Rehepapp. Andrus Kivirähk

ma su tee äärest kraavist üles korjasin.”

      „Mädand küll, aga elus!” vastas kratt. „Kas ma palusin sult puhkust või midagi? Lõin kulpi ja nõudsin tööd! See, et sa mind mitu nädalat kerise kohal kuivatasid, oli su oma asi. Kratil pole sellest midagi, kui tal ka mõni jalg või käsi otsast pudeneb, ta pistab endale männijuurika asemele ja on jälle traksis.”

      „Mis sa siis seal kraavis aelesid?” küsis rehepapp. „Miks sa ringi ei lennanud, kui elu nii ilus oli?”

      „Kratt ei saa niisama lennata,” seletas vana kratt Joosep. „Tema vajab käsku. Aga käsu peab andma peremees. Minu peremees oli kärvand, keerasin tal nina kukla taha, kui ta mulle enam miskit tööd ei mõistnud anda, ja Vanatühi sai ta hingekese endale. Aga mina jäin ula peale ja ei mõistnud üksipäini midagi ette võtta. Nii ma seal vettisin, kuni sina, hea mees, mu siia sooja tuppa lubasid. Aitüma veel tagantjärelegi!”

      „Kes see loll õieti oli, kes laskis endal nina kukla taha keerata?” küsis rehepapp. „Pidi ikka päris turakas olema.”

      „Üks karjapoiss.”

      „Nojah, laps. Seda võib uskuda küll! Laps ei tohiks kratti teha, tal pole veel inimese aru peas. Täismees ei jää kunagi ühelegi kratile alla. Mina olen teisi teinud sadu, ja alati puhtalt välja tulnud. Siin on omad nõksud.”

      „Oh, ära uhkusta midagi!” kostis kratt veidi puudutatult. „Ikka väga palju on selliseid inimesi, kes kratile alla jäävad ja oma hingekese kaotavad.”

      „Mina ei tea küll ühtegi. Peale selle sinu karjapoisi.”

      „Noh, neid on ikka palju rohkem,” ütles Joosep. „Võib-olla sinul on vedanud. Aga võib ka olla, et kratid on sulle lihtsalt halastanud. Näe, mina ka – ma ei mõtlegi su nina kukla taha või mõnda muusse kohta käänata. Sellepärast, et ma olen sulle tänulik!”

      „Sa lihtsalt ei saa mu nina kuhugi keerata, sest mu nime pole Vanapagana raamatus kirjas!” kostis rehepapp kolde eest. „Mina pole sind teinud, sellepärast! Mis sa arvad, et ma muu pärast sind üles korjasin? Ma olen vana mees, ei viitsi igal aastal kratti vahetada, mul oli tarvis sellist pruugitud elukat, kellel poleks minu üle mingit voli. Nii on lood, kratike. Teie, põrguliste, aru ikka meie omani ei küüni!”

      Kratt vaikis solvunult ja surkis pika küünega nina.

***

      Kratiga aeti asju ka mujal. Aidamees Oskari kratt oli mässama hakanud.

      „Anna tööd, peremees!” haukus ta. „Anna tööd!”

      Oskar, röögatult paks mees punase näoga, milles särasid kaks pisikest, kuid ilmatu kavalat silma, vahtis pisuhända üllatunult.

      „Kuidas sa nii ruttu rikki läksid?” päris ta. „Sa oled alles neljakuune, tavaliselt peavad sinusugused ikka vähemalt aasta vastu!”

      „Pole ma rikkis midagi!” urises kratt vastu. „Anna tööd! Kui tööd ei anna, siis keeran sul kaela kahekorra, nii nagu kaup oli.”

      „Einoh, kaupa mäletan ma hästi!” rahustas teda aidamees. „No mis parata, kui asi nõnna, siis nõnna. Olgu, sõbrake, mine siis ja ehita mulle leivast redel.”

      Kratt lendas sädemeid pildudes käsku täitma. Aidamees Oskar tõstis endale suppi juurde.

      „Kahju küll, et see kratt nii ruttu puruks läks!” ohkas ta. „Ma tegin teist ju hoolega – seitse saunavihta panin tema peale hakkama ja hea nahkvööga sidusin keskelt kinni. Pole ju teist kulutanud ka õieti, ainult tähtsamateks asjadeks, kuidas ta küll nii järsku ära lagunes!”

      „Jumal teab, millest see tuleb, vahest vihmasest ilmast,” arvas Oskari naine Mall, kes kandis põlle all juba kuuendat last. „Varem või hiljem keeravad ju kõik kratid pööraseks ja kipuvad elu kallale. Millal ta põlema läheb?”

      „No ta nüüd rassib päevakese selle leivast redeli kallal,” seletas Oskar. „Õhtuks saab selgeks, et midagi välja ei tule, nuuska või hing välja! Leivast redeli tegemine on väga hea asi krattide küpsetamiseks, varem ma lasin neil sõelaga vett kanda, aga see on tüütu, võtab liiga kaua aega, enne kui kratt aru saab, et tema töö vilja ei kanna. Ja pealegi on ta ise märg, ajab põlema süttides tossu ja haiseb nagu kõrbev sitt. Las talitab leivakese kallal ja meisterdab redelit. Ma söön supi ära, siis lähen vaatan kuuri alla – õhtul tarvis uus kratt teha, tuleb õiged jupid valmis otsida ja kokku panna.”

      Aidamehe lapsed sõid kiiruga suud tühjaks, ütlesid aitäh ja kiirustasid õue vaatama, kuidas rikki läinud kratt oma elu viimase tööga – leivast redeli ehitamisega – hakkama ei saa ning seetõttu kõrbeb. Lastele meeldis see väga. Leiva kallal mässav kratt nägi hästi naljakas välja, ta silmad läikisid kollaselt ja saba tõmbles imelikult. Raugematu kangekaelsusega üritas ta süljega segatud leivalödist redelit kokku mätsida, kuid loomulikult lagunes see liivalossike kohe laiali. Lapsed irvitasid, kratt krigistas hambaid. Juba kerkis temast õrna suitsu, vöö kohal, kimpu seotud saunavihtade sees oli näha vist isegi juba midagi punakat. Jah, leek lahvatas. Kratt hakkas ulguma ja kraapis endale maast märga muda peale, et tuld summutada, kuid kuna ta jätkas samal ajal peremehe käsu kohaselt leivaredeliga jahmerdamist, polnud kustutustööst palju tulu. Juba põles ka krati pea. Nüüd alles jättis elukas oma töö, vehkis hädas olles kätega nagu veskitiibadega ja tõusis kräunudes lendu. Õhus sai tuli õige hoo. Üleni leegitsev kratt lendas mõnisada meetrit ja kukkus siis põllule, kus ta vaikselt lõpuni põles, nii et isegi tuhka alles ei jäänud.

      „Küll oli ilus,” õhkas vaikselt Aida-Oskari vanim tütar. „Nagu jõulupuu kirikus!”

      „Minule meeldib seatapmine rohkem,” pomises tema neljaaastane vend endale nina alla.

      „Seatapmine? Küll sa oled julm ja paha poiss!” noomis tüdruk. „Seatapmises pole midagi ilusat. Lähme vaatame, ega kratist mõnda hammast järele ei jäänud, mul oleks kee jaoks vaja!”

***

      Novembrikuu üürike päevavalgus oli juba kustumas, kui Oskar rehe uksele koppis ning madala uksepiida tõttu peaaegu kükakile laskudes sisse puges. Rehepapp pakkus külalisele kalja.

      „Aitüma!” tänas aidamees kenasti. „Kurku tuleb ikka kasta, kui antakse!” Ta jõi tubli sõõmu. „Tulin sult sõstraid paluma.”

      „Ah jälle ristteele minek ees?”

      „Nojah, kus sa muidu saad? Näe, mul vana kratt kaotas täna viimase oiu peast ja ma pidin ta põlema ajama. Nüüd on vaja uus teha,” kõneles Aida-Oskar. „Ma olen kehv mees, ei tule ilma kratita kuidagi toime.”

      „Sa ei oska kratti pidada,” kostis rehepapp. „Mis sa ruunad neist! Ma vahel õhtul vaatan, kuidas sinu tare justkui pritsib tuld – iga natikese aja pärast lendab kratt uuele tretile! Sihuke mahv ajab iseenesest mõista looma lolliks. Kuhu sa selle kõik paned, mis ta sulle kokku varastab?”

      „Näpuotsaga toob vahel ühte-teist, see pisku pole kõneväärtki!” õhkas aidamees. „Lastele tsipake maiust, ei enamat! Kas ma siis näljasurma piiril vaaguks, kui kratid mulle kulda kokku kannaksid!”

      „Vaata, missugune sa oled, paks kui siga, ja sina tuled mulle näljast rääkima!” pahandas rehepapp. „Vana parun ei pidada enam õieti mõisas liikudagi saama, kõik uksed on lukus ja võtmed sinu käes!”

      „Mis see võti loeb! Võim on ikka parunihärra käes, mina olen vaid tema armetu ori, täiesti oma isanda voli all!”

      „Ah, ära plära! Võtmed – see ju ongi võim! Vanamees saab süüagi ainult sinu armust!” kostis rehepapp. „Aga mis mul sellest, tee mis tahad! Oota, ma otsin sulle sõstraid, varsti ongi paras aeg Vanapoisile külla minna!”

      Ta läks ning kohmitses midagi ja tuli tagasi kolme poolkülmunud punase sõstraga. Rehepapp kogus igal aastal mõisa aiast hoolega kokku kõik marjad ning toimetas oma keldrisse. Parun oli kindel, et punased sõstrad langevad lindude saagiks, ning sundis oma teenreid marjaaias tõhusamalt valvet pidama, kuid rehepapi lasid valvurid alati läbi, kui ta mõnel öösel oma korviga saaki koguma saabus, sest