Projektilaps Pärnust. Kati Murutar

nüüd, milline sinu tütre lemmikmäng on!” nõudis ema.

      Ema ei teadnud, et mina olin selleks ajaks kaks eksistentsiaalset maksahaaki saanud. Esiteks nägin juba korteriuksest sisse kanditavat mänguasjade kuhja silmitsedes, kui suur on isa süütunne.

      Vanaema oli mulle rääkinud, kui temaga Pärnu parkides jalutasime, et isa ei kavatsenud mind saada. Ehk nagu vanaema väljendus: ta polnud mind planeerinud. Mu tark ja leidlik vanaema ning õrn ja naiselik ema olid asjad niimoodi seadnud, et mind pandi hakkama. Nii mu ema ja vanaema seda väljendasid. Hakkama panemise eest karistuseks käskis nõukogude moraal abielluda.

      Vanaema ütles: “Kui mees on hästi kombineeritud lõksu jäänud ja tite valmis teinud, peab tema selle naise ära võtma. Ka siis, kui lapsesaamine oli naise otsus.”

      Ja mitte ainult. Kui ta sunniviisilises abielus püsimisega toime ei tule ja jõuga tulnud naisest lahku läheb, on tal koormis sinnamaale, kuni laps saab 18aastaseks.

      Neid jutte räägiti minu kuuldes. Ema ja vanaema ei arvanud, et ma saan aru. Nende meelest olin üleni keskendunud mängudele oma nukunurgas ja kuulsin ainult neid jutte, mis olid mõeldud otseselt mulle – peene hääle ja pudinaga öelduid.

      Ei, ma kuulsin ja mõistsin kõike. Ma olin ema projekt, mis püüdis isa lõksu. Ja mul oli sellepärast isa ees väga piinlik. Ma olin pealt kuulnud, kui ema helistas Estonia teatrisse ja ütles, et tahab alimente ka plaaniväliste väljasõitude ja haltuura pealt. Siis oli mul, kes ma valget karvast koera paela otsas mööda tuba enda järel vedasin, veel suurem süütunne.

      Kõik mehed on sead – vanaema veenis mind selles kogu lapsepõlve – ja neid võib peksta. Aga laps läheb katki, kui tema võrdkuju on alimendid.

      Ema nimetas mind oma kadumaläinud aspirantuuriks. Ta teatas tookordki isale oma vere hinnaga valmistatud võileibu pakkudes: “Jätsin Kati õnneliku lapsepõlve nimel arstiteaduskonna aspirantuuri minemata.”

      Tädi Patsa imestas: “Sa poleks pidanudki kuhugi minema, Pärnu sanatooriumid on ju kurortoloogia baas, sa võid arstitööd tehes kah seina peale ristikesi vedada ja teadust teha.”

      Aga mina oskasin nelja-aastasena ülikiiresti põlvili üle põranda vurada. Et ema saaks minu üle uhke olla ega räägiks isale, milliseid ohverdusi ta on teinud, panin vurinal ema tellimust täitma. Saatuse sõrme tahtel takerdusin elutoa vaiba serva taha ja kündsin lõuaga krobelist sünteetilist vaipa – see oli mingi Mistra eelik ja analoog –, nii et lõug lõhki. Isa kohmetus-ebalus-süütunne oli mulle pasunasse sõitnud.

      Isa ütles oma maheda kuulsa häälega abitult „oi-oi-oi“. Tädi Patsa tahtis mind sülle võtta, aga ma ei läinud, sest ma ei nutnud. Kannatasin oma katkise koonu valu vaikides ja isa silmitsedes: mul oli temast kahju. Endast mitte. See kena, maitsekalt riides, meeldivalt lõhnastatud, õhtuseks soolokontserdiks valmistuv mees pidi siin nõudliku perenaisega korteris istuma ning midagi tundma lapse vastu, keda ta nägi nii üliharva, et mingid tunded polnud kuidagi võimalikud.

      Isa oli tol päeval 44aastane nagu mina praegu. Nüüd siis saime ajateljel siin ja praegu kokku. Ma mõistan ja armastan sind, isa! Küllap sa tead seda! Seal kehatus maailmas ei ole eelarvamusi, etteheiteid ega tabusid. Eks?

      “SU ELU esimesel poolaastal, kui me Tallinnas Tina tänavas elasime, jooksis isa küll Estoniast pärast etendust otsejoones koju, et sind suures plärisevas plekkvannis vannitada,” jutustas ema mulle, kui olin umbes kümnene ja ta pesi meie kõigi mugavustega korteri vannis mu selga. “Mina kartsin seda suurt vanni, kartsin, et sa libised mul käest ära. Aga su isa oskas ja nautis seda vannitamist. Ta itsitas sageli, et miks sellel titel nokut pole. Sa oled oma isa ainuke tütar. Aga ta ei osanud sind hoida. Mind ta vist ei armastanudki …” arutles ema. “Üha sagedamini jäi isa kolleegidega teatrisse konjakit jooma … Kuid ooper käib ka puhvetis, tralal-la-lal-la-laa! Kui ta ei jäänud teatrisse, läks naabrite juurde: meiega samas trepikojas elasid teisedki estoonlased. Saad aru, pummeldas naabrite juures, ei tulnud koju!”

      Sain aru.

      Isaga hakkasime kohtuma pärast seda, kui me Pärnusse kolisime, paar korda aastas.

      Mäletan oma külaskäikudest põhiliselt vastastikust ebamugavustunnet.

      “Jumal küll, kuidas sa, väike võõras tüdruk, mu ellu ja korterisse sattusid?”

      “Anna andeks, ma tean, et sa pole mind planeerinud. Vanaema tuleb mulle varsti järele, ära muretse, vooli oma nukke edasi.”

      Need laused olid õhus.

      Isa kibeles kööki, kus tal olid laual plastiliinikamakad, millest ta voolis marionettide nägusid ja käsi-jalgu. Potis kees ligniinimass, mille ta kipsiga segas ja plastiliinist nägude vormideks valas. Ta tegi neid nõidade ja kuningate nägusid järele.

      Isa ei osanud voolida, kui mina pealt vaatasin. Märkas mu pilku ja hakkas häbenema. Kukkus oma õnnestavast äraolekust välja ja oli pahur. Läksin tuppa muinasjuturaamatuid vaatama. „Okasroosike“ oli kõige ilusam.

      Isal olid voodi ees baldahhiinkardinad, riiulid kunstiraamatuid, käsikirju ja fotosid täis ning igas tugitoolis ja diivaninurgas istusid väga elusa olemisega marionetid. Ta püüdis mind nendega lõbustada ja paeluda, aga ma võõrastasin ja kartsin neid. Need nukud olid elusad. Neis oli kohutavas koguses valu ja pettumust. Ka siis, kui nad naeratasid. Eriti siis. Iseäranis mustlanna, kes isal kiiktoolis istus, ajas oma kelmika näo ja hiiglaslike pruunide silmadega lausa nutma. Nii üksi …

      KÄISIME ema ja mõne tema sõbratariga peaaegu igal pühapäeval restoranis Pärnu lõunat söömas. Ühel säärasel korral näitas ema mulle korraga üle saali: “Näe, sinu isa on seal.”

      Isa istus restorani vasakus tagumises nurgas koos Sulev Nõmmiku, Ervin Abeli, Karl Kalkuni ja Vello Viisimaaga. Härrastel estoonlastel oli laud lookas, tuju hea ja tihe sinine suitsupilv ümber laua. See oli vist “Noore pensionäri” võtteperiood. Mu isa on selles filmis lehvivate mustade lokkidega ilmselgelt vintis või pohmakas taustategelane.

      Oligi üks tõsine võtteperiood. Igas mõttes. Kui neid estoonlaste filme (eriti “Siin me oleme”) vaadata, peab ütlema, et Sulev Nõmmik oli geniaalne töiste väljasõitude korraldaja. Estonia teatri operetibande toodi pealinnast kuurorti või viidi mõnele saarele. Võeti viina, filmiti ja tulemuseks olid kultuslikud tooted.

      Isa oli jokkis. Tema lummav naeratus sõitis näol seetõttu mõnevõrra ringi. Aga ta meeldis mulle. Ema saatis mu isale tere ütlema. Läksin ja seisin härraste laua juures, papa võttis mu korraks ehmunult põlvele, häbenes oma purjusust ega osanud nagu taevast napsilauda sadanud plikaga midagi peale hakata. Just sellise, eheda ja ujedana ta mulle meeldiski. Nägin tema silmades sügavat kurbust ja üksildust, andsin talle põse peale musi ja kobisin oma ellu tagasi.

      “Nägid, jah?” küsis ema.

      Nägin.

      MA ARVAN, et see jutuajamine vanaemaga toimus Kadriorus luigetiigi ääres parte toites. Pardid tulid kalda ligi, luiged mitte.

      “Miks isa halb on?” küsisin vanaemalt.

      Ma ei rääkinud talle, et kõndisin tänaval sageli nii, et kujutlesin isa enda kõrvale astuma. Head ja ilusat isa. Ma ei kujutlenud isa suuremaks, kui ta oli. Täpselt selline, nagu ta oli, sobis küll.

      “Kuram küll!” ütles vanaema oma lemmikvande kaunilt põriseva r-iga. “Selle artisti kinnipüüdmine võttis nii palju vaeva ja kombineerimist. Ta oleks vähemalt pidanud püüdma selle noore blondi arstiga abielus olla. Su ema on ju ilus naine.”

      On.

      “Su ema sünnitas sinu.”

      Jah.

      Artisti kinnipüüdmise skeem oli üldjoontes selline, et esmalt istus armunud ema kümneid kordi teatris, vaatas “West Side Storyt” ja “Minu veetlevat leedit” ja jälgis pärast etendust Estonia taga, kuidas Harri Vasar, lillesülem kaenlas, koju jalutas. Emal õnnestus arstide ringkonna kaudu isaga samasse seltskonda sattuda. Minu legend räägib, et olen sigitatud pärast ema ja isa ülilühikest