „Sul ju silmad peas, rüütliärra,” irvitab sisselöödud ninaga palverändur, kelle suust mustavad hambatüükad. „Sellist saaki pole saadud maailma loomisest peale!”

      „Tore, tore… Ja mis sealt paistavad? Kirikuriistad?”

      „Need on minu!” kähistab lühikest kasvu jämeda turjaga sõjasulane, kes on sülle krahmanud hõbedast missaali ja roheliste kividega kaunistatud armulauakarika. „Mina päästsin need uskmatute käest!”

      „Issand õnnistagu sind, mu poeg. Kuhu sa neid nüüd viid?”

      „Meie kuningale. Tema otsustab.”

      „Mis kuningas see veel on?”

      „Tafuuride oma.”

      „Või sedamoodi… Siis muidugi.”

      Tancredi näole on ilmunud ilme, mida võiks esmapilgul naeratuseks pidada. Aga see oleks viga. Samamoodi võib hundi koon naeratavana tunda, kui too oma hambad paljastab. Sarnasus on hämmastav.

      Liikumatu pilk… kangestunud turi… jõud, mis iga hetk esile prahvatab.

      Kiskja, kes end meis peidab… Noor lõvi tee peal ees.

      Normanni parem käsi on liikunud kehast eemale. Mehed tajuvad toimunud muutust. Nad on õppinud selliseid asju ära tundma. Üheksa kuud öiseid reide ja vahikordi on nii mõndagi õpetanud.

      Mina annan sulle kolm võimalust, vali neist enesele üks. Oli see nii?

      Või hoopis: mina olen sinu Issand ja sul on ainult üks võimalus ja valida pole siin midagi.

      Üks rüüstajatest, pöetud pea ja kõrge laubaga mees, tõstab vinnastatud ammu ja sihib sellega Tancredit otse rindu.

      „Üks päev ja üks öö,” ütleb ta vaikselt. „Sõjaseadused.”

      Mehe silmad on magamatusest ja joodud veinist verd täis valgunud, aga ta käsi ei värise.

      „Jumala eest,” ütleb Tancred mõtlikult. Ta ohkab ja hõõrub peopesasid vastamisi. „Aga ärge unustage, et me ei tulnud siia usuvendi röövima.

      Ja öelge seda ka oma kuningale. Öelge, et normannid tervitavad teda ja paluvad seda meeles pidada.”

      Mehed rahunevad. Pöetud peaga mees laseb ammul langeda. „Tõesti, prohvet Jeremija on öelnud…”

      Järgmisel hetkel sööstab Tancred ettepoole ja virutab talle teraskindas rusikaga hoobi näkku. Mees paiskub tahapoole. Laskeriist ta käest pudeneb maha, selle kaar vallandub ning minema lennanud nool tabab raksatades marmorsammast.

      „Säh sulle Jeremijat, tõbras!” röögatab Tancred mõõka tõmmates.

      „Mina olen siin kuningas ja sõda ja seadus! Küllalt teile rüüstamisest, neetud lojused!” Ta vuhistab relvaga enda ümber.

      Mehed viskavad saagi käest ja moodustavad meie ümber poolringi.

      Kärmelt, sisseharjunud liigutustega.

      Kristuse nimel, nad on osavad. Teavad,