Projektilaps Pärnust. Kati Murutar

ümber. Vabandust, väike veel.

      Onu Hendrikut nägin veidi aega hiljem ooperis “Attila”. See oligi esimene ooper, mida ma nägin. Oli päevane etendus, isa pidi mind jällegi võõrustama ja hoidma, aga tal oli pühamu sügavuses lauluproov. Mistõttu ta leidis suurepärase lapsehoiu – esimese rõdu trepi. Saal oli viimseni välja müüdud, mind lubati härra Vasaral lahkesti esimese rõdu vasakpoolse trepi peale istuma panna ja ma neeldusin laval toimuvasse. Kui palju ma sellest hunnide värgist ikka aru sain. Aga see muusika, need kostüümid – loomanahad Mati Palmi ümber ja mis kõik – lõid mu pahviks.

      Ehkki teadsin, et mu isa pole “Attila” ega üldse ooperiga kuidagi seotud, sööbis Estonia, isa ja hunnide kuninga kooslus mulle südamesse. Attila jäi papa Harriga assotsieeruma.

      ESIMEST korda nutsin teatris “Rigolettot” vaadates. Isa istus – seekord saalis, mitte trepil – osa ajast mu kõrval, vahepeal oli aga proovisaalis või puhvetis. Ta ei tundnud ennast väga mugavalt, sest meid vaadati. Tema oli kuulus ja mina olin huvitav. Hirmsasti isa nägu. „Huvitav, kes ta ema on?“ oli meid ümbritseva ooperipubliku nägudele kirjutatud. Ma mõistsin seda uudishimu, samuti isa kimbatust, ebamugavust ja soovi olla kusagil mujal. Aga tegin targu näo, et ei mõika miskit.

      Tiit Kuusik, kellega pärast etendust koridorides kohtusime ja kes mind sõbralikult patsutas, tappis Rigolettona kogemata oma tütre Gilda. Tema ahastusaaria on kogu ooperimaastiku kõige valusam ja hingelõikavam heliteos mu meelest. Ükskõik, kuidas naised mehi jumaldavad ja mehed naiste pärast taeva poole kisendavad, sellist valu nagu laste pärast teist ei ole. “Madam Butterfly” ema ahastus oma lapse pärast on ju samuti tuhandeid südameid veriseks lõiganud.

      Ma teadsin, et Tiit Kuusik pole tegelikult vana õuenarr Rigoletto ja et sel tragöödial pole meie perega pistmist. Aga samal ajal, kui isa onu Tiiduga sundimatult vestles, kippus minule nutt peale. Mitte Gilda, vaid enda pärast.

      Oma isa silmanurgas nägin pisarat, kui vaatasime temaga koos balletti “Uinuv kaunitar”. Istusime esimeses reas, kus balletti pole üldse hea vaadata: kostüümide õmblused, varvaskingade katkikulunud atlass ning higiseks tõmbuvate trikoode hõng tulevad luubi all kätte ära. Aga isa see ei häirinud. Tema läks täiesti ära, vaatamata sellele, et sussininade korkide klobin ja tantsijate hingeldamine olid saali kuulda. Isa läks loo sisse ja pisar valgus tema silmanurka. Mina teadsin selle loo sisu tänu suurele rohelisele raamatule, mis isal kodus oli. Pehme kaane ja ülisuure formaadi, paljude piltide ja vähese tekstiga raamatu kaanel lebas rooside vahel kaunis rinnakas-trullakas Okasroosike. Uinuv kaunitar.

      Mis selles sõrmetorkamise, natukene ärasuremise ja suudlusega elluäratamise loos isa nii liigutas, ma ei tea.

      ISA 50 aasta juubelile läksime miskipärast ema ja tädi Lii, mitte vanaemaga. Ma ei mäleta, kus vanaema võis detsembrikuu keskpaigas olla. Ilmselt mõnes Lõuna-NSVLi sanatooriumis.

      Proua Saltsmann ja ema istusid viimase vaatuse ajal saalis kolmandas reas, kui mina garderoobitädide juhatusel lavatagusesse pimedusse sattusin. Olin natuke üle kümne aasta vana, lava taga olid “Rose-Marie” indiaanipiigad ja kauboid ja keegi võõras poiss.

      Lauri Vasar. Minu väike poolvend. Ta oli umbes niisama vana nagu kultusfilmis “Siin me oleme”, kus ta kondise jõmpsikana mullikakarja Muhu saarel ei tea kuhu ajab ja laulab: “Kui on meri hülgehall …”. Lauri oli seal lava taga oma ema Üllaga. Venda kohtasin järgmisel korral siis, kui ta astus konservatooriuminoorte lavastatud “West Side Storys” Tallinna linnahallis üles pahade pealikuna. Mitte Tonyna, keda mu isa noorena laulis ja kellesse mu ema tegelikult armus. Olen Tony ja “Minu veetleva leedi” Freddy, mitte papa Harri tütar.

      Isa juubelietenduse finaalis käratas šerif Endel Simmermann isale improviseeritult: “Kuule, sina, juubilar, ära naljata, või ma viin su türmi!”

      Ja meid Lauriga lükati kusagil teatrijuhtide, kultuuriministri ja kõikvõimalike tähtsate naasede vahel lavale. Meie kehastada oli ENSV teenelise kunstniku laste roll. Isa tegi meile mõlemale närviliselt ühe pai, mille terane tädi Lii saalis ära registreeris ja mida ta hiljem kenasti analüüsis, ja rohkem meile teksti ega remarki kirjutatud ei olnud. Ema ei läinud üldse lava taha. Tema töö oli tehtud.

      KUI MA isast tema 75. sünniaastapäeva puhul mälestussaadet tegin, rääkisid Endel Simmermann ja Arne Mikk tema meeletust lavahirmust. Ta põdes (muide, nagu mu noorem poolvendki) enne publiku ette astumist nii, et oksendas.

      Papa võitluskaaslased meenutasid, kuidas nad isaga mööda Kuressaare tänavaid klaverit esinemispaika veeretasid ja mismoodi fännid oma lemmiku mõnikord enne lavaleminekut nii vinti jootsid, et ta käis vahepeal lava taga oksendamas. Vaatajad seda ei märganud. Selline vana kool ja elegants, vastupidavus ja härrasmehelikkus võib olla ka värvilise-proletaarse päritolu pealt ja kasina haridusega sisse kasvanud.

      Isa sattus 14aastasena rindele, vedas hobusega, kes päästis ta nii huntide käest kui surnuks külmumisest, polgule vett ja moona ning sai 17aastase polgupojana kuuli kopsu. Arst soovitas läbiva haava parandamiseks kopsu ventileerida laulmisega. Hospidalis juhtus olema muusikategelasi, kes pärast sõda Eestisse naastes isa muusikaõpingutele tirisid.

      Harri Vasara karjääri suure algustähe kirjutas Gustav Ernesaks: tema seadis noore piltilusa ja karismaatilise lõunamaise pärli RAMi ette solistiks “Sulikod” laulma, kutsus kokku koori esimese kvarteti ja tõstis mu papa kui naturaalse talendi Eesti armastatuimaks tenoriks. Sellega kaasnenud südametemurdmisega sai isa juba ise hakkama, nagu jutustab lorilaul Otsast, Baskinist ja Vasarast.

      Laulu õppides armus isa Viivikasse, kes sünnitas mu vanema venna Aarne. Viivikale, Lia Laatsi pinginaabrile, oli teater ja karjäär tähtsaim ning isa kasvatas üksinda (nukuteatri tädide abiga) Aarne üles. Kui Aarne niisama vanana, kui mina seda raamatut kirjutades olen – 43aastasena –, teise infarkti käigus aordirebendisse suri, tappis lein pool aastat hiljem ka isa.

      BONNED JA NJANJAD

      Mäletan kolme lapsehoidjat. Tädi Marta elas Pärnus Riia maantee kandis, ma arvan, et Kooli tänavas. Tal oli korter pikas põrandavärvipruunis barakis ja tema kodu seinad lõhnasid kopitanud puidu järele. Põrandal olid sellised vaibad, mis laste mängude käes läksid keerdu ja krussi, aga tädi Marta oli rõõmus ja ümmargune ja teda see ei häirinud.

      Mul oli tädi Marta juures seltsiline, hoidjatädi enese lapselaps Marat. Lesisin Maratile väikeseks jäänud pulkvoodis ja vahtisin poisiga tõtt. Poisil olid peast eemale hoidvad kõrvad ja ta tundus mulle tohutult mehine. Ta oli minust mitu aastat vanem ja küsis vanaemalt, ise ainiti mind vaadates: “Miks see minu voodis on?”

      “Su voodi on sulle ju väike, las ta olla.”

      “Aga miks ta siin on?”

      “Ma hoian teda.”

      “Kuidas? Sa ei hoia ju, sa teed süüa.”

      “Ma valvan, et temaga oleks kõik hästi, kuni tema ema on tööl.”

      “Mina ju valvan, mitte sina.”

      “Tubli poiss!”

      “Ma tahan ta õue viia.”

      “Tema ema ütles, et ta alles köhis. Sellepärast ta ei saagi lastesõimes käia, et ta jääb kohe haigeks.”

      “Siis peaks ema teda ise hoidma. Et ei köhiks. Ma tahan ta õue viia.”

      “Ei tohi!”

      “Ma tahan!”

      Tädi Marta silmitses mind ja Maratit. Mõtles. Oma lihtsal ja lopsakal moel. Ja pani mu riidesse. Ma teadsin juba siis, kui Marat kauplemist alustas, et nagunii räägib ta meid õue. Olin voodist välja roninud ja pusisin vanaema kootud punase kampsuni kuldseid krobelisi nööpe kinni.

      “Tragi tüdruk!” kiitis tädi Marta. “Alles kahene, aga näe!”

      Marat aitas mulle musta jänesenahkse kasuka selga, sidus salliga selle krae üles, pani mu õues raudjalastega kelgule istuma ja sõidutas